Esimene mälupilt Priit Kolbrest on mul Tehnikaülikooli majandusteaduskonna hallist peahoonest Koplis. Olid nõukaaja viimased aastad. Kolbre aines arvestuse saamiseks tuli lahendada ülesanne. Mingi ettekujutus mul selle käigust ju oli, kuid vastus jooksis lootusetult rappa.

“No vaatame seda,” võttis vaikse, tasase häälega Kolbre oma pliiatsi. Ühes temaga jõudis ka segaduses üliõpilane õiget teed pidi arvutustega finišisse.

Järgmine säilinud fragment mälus on juba 1998. aastast. Kolbre oli siis Eesti suursaadik Euroopa Liidu juures. Kuum küsimus oli Eesti kutsumine ühinemiskõnelustele Euroopa Liiduga, seda enam, et Läti ja Leedu niisugust kutset veel ei saanud.

Meenub rõõmsameelne, samas üleni hallidesse toonidesse rõivastunud suursaadik, kes Rahvusraamatukogu kohvikus läbirääkimiste algust Postimehele seletades muu hulgas ütles järgmise tõe:

“Absoluutset võrdsust ei olegi ilmas kunagi olemas, ükskõik kui palju me seda näha tahaks või ei tahaks. Kui ühes asjas saame võrdseks, siis selgub, et teises on see võrdsus kadunud.”

Kolbre pikakasvuline, õrnas pruunis habemes väärikas kuju ilmus alati sinna, kus Eesti diplomaatial oli parajasti keerulisi ülesandeid lahendada. Olgu siis suursaadikuna Euroopa Liidu juures, välisministeeriumi välismajanduspoliitika osakonna juhina, Eesti delegatsioonide juhina läbirääkimistel paljude riikidega majandusküsimustes. Ning pärast Indrek Tarandi skandaalset lahkumist juba ka välisministeeriumi kantslerina.

Kui Kolbre 2005. aastal läks Eesti suursaadikuks Soome, serveeris ajakirjandus seda vaat et katastroofina ministeeriumis (samal ajal lahkus ka asekantsler Riina Kionka). Just selles mõttes, et minister Urmas Paet jääb ilma ministeeriumi raudvarast.

Kunagi ei keeldunud Kolbre seletamast keerulisi diplomaatia telgitaguseid ka ajakirjanikele ning nende kaudu rahvale. Olgu tegu parajasti sellega, milline jõudude tasakaal valitseb Euroopa Liidu nn vanade riikide vahel, kui kõneks uute maade, sh Eesti vastuvõtmine. Või siis välismajanduspoliitika nüansid ja sellega tegelevate organisatsioonide ja lepingute rägastik.

Vaidlustes eelistas ta alati sisulisi argumente demagoogiale. Vestluspartnerit oskas kuulata tähelepanelikult ning tema harvad repliigid jõudsid enamasti asja tuumani.

Kõige raskematel aegadel olla eesliinil, kuid mitte jääda ajaks, mil selle ränga töö viljad hakkavad juba võrsuma kogu Eesti tarvis. Selline on töömehe saatus.