Raamatusoovitus

Umbes viis aastat tagasi Lõuna-­Hispaanias rännates pidime kahe linna vahele jääval mägisel teel sõites jääma öömajale ühes kõrvalises paigas asuvas külalistemajas. Ööbimise soovi polnud ainult hispaania keelt rääkivale peremehele eriti keeruline selgeks teha, kuid toidu tellimisega sealse söögikoha menüüst jäime tõsiselt hätta. Lõpuks valisime toidu nagu loteriipileti, näidates näpuga suvalisele reale nimekirjas. Lauda saabus midagi, mis meenutas omletti, kuid mille seest leidsime kartulilõigud ja minu suureks õuduseks peaaegu sama kogukad valge sibula tükid. “No ei ole võimalik, et keegi teeb omletti kartuliga?” mäletan oma tookordset jahmatust. Alles paar aastat hiljem sain teada, et tegemist oli Hispaania ühe rahvusroa tortilla española’ga. Seega tuleb tõdeda, et kohalike toidutraditsioonidega tutvumise mõttes oli tegemist hoopis väga hea valikuga.

Neil, kes selliseid katsetusi teha ei taha ning kindla peale välja soovivad minna, tasub enne teele asumist tutvuda hiljuti eesti keeles ilmunud Sarah Ainley raamatuga “450 retsepti kogu maailmast”.

See raamat peaks äratundmisrõõmu tekitama kõigis neis, kes välismaal olles Mac Donald’sist kaugemale sööma minna on julgenud. Andes ülevaate 14 riigi või piirkonna peamistest toitudest koos retseptide ja valmistamisõpetusega, on tegemist väga praktilise käsiraamatuga nendele, kes mõnda kaugel maitstud hõrgutist koju tagasi jõudes taga igatsema on jäänud. Meie pere söögilauale on selle raamatu abil jõudnud näiteks Lähis-Idas söödud tahini ehk seesamipastas küpsetatud liha- ja kalaroad ning Hispaania reisil avastatud sealiha ja valgete ubadega pajaroog fabada. Võib öelda, et need söögid toidavad nendega seotud mälestuste tõttu lisaks kehale ka hinge. Mis siis, et Eestist poest ostetud kobartomat ei maitse pooltki nii hästi kui Kreekas, kuid siiski meenutab nendest ise tehtud Kreeka salat iga kord seda Kreeka-reisi, kus neid magusaid ja päiksesooje tomateid ise põllult korjata sai.

Raamat on abiks ka uue reisi ettevalmistamisel. Kui on oht, et võõra maa menüü ei pruugi teile ühtegi tuttavat toitu pakkuda, siis on väga kasulik ennast peamiste kohalike toitude valikuga kurssi viia. Suutes Indoneesias täie veendumusega nasi goreng’i või New Orleansis eggs sardeau’d tellida, võite ennast seal juba peaaegu kohalikuna tunda.

And last but not least. Kui võimalus vaadata koos reisil tehtud pilte või videoid ei paku tänasel massreisimise ajastul huvi enam isegi teie sõpradele-sugulastele, siis kutse tulla sööma eksootilisi roogasid võib mõjuda sootuks üllatavamalt. Proovige.