MU ARMAS SÕBER!

Viimasel ajal on korduvalt tahetud teada minu seisukohta seoses ameeriklaste investeeringuga Tallinna Linnahalli renoveerimisse. Saan aru, meedia on selles asjas tekitanud niisuguse segaduse, et inimesed enam ei tea, mida arvata.

Kirjutasin siis samuti sellel teemal arvamusartikli ja saatsin Postimehele. Lugu ei avaldatud aga saadeti tagasi selgitusega, et Postimehe lugejat see teema ei huvitavat. Leppisin selle teadmisega ja saatsin sama artikli ka Eesti Päevalehele, kust sain samuti äraütleva vastuse. Imestasin selle üle, Päevaleht oli avaldanud juba kümmekond artiklit, mis kõik rääkisid meie vastu. Samal ajal meie arvamust ei avaldatud.

Näib et asi ei ole mitte selles, nagu inimesi ei huvitaks minu arvamus. Asi on selles, et nendele lehtedele ja parteidele, kelle huve nad kaitsevad, minu arvamus ei sobi. Nemad tahaksid, et ma kirjutaksin nii, nagu neile meeldib.

Peab ju aga ka Tallinna Linnavalitsusel ja Keskerakonnal ja Edgar Savisaarel olema õigus oma arvamusele ning rahval peab olema võimalus seda arvamust teada saada. Pole ju minu artikkel mingi riigisaladus, mida Postimees ja Päevaleht ei söanda avaldada.

Saadan teile tutvumiseks selle kirjutise, millest ülalpool jutt. Kui see tekitab teis uusi mõtteid või tahate täiendavalt midagi küsida, saatke arvamus minu mailboksi, aadressil: edgar.savisaar@keskerakond.ee

***************

Tallinna Linnahalli odüsseia
EDGAR SAVISAAR, 17. veebruar 2010

30 aastat tagasi ehitatud Tallinna Linnahall on tänaseks jõudnud üsna nirusse seisu. Sellest said aru mitu erinevat linnavalitsust, kes tegid katseid Linnahall maha müüa või renoveerida.
Eriti pingutasid omal ajal Tõnis Palts ja Liisa Pakosta, kuid tulemusi neil ei olnud. Linnahall jäi ikka samasuguseks nagu 1980. aastal, ainult lagunemismärke tuli juurde. Vahepeal räägiti viimases hädas isegi lammutamisest, aga sellele kurjale plaanile pani muinsuskaitse käe ette.

Ka keskerakondlikul linnavalitsusel kulus Linnahalli kordategemisel vajalike partnerite otsimiseks ja kõnelusteks nendega mitu head aastat, kuni mullu kevadel lõpuks ameeriklastega esimene kokkulepe sõlmiti. USA poolt kirjutas alla miljardär Ronald Lauder, kes asutas selle projekti elluviimiseks omaette firma Tallinn Entertainment; Tallinna poolt - abilinnapea Taavi Aas.

Kokkuleppele järgnes, nagu ikka, investeeringuteks vajalike rahade otsimine, mis ei olnud isegi USA-s lihtne. Ka sealpool ookeani on sügav majanduskriis ning pole sugugi populaarne teha investeeringuid Ida-Euroopasse. Lõpuks teatati sügisel, et vajalik raha on leitud. Saadi nõusolek USA valitsuse garanteeritud võlakirjade emiteerimiseks vajaliku summa ulatuses. Iseenesest küllalt traditsiooniline investeerimisviis, mida viimastel aastatel on USA toel rakendatud ka Iisraelis, Horvaatias jm. USA finantsreeglid kirjutavad ette, et lisaks USA valitsuse garantiile peab olema ka selle maa valitsuse garantii, kuhu laen läheb. Selles ei nähtud aga teispool ookeani suurt probleemi, seda isegi mitte meie riigi jaoks, kes mis tahes hinnaga eurotsooni pürgib.

Ansipi&Laari hirm - USA investeering Keskerakonna toel

Mina olin see, kes ookeanitagustele partneritele ennustas Eestis võimalikke sisepoliitilisi probleeme. Tuletasin meelde, et Riigikogu valimisteni on vaid aasta ning valitsevatele parteidele - Reformierakonnale ja IRL-ile - ei meeldi, kui Keskerakond Tallinnas suudab lahendada probleemid, millest valitsusparteide jõud üle ei käinud, kui nemad pealinnas võimul olid.

Ennustasin, et Ansip ja Laar teevad kõik, et suur investeering jääks Tallinna tulemata. Püüdsin selgitada, et nad ei lepi, kui Eesti suurim välisinvesteering, pealegi majanduskriisi ajal, tuleb keskerakondlikku Tallinna ning opositsiooni poolt suunatuna. Soovitasin investeeringuga oodata, kuni 2011. aasta kevadised Riigikogu valimised on möödas ning Ansipi ja Laari punt Toompealt maha valitud. Kui need Linnahalli asjad kümme aastat on veninud, siis võivad ühe aasta veel oodata!

Mind julgustati: Eesti jaoks olevat liiga tähtis hoida häid suhteid Ameerika Ühendriikidega. Seda on peetud lausa Eesti valitsuse esmajärguliseks välispoliitiliseks prioriteediks. Toompeal on väga raske sellest pakkumisest ära öelda. Isegi kui see rahva silmis kõigutab usaldust Reformierakonna ja IRL-i suhtes, on see investeering kasulik Eestile tervikuna. Ei saa olla, et kahe partei lühiajalisi valimishuve nii jõhkralt eelistatakse riigi ja rahva pikaajalistele huvidele. Seda enam, et Ronald Lauder ei ole mees metsast, vaid tegu on USA ühe suurima investoriga Ida-Euroopasse; pealegi endise kaitseministri asetäitjaga, kellele ei ole võõrad ka mõjuvõimsa sõjatööstuskompleksi huvid.

Argumendid olid kaalukad ning ma jäin nõusse. Minagi ei kujutanud ette, mil viisil valitsusparteid ja õukonnameedia võivad seda projekti blokeerida. Ei saa viidata Tallinna maksukoormale, sest laenu võtab ja maksab kinni erafirma. Ei saa rääkida, et investeering hakkab takistama Eesti liitumist eurotsooniga, sest ei mõjutata kuidagi Maastrichti kriteeriumide täitmist. Ei saa isegi öelda, et linnahall on ainult Tallinna asi ega puuduta riiki, kuna selgelt on tegemist üleriigilise objektiga.

Pealegi omab investeering Tallinna linnast laiemat tähendust. See võimaldaks algatada analoogilisi arenguprojekte teistes Eesti linnades ning looks kriisis vaevlevas ehitussektoris juurde tuhandeid töökohti.

Nii me teatasimegi ameeriklaste investeeringutest ka meediale. Algul mulle näis, et meie sõnumist ei saadud aru. Paar nädalat kestis meedias sügav vaikus. Nüüd mõistsin: hauti plaani, mida keskerakondlaste ebamugava pakkumisega peale hakata. Väga ei pingutatud, siht võeti projekti lihtlabasele diskrediteerimisele.

Alustas Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Taavi Rõivas (RE), kes 11. veebruari Delfis nimetas investeerimisvõimalust „hämaravõitu skeemiks".

Pange tähele - Rõivas ei olnud näinud ühtegi investeeringuga seotud dokumenti! Poliitilise ärapanemise hoos ta unustas, et nii kõrgel riiklikul positsioonil oleval ametiisikul ei ole kohane Ameerika riikliku institutsiooni garantiid nimetada „hämaravõitu" tehinguks.

Mõtlesin Delfit lugedes: nii Ameerika Ühendriikide valitsus, advokaadibüroo Hills Stern & Morley LLP kui ka Ronald Lauder on Tallinna linna jaoks igati soliidsed koostööpartnerid, ning Rõivase poisikeselik käitumine heidab varju nii talle endale kui ka kogu meie riigile.

Aga signaal oli antud. Samal päeval teatas Äripäev, et „Tallinna juhid, sh abilinnapea Taavi Aas lasksid ameeriklastel end haneks tõmmata". Päev hiljem korrutas Õhtuleht: „ Selge, et praegu püüab Tallinn Entertainment LLC meid alt vedada, jättes ärimeeste plaani kõrbemise puhul kõik riskid Eesti kanda."

Mis riskid need siis ikkagi on? Isegi kui see garantii kunagi peaks realiseeruma, mida ma ei usu, siis nii nagu taolistes projektides ikka, saab garantii andja vara, st renoveeritud Linnahalli omanikuks.

Nüüd saab selgeks, mida ajakirjandusliku turmtulega taheti saavutada: Eestis diskrediteerida ameeriklasi, aga USA-s projekti siinpoolseid korraldajaid - Tallinna linnavalitsust ja Keskerakonda.

Ameeriklasi esindav Lextali advokaadibüroo saatis meediasse üksikasjalise vastulause, aga seda pole mujal peale Äripäeva isegi avaldatud. Selle asemel külvatakse avalikkusesse ainult segadust. Mõnes mõttes teeb see Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide linnavalitsusele isegi au. Näitab, et valitsusparteidel on vesi ahjus ja nad kardavad tõesti, et järgmisel kevadel tuleb Toompealt alla tulla.

Üks mu Toompea-tuttav selgitas, milles olin tema arvates eksinud: „Te arvasite, et Reformierakonnale ja IRL-ile on olulised suhted USA-ga. Muidugi, aga see kehtis suhete kohta Bushi Ameerikaga. Miks te arvate, et samamoodi suhtutakse ka Obama Ameerikasse? Otsige viimase aasta jooksul Eesti ajakirjandusest kasvõi üks positiivne kirjutis USA demokraatide ja Obama algatatud reformide kohta. Te ei leia seda."

Võitlus Tallinna Linnahalli renoveerimise eest jätkub. Linnahall peab saama ja saabki ükskord korda. 19. veebruaril on mul arupidamine rahandusminister Jürgen Ligiga. Pärast saab selgemaks, kas jäävad peale Reformierakonna ja IRL-i positsioonid või siiski Tallinna rahva huvid, mida meie esindame.

Tuletan meelde, kuidas Eesti parempoolne meedia materdas Keskerakonda, kui me võtsime ette Vabaduse väljaku renoveerimise, Harju tänava haljasala rajamise, veevärgi ja kanalisatsiooni ehitamise, sundüürnikele munitsipaalmajade püstitamise ning koolimajade laiaulatusliku remondi. Kuidas rahvast hirmutati juttudega, nagu oleksime Vabaduse väljaku aluse linnasüdame maa juba ärimeestele maha müünud jne. Tallinlastele püüti tõestada, et Keskerakonna plaanidest ei tule midagi välja.

Meie oleme oma töö ikkagi ära teinud. Siis on olnud ka konkurentide ning neid teenindava meedia suu lukus. Miks arvate, et seekord läheb teisiti?