Alustagemgi kuusest, jõulupühade kõige selgemast ohvrist, kes sureb aeglaselt okkaid kaotades vedelikupuuduse ja šoki kätte ning kes visatakse tänavale (paremal juhul ahju) jaanuari saabudes. Kuusk pole lõikelill või kimp rohelist sibulat, mis toovad meie ellu maitset ja emotsioone argipäeval. Ei, jõuludeks tuleb tappa ikka suurem taim, täpsemalt puu.

Kuuse tapmine on jõukohane ja lihtne ka neile, kes sellega ei tegele põhitööna. Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) on loonud spetsiaalse äpi ja (peaaegu keelevääratusena mõjuva) netilehekülje „Lase kuuseke tuppa“, kus instrueeritakse huvilisi, mismoodi riigimetsas ise kuusel käia ning selle eest ka riigi pangakontodele tasuda. Aastas kasutab seesugust võimalust kuuse mahavõtmiseks umbes 10 000 eestimaalast.

Kui tahate vedada endale kodu­hoovi tagasihoidliku 19meetrise kuuse (mis on sama kõrge kui kuuekorruseline maja), läheb raieõigus maksma ainult 383 eurot ja see summa sisaldab isegi käibemaksu. Nii näitab RMK hinnakiri. Kui võtate riigimetsast vähem kui meetrise kuuse, on taks 3 eurot – summa, mille eest ei saa mõnes peenemas Tallinna kohvikus vuntsegi lattevahuseks teha. RMK lehel õnneks õpetatakse, et „võta puu vaid sealt, kus tal ei ole lootust suureks kasvada: teede ja kraavide servadest, elektri­liinide ja vana metsa alt“. Tahaks uskuda, et paljud nii ka teevad, sest siis võib kuuskede jõuluaegsest harvendamisest alles jäänud puudele kasugi tõusta. Kuid 10 000 inimest on suur hulk ning kui peaks valima äbariku puntrasse kasvanud rootsu ning keset lagendikku oksi sirutava kahara puukese vahel, eelistavad paljud kindlasti kaunimat kuusepuud. See on sügavalt inimlik – soov saada oma raha eest parim diil. See on sügavalt inimlik – tung hävitada midagi ilusat, et see oleks alatiseks sinu.

Sarnaselt puudega (jaanipäevaks kased, jõuluks kuused) ohverdatakse pööripäevadel ka loomi. Seegi on vana komme, millega kaasnevad lisaväärtustena krõbedad verivorstid ja mahlane ahjupraad. Mõnikord hakkavad lihatööstused verd ja soolikaid juba varem kõrvale panema, kuid õiget ahjupraadi külmutatud lihast ei sünni, seda tuleb teha jahutatud toorainest. Seega need sead, kelle pekk tänavu Kristuse sünnipäevalauda ehtima hakkab, alles ­ootavad sulus oma viimset tunnikest. Tapetakse rohkem, kui ära süüa jõutakse, sest massproduktsioon on ainus viis, kuidas hoida hinnad all ja tagada, et liha on peaaegu kõigile kättesaadav.

Vaid piisav ohverdamine tagab, et küllus jätkub nüüd ja järgmisel aastal, igavesti.

Vaid piisav ohverdamine tagab, et küllus jätkub nüüd ja järgmisel aastal, igavesti. Kui veri ei voolaks, tooks see kaasa ikalduse kaubanduses. Jumalad saaksid pahaseks, sisemajanduse koguprodukt kahaneks ja päev ei hakkaks kukesammu võrra pikenema.

Üle kõige ohverdatakse jumala poja sünni puhul – peetagu siis silmas Kristust või Mithrat - aga raha. Me kutsume seda kingituste tegemiseks. Kellel pole piisavalt raha, et teha kingitusi, võib võtta laenu. Alles eile märkasin reklaami, millel jõululaenu saanud perekond ­kingitusi tegema kiirustas – eufooriline pereema käru lükkamas, õnne teesklev tütar käekõrval, eksalteeritud pereisa aga kükitamas ratastel ostukorvis. Kaugel plakatisügavustes võis näha kõrgumas kingimaja ehk ostukeskust, seda moodsat templit, kust soetatud ohvriannid võimaldavad lähedastele demonstreerida, et tegelikult me armastame neid. Kes armastab oma lähedasi, on aga hea inimene ega pea minema pärast surma põrgusse.

Lisaboonusena kogeb armastuse väljanäitaja vastuarmastust (vähemasti üldjuhul) ja kogetud armastus on äärmiselt kasulik ja universaalne valuuta. Kui oled armastatud, saad armastust vahetada kõigeks – ärakuulamiseks, mõistmiseks, kokkulepeteks ja rahaks. Mõnikord saab armastuse eest seksigi.

Jäänud on vaid viimane ohver ehk inimene.

Lähme tagasi kuuse juurde: jõulupuu eelkäijat ehtisid kusagil Gamla Uppsala hiies Rootsi paganad pööripäeval hukatud inimeste ja loomadega. Sümboli tasandil täidavad inimese osa tänapäeval küünlad ja ehk ka piparkoogimehikesed, kellel väledad hambad päid otsast naksavad.

Kindlasti ohverdab veidi oma tervist igaüks, kes jääb liiga kauaks jõululauda; igaüks, kellele avaldatakse pühadejärgsel perioodil manitsevaid näpunäiteid rasvase toidu ja ohtra alkoholi tagajärgedega toimetulemiseks. Kuid see on tühi-tähi. Mõni pakitsev sapipõis või kriipiv maohaavand ei tähenda midagi selle kõrval, et enesetappude arv jõulukuus väheneb, arvatavasti just tihedama perekondliku läbikäimise ja traditsioonide lumma koosmõjus. Puud ja loomad peavad maksma oma eluga, et inimesel oleks jaksu minna läbi kõige pimedama aja, et küünlasäras tärkaks taas lootus.

„Kõik on hästi,“ sosistab jõuluingel, kätel suur ja punase lehviga seotud Xanaxi-tablett.

PS. Loos esitatud seisukohad ei esinda Eesti Ekspressi vaateid. Tõtt-öelda on kaheldav, kas need esitavad isegi autori vaateid. Autor möönab, et tal endal pole midagi kinkide saamise vastu ja et verivorst pohlamoosiga on maitsev. Tõsi, oma täiskasvanuelus pole ta kunagi tuppa toonud jõulupuud.