Rahvarinde, esialgu küll lisandiga „perestroika toetuseks“ varustatult, vallandatud hoog kasvas nõukogude impeeriumit Baltimaadest Taga-Kaukaasiani haaranud kommunismivastaseks protestiks. Kuid 1988. aastal oli võim veel kindlalt NLKP juhitud repressiivaparaadi käes. Lõputult on korrutatud, et Savisaare ettepanek oli „Kremli algatus“ või lähtus koguni KGB karvasest käest.

Sedalaadi, igasuguse tõenduseta kuvand mürgitab tänaseni nii inimsuhteid kui ajaloo kirjutamist. Kuid juba aastakümneid on olnud avalikult kättesaadavad allikad – Mihhail Gorbatšovinõustav kirjavahetus, NLKP büroo materjalid jms –, mis ei jäta sellele väljamõeldisele pisimatki ruumi. Ka Indrek Toome ja Vaino Väljas on seda kategooriliselt eitanud. Siiski, tolleaegsete poliitiliste algatuste saatus oli NLKP keskkomitee käes. Kremli valikute mõistmiseks on seal toimunud arutelusid peegeldavad dokumendid ümberlükkamatu tõendusväärtusega.