2014. aasta suve lõpp. Päike lõõmab, aga sel suvel ei peesita me rannas. Termomeeter näitab julgelt üle 25 kraadi, paksust Saksa kevlarist kiivri ning vatja killuvestiga tundub ilm veelgi palavam. Paljude poiste jaoks on koht Mustamäe ja Nõmme piiril tuttav, kuid olukord on mõnevõrra uus ja harjumatu. Rännata 15 kilomeetrit täisvarustuses ei tundunud enamiku jaoks meist mitte midagi hullu. Oli aga ka neid, kes andsid oma koti ja rakmed ära juba kolmandal kilomeetril.

Mida lähemale väeosale jõuame, seda kiiremaks tempo läheb. Järsku vajub üks reamees kokku ja hakkab suust vahtu välja ajama. Oleme kuumusest ka ise peast pisut aeglased ning ei saa esmapilgul aru, mis toimub. Kompaniiülem on aga pädev ja konkreetne mees. Ta peatab auto ning tuleb kiirel sammul meie juurde ja käsib minestanu tema autosse tõsta. Teeme seda. Rohkem me minestanut sel päeval ei näe.

Eesti Kaitseväes on rännakud kuuma ilmaga igasuvine asi.

20% ajateenijatest ehk koguni viiendik ei suutnud kümnenda väljaõppenädala lõpuks teha üht järgnevaist – sooritada 38 kätekõverdust, 48 istessetõusu või joosta 3200 meetrit vähemalt ajaga 16.36.

Mõnes väeosas saadetakse väga erinevas sportlikus vormis olevad ajateenijad rännakule juba viiendal väljaõppenädalal – umbes 40 kilogrammi kaaluvas täisvarustuses. Vaatamata sellele, et rännakute pikkust ning kantavat raskust suurendatakse ajapikku (mõnedel väeosadel lausa esimesel nädalal rännak lahingvarustuses 7 kilo jne), tehakse seda siiski liialt kiiresti, et sõdurid selleks ajaks piisavasse vormi saaks.

Puudulikust treenitusest räägib see, et rännakutel kokku kukkumine (oma osa mängib ilmselt ka kuum ilm ning veepuudus) ei ole Eestis haruldane.

Ajateenijad on andnud infot tänavu kevadel rännakul minestajate kohta. Värske Kuperjanovi jalaväepataljoni reservisti Roberti (täisnimi toimetusel teada) sõnul oli ka tema teenistusaja jooksul vähemalt paar kokku kukkujat. Hetkel Kalevi Jalaväepataljonis teenistust läbivad anonüümseks jääda soovivad ajateenijad ütlesid, et neil minestas sel suvel toimunud rännakul mitu ajateenijat. Samuti on teateid kokku kukkujatest staabi- ja sidepataljonis.

15 KILOMEETRINE KATSUMUS: Kalevi jalaväe-pataljoni noorsõdurid esimesel rännakul selle aasta juulis. Foto: srs Siim Verner Teder

Kaitsevägi: põhjuseks on veepuudus

Kaitseväe Pressiruumi osakonnajuhataja Vallo Toomet ajateenijate kokkukukkumisest kuulnud ei ole, kuid tõdeb, et selliseid juhtumeid võib esineda küll – sel juhul on need registreeritud väeosa meditsiinitöötajate poolt.

Kaitseväe toetuse väejuhatuse teabeohvitser nooremleitnant ­Taavi Laasik ütleb, et viimastel aastatel ühtegi kaitseväelast kokkukukkumise või minestuse tõttu Kaitseväe tervisekeskusesse toimetatud ei ole. „Rännakutel tekib teatud määral pisivigastusi ja väiksemaid traumasid – üldjuhul hõõrutud jalad või nihestused, mille raviga tegeleb väeosa,“ ütles Laasik. Infot laatsarettides registreeritud minestamistest tal ei ole.

Lõuna-Eestis asuva 2. Jalaväe­brigaadi teabeohvitser leitnant Urmas Abel tõdes, et 2. Jalaväebrigaadis tuleb minestamisi ette. „Ajateenijate minestamine rännakul on väga harva­esinev ning igal aastal seda ei juhtu. Maksimaalselt on aasta jooksul esinenud kuni kaks juhtumit, peamiseks põhjuseks on olnud vähesest veetarbimisest tingitud dehüdratsioon.“ Seejuures teeb kaitsevägi Abeli sõnul kõik, et keegi tühja veepudeliga rännakupunktidest ei lahkuks. Samuti kinnitavad eri teabeohvitserid, et rännakute tempo sätitakse rühma kõige aeglasema mehe järgi. Abeli sõnul fikseeriti 2. Jalaväebrigaadis aastatel 2014–2017 rännakul vaid üks kokkukukkuja.

Ka Põhja-Eestit hõlmava 1. Jalaväebrigaadi teavitustöö spetsialisti Marina Loštšina sõnul on probleem veepuudus. „Sellised juhtumid, kus ajateenija rännaku ajal teadvuse kaotab ning kokku kukub, on väga harvad ning erandlikud. Ja põhjus selleks on tavaliselt üsna proosaline – vähene vedeliku tarbimine ning sellest tekkiv dehüdratsioon.“ Ta lisab, et juulis ajateenistusse tulnud 1. Jalaväebrigaadi sõduritel on tänaseks selja taga kaks rännakut: esimene 5kilomeetrine ning teine üle 15 kilomeetri pikkune ja tema sõnul ühtegi sõdurit nendel minestanud ei ole.

Ajateenijate tasemevahe on suur

Tervise Arengu Instituudi teadlane Leila Oja ning Kaitseväe peastaabi väljaõppeosakonna ohvitserid major Heino Märks ja major ­Meelis Stamm koostasid eelmisel aastal dokumendi nimega „Ajateenijate üldfüüsiline võimekus 2014. aastal“. Dokument on osa Strateegilise Jätkusuutlikkuse Kompetentsikeskuse (SJKK) tööst. Keskus loodi 2014. aastal spetsiaalselt personaliga seotud analüüside tegemiseks.

Dokument toob esile selge probleemi seoses ajateenijate sportliku vormiga: „Nagu on eeldada, paraneb sõduri baaskursuse (SBK) jooksul ajateenijate sooritusvõimekus. Keskmiselt suutsid noored peale sõduri baaskursust oma sooritusvõimet parandada 10–30% algtasemest. Kuigi keskmine sooritustase paranes, jäävad miinimum- ja maksimumsoorituse vahed jätkuvalt märkimisväärselt suureks ja selline rühma võimekuse erinev tase vajab analüüsi, mis selgitaks, mitmes testis ja kui palju on noormehi, kes ei suuda ka peale SBK-d täita kehalise võimekuse miinimumnormi taset, et edukalt läbida väljaõpet ajateenistuses.“

Sõduri baaskursus kestab 10 nädalat. Kuigi selle lõpuks on sõdurite füüsis kindlasti parem, ei toimu see üleöö: „Kõik kolm testi suutsid vähemalt 60 punkti tasemel läbida 41% ajateenijatest juba enne SBK-d ja 80% peale SBK-d.“ See tähendab, et 20% ajateenijatest ehk koguni ­viiendik ei suutnud kümnenda väljaõppenädala lõpuks teha üht järgnevaist – sooritada 38 kätekõverdust, 48 istessetõusu või joosta 3200 meetrit vähemalt ajaga 16:36.

Samas dokumendis seisab: „USA Fitnessgrammi standardi järgi on 17aastaste noormeeste kehalise võimekuse ja tervisega seotud normväärtuseks sooritada kätekõverduse testis vähemalt 35 kõverdust ja selili­lamangust istesse tõusu testis vähemalt 43 tõusukorda.

Kõrvutades neid normväärtusi vastavate väärtustega, näeme, et kätekõverduse testi miinimumnorm on 40 kätekõverdust ja istesse tõusu testi miinimumnorm on 46. Seega võib eeldada, et Kaitseväes kehtestatud üldfüüsilise testi (ÜFT) miinimumtasemed on ka tervisega seotud võimekuse seisukohalt jõukohased. Sellest tulenevalt peaks iga terveks tunnistatud ajateenistust alustav noormees suutma sooritada ÜFT nõuded vähemalt miinimumtasemel.“

Kui viiendik noortest meestest ei suuda „17aastaste noormeeste kehalise võimekuse normväärtuste“ tasemeni jõuda baaskursuse lõpuks, siis kuidas peakski nad olema võimelised 10nädalase baaskursuse poole peal tegema rännakuid sama koormusega, millega neid teevad ohvitserikandidaadid Saksamaal?

Leitnant Simmo Saar Kaitseväe Peastaabi pressiosakonnast: „Kutsealuste hea või halva kehalise vormi juured peituvad nende varasemates harjumustes, mille kujundajaks on kindlasti ka ühiskondlikud hoiakud.“

Erandeid saab rännakutest osa võtmise puhul teha ainult arstitõendi põhjal. Kuid see peab olema seotud reaalsete vigastustega või haigustega, mitte lihtsalt kehva füüsilise vormiga. 1. Jalaväebrigaadi teabeohvitseri, nooremleitnant ­Sander Mändoja sõnul on rännakute pikkus ja kantav varustus kõigile sama, välja arvatud arsti poolt määratud juhtudel.

2014. aasta septembri algus. Ilmad on piisavalt külmad selleks, et mina olen endale bronhiidi saanud ning istun sellega Rahumäel Kaitseväe tervisekeskuses. Teised minu kaasvõitlejad sooritavad samal ajal oma baaskursuse lõpurännakut. Mina olen sellest loomulikult vabastatud. Kui nad tagasi tulevad, uurin, kas kõik ikka jõudsid rännaku lõpuni teha. Tuli välja, et minestanud ajateenijaid oli ainult üks. Küllap see oli veepuudusest.

Selle aasta augustikuu alguses kukkus Saksamaal Münsteris kokku ­Bundeswehri ohvitserikandidaat. Tegemist oli 26kraadises kuumas peetud treeningrännakuga, õnnetus toimus kolmandal kilomeetril. Kümme päeva hiljem suri ohvitserikandidaat haiglas. Surma põhjused on veel selgitamisel, kuid mõnede allikate väitel võib surm olla seotud asjaoluga, et ohvitserikandidaadid tarbivad energiajooke.

Täpselt samasugusel treeningrännakul suri eelmise aasta suvel Suurbritannia eriüksuse SASi kandidaat, 26aastane kapral Joshua Hoole, keda lähedased kirjeldasid kui „väga heas füüsilises vormis olevat“. Süüdlaseks peeti ka tookord kuuma ilma, ent hilisema ekspertiisi kohaselt oli põhjuseks kandidaadi nõrk süda.
2013. aastal suri ühe rännaku jooksul koguni kolm SASi reservisti. Süüdlaseks peeti algul taas kuuma ilma, sest rännaku alguses oli sooja 19 kraadi, kuid rännaku vältel tõusis temperatuur lausa 30 kraadini. Hilisema ekspertiisi kohaselt oli surmade põhjuseks aga lihtsalt see, et reservistid polnud sellise rännaku sooritamiseks piisavalt heas vormis, kuid Birminghami koroneri, Louise Hunti sõnul mängis surmade puhul rolli ka veepuudus. Rännaku pikkuseks oli 40 miili ehk umbes 65 kilomeetrit.

1997. aasta 11. septembril kaotas õppusel "Vilets elu" elu Balti rahuvalvepataljoni 14 kaitseväelast. See oli Eesti kaitseväe taasiseseisvusaja suurim kaotus.

Rühmaülem Jaanus Karmi käsul üritas 22 meest ületada madalikku Suur-Pakri lõunatipust mandril asuva Kurkse sadamani. Madalikku ületades kaotasid mehed ühel hetkel jalge alt maapinna, kuid paanikat sellest ei tekkinud, sest teati, et madaliku ületamiseks tulebki paarsada meetrit ujuda. Rännaku alguses päike paistis, aga meri oli sünge ja tuul hakkas tõusma, vee temperatuur oli 12-14 kraadi.

Madalikku aga uuesti jalge alla ei tulnudki. Täisvarustuses mehed jäid septembrikuises jahedas vees seljakottidest moodustatud parvega vee peale hulpima. Pärast mõnd aega hulpimist kuulis meeste karjeid Kurkse sadamavaht Heino Kreintal, kes oma poja Hannesega kaitseväelastele paadiga appi tõttas. Paati suudeti mahutada kuus meest ning veel nelja kaitseväelast nööriga paadi järel tõmmata. Kaks neist suri enne päästjate saabumist. Ülejäänud 14 mehe surnukehad toodi veest välja päästjate poolt.

Käsu andnud Karmile määrati aasta vangistust, kuid president Lennart Meri andis talle armu, öeldes seejuures: "Kogu vastutus lükati nooremleitnant Jaanus Karmi kaela, kelle traagika on see, et ta on suure kohusetundega, aga väheste elukogemustega mees." Reaalselt Karm päevagi trellide taga ei veetnud.