Sel ajal, kui Lääne-Euroopas puhusid sellised tuuled, valitses Eestis surmavaikus. Minu noorpõlves põhines majandusarengu statistika võrdlustel 1913. aasta terasevaluga ning sotsiaaldemokraatia olemuse analüüsid algasid (ning lõppesid) VSDTP algusaastate kirjeldamisega, kui Leninil õnnestus 1903. aastal Vene sotsialistid kahte leeri ajada.

Sellest “teadusest” on meil seniajani süda paha. Arusaadav, miks ei suutnud Rahvaerakond Mõõdukad 10. mai üldkogul otsustada “vormi ja sisu kokkuviimist” – nagu Toomas Hendrik Ilves partei eelmise esimehena soovitas – ning ristida end ümber näiteks Eesti Sotsiaaldemokraatlikuks (Töö)Erakonnaks.

See ei lähe mitte. Veel ei lähe. Laseks mälestustel 1903. ja 1913. aasta nina alla ning kõrva taha määrimisest natuke veel tuhmuda ning võtaks siis vormi ja sisu kokkuviimise ette.

Endistel Noortel Mõõdukatel, praegustel Noortel Sotsiaaldemokraatidel, need pained puuduvad. Nemad laulavad oma koosviibimistel Internatsionaali. Võibolla hakkavad üksteisega suheldes kasutama ka pöördumist “seltsimees”. Aga võibolla ka ei hakka, kuid seda vahest ainult sellepärast, et sõnal on seksistlik maik – “seltsimees Jörgen Siil” kõlab ju kenasti, ent pöördumine “seltsimees Laura Paide”...

Aga need on pigem imagoloogilisturunduslikud nüansid, mille läbiarutamine jäägu erakonna “müüjate” mureks. Teine ja hoopis tõsisem küsimus on “müügiks” pakutava erakonna sisuline otstarve. Milleks on sotsiaaldemokraatlikke mõõdukaid vaja? Mis on nende funktsioon Eesti ühiskonnas?

Ihaldusväärses, käeulatuses olevas Euroopas leiutati üheksakümnendate alguses “uueks vasakpoolsuseks” nimetatud ideoloogia. Inglaste New Labour tahtis kuldset keskteed, mis pidi võtma endasse head nii poliitilise skaala vasakult kui ka paremalt poolelt. Põhimõtteliselt tähendas see loobumist tradistioonilise sotsiaaldemokraatia raudsest usust riiklikku regulatsiooni ning vaba turumajanduse heade omaduste tunnistamist. Idee isa on Anthony Giddens, kes juhib alates 1996. aastast kuulsat õppeasutust London School of Economics (see on remargi korras öeldud, et keegi ei peaks Giddensit peast põrunud kommariks, ja kui keegi nii arvab, siis kutsuge oma lapsed kohe tema koolist ära!). Giddensit nimetatakse ka “Blairi ajuks”, kuigi ta on viimasel ajal väljendanud teatud pettumust oma juhendatavas. Blairi ajal olla mänedžerid tõstetud ebajumala seisusse. New Labour ei saa olla mänedžeride partei, teatab Giddens otsustavalt.

Pole imestada, et vanad ja leppimatud sotsialistid nimetavad uussotse reeturiteks, kelle eesmärk on neoliberaalsete õpetuste ning väärtuste roosaks värvimine, et valijaskond ning töölisklass selle mürgi meelsamini alla neelaksid. Mujal on olemas vanasotside ja uussotside vastasseis.

Seegi vaidlus pole meieni jõudnud. Kui Tiit Toomsalu erakonda võikski pidada vanasotside (Lääne mõttes) esindajaks, siis kus on need, kes asuvad uussotslikel positsioonidel? Kus on meie New Left ja Neue Mitte?

Roll sobiks Mõõdukatele, kuid nemad millegipärast kas häbenevad seda või siis kõhklevad.

Briti uussotside juht Tony Blair võttis oma arusaama sotsialismist kokku tõdemusega, et inimene pole üksik indiviid, vaid ikka ja alati perekonna, sootsiumi, inimrassi liige. Sotsialism taandub Blairi kohaselt “sotsiaalsete väärtuste” tunnistamisele. Kogu kontseptsioon põhineb solidaarsustundel. Ja sellega jõuamegi põhjuseni, miks on Mõõdukad sügavas kriisis. Eesti ühiskond nimelt pole solidaarne. Eestlasest lugeja analüüsigu oma sisetundeid kahe institutsiooni – Töötukassa ja Haigekassa – näitel. On ju nii, et me ei tahaks neile oma rahakotist midagi anda? Kindlasti ei taha. Ning samas, kui meil on vesi ahjus, siis me tahaksime sealt võtta, võtta ja veel kord võtta. 

Sellise rahvaga pole uussotsialismil midagi peale hakata. Pigem meenutab see hoiak sotsialismi vanas, nõukogulikus tähenduses. Nii kaua, kui nõukogude rahvas pole lõplikult surnud, ei sünni meil ka uut sotsialismi. 

Kõige popimad mõõdukad

Üldkogu valimistulemused
 
Esimees
Ivari Padar 180 poolt
Aseesimehed
Kadi Pärnits 83 poolt
Eiki Nestor 50 poolt 
Juhatus
Eduard Odinets 69 poolt
Marianne Mikko 68 poolt
Andres Tarand 66 poolt
Katrin Saks 63 poolt
Mart Meri 59 poolt
Andres Mandre 54 poolt
Reet Laja 46 poolt
Jüri Tamm 40 poolt
Marju Lauristin 40 poolt
Sirje Tobreluts 39 poolt
Toomas H Ilves 38 poolt
 
Tähelepanuväärsed on Odinetsi populaarsus ja kunagise parteijuhi Ilvese äärmiselt kehv esinemine.