“Oled see, mida sööd ja jood – ja see paistab su juustest,” ütleb Utah’ ülikooli geokeemik Thure Cerling, kes koos ökoloog Jim Ehleringeriga uurimistööd juhtis.


Tuleb välja, et olenevalt sellest, mis paigas on inimene elanud, varieerub tema juustes vesiniku ja hapniku isotoopide sisaldus.


Uudne meetod ongi juba politsei kasutuses. Salt Lake’i maakonna detektiiv Todd Park on Cerlingile ja Ehleringerile saatnud Suure Soolajärve lähedalt aastal 2000 leitud mõrvaohvri juuksekarvu. Analüüs näitas, et naine oli kahel viimasel eluaastal liikunud mitmes USA kirdeosariigis.


Vee isotoobisisaldus sõltub geograafilisest asupaigast mitmel põhjusel. Kui vihmapilv liigub ookeani kohalt sisemaa poole, sajavad kõigepealt alla raskemad veemolekulid, kus hapniku aatomi massiarv on 18 ja vesiniku aatomil 2. Sisemaises vihmasajus leidub seetõttu suhteliselt rohkem hapnik-16 ja vesinik-1. Oma osa mängivad veel pilvede temperatuur, aastaaeg ja mullalt ning taimedelt aurustuva vee hulk.


Uuest analüüsimeetodist võivad teadlaste arvates kasu saada ka antropoloogid, arheoloogid ja arstid.