Rapla kuulsaim joodik
Mati Kull (51) on Rapla politseile ammune tuttav. 2001. aastast peale on teda kainestusmajja toibuma saadetud 33 korral. “Selles töölõigus nii kõva meest teist Raplas pole,” tunnistab kohaliku politseiprefektuuri vaneminspektor Sirje Vaher.
Ta on omamoodi prominent, keda suurem osa raplakaid tunneb. Kohalik leht on teinud Matiga intervjuu, kuuldavasti on linti võetud ka materjal portreefilmi tarvis.
Mati on see mees, kes möödunud nädala teisipäeval, kui tähtsad isandad – kultuuriminister Urmas Paet, riigikogulane Andres Tarand, eksminister Harry Õunapuu jt – kõnelesid Rapla kultuurimajas rahvale liitumisest Euroopa Liiduga, üritust segas ning kelle politsei pidi jaoskonda kainenema toimetama.
“Eks ta segas muidugi. Poliitikud ajasid oma juttu, tema kommenteeris vastu,” räägib üks üritusel viibinud pealtnägija. Vahejuhtum Raplas ületas uudiskünnise üleriigilises meedias.
Kui ma esmaspäeva pärastlõunal Rapla turu lähistelt Mati Kulli leian, on mul esiti raske otsustada, mida edasi teha. Mees on ilmselgelt täis.
Mati on seltskonnas. Üks kamraad, kel silma all hirmuäratav sinikas ning kulmul rida õmblusi, poetab sissejuhatuseks, et Mati on tohutult andekas. “Ja kui palju keeli ta oskab,” imetleb sõber ning kiirustab siis eemale nagu teised kaaslased, kes ei soovi fotoobjektiivi ette sattuda. Mati ajab fotograafi ees selja sirgu ning võtab poose nagu filmitäht. Küsimustele vastates vaatab ta enne pikalt silma.
“Ma usun, et Euroopa Liiduga ühinedes läheb meil elu paremaks. Tekib kindlustunne. Lähen koju ja vahetan sokid…,” mõtiskleb Mati.
Kõigi parameetrite järgi – hais pluss väljanägemine – on ta parm. Huvitav, et ta just sellest räägib, mõtlen. Mati peab vajalikuks mainida, et tegelikult ei valigi meie Euroopa Liitu, vaid Euroopa on juba valinud meid.
Seltskond, kellega Mati enne kohtumist koos oli, rahmeldab kümnekonna meetri kaugusel. Üks mees tarib Mati kõrvalt minema jalgratta, mille pakiraamil on neli tühja pudelit
Et jood siis iga päev?
“Iga päev.”
Mida?
“Viin, ma ütlen, on nõrk. N-Õ-R-K!” rõhutab Mati tähthaaval.
Salaviina ta enda resoluutsel kinnitusel ei joo. Odekolonni küll.
Ühtäkki ilmutab Mati margiteadlikust ning kuulutab, et talle meeldivad Itaalia veinid. “Filipetti vermut on parim,” teatab ta pidulikult.
Ja kuidas on nende keeltega, mida sinise silmaga kamraad teadis Matit valdavat? Mu vestluskaaslane deklameerib küsimuse peale valjult tõepoolest inglise keelt meenutavas keeles.
Veel mõni keel?
Pikk ja segane lause lõppeb ühemõttelise sõnapaariga “Ten crowns!” Ta nuiab kümmet krooni!
Pärast seda, kui olen talle kaks viiekat pihku surunud, üritan Matiltvälja uurida, mis ikkagi homme saab. “Eks lähen, nagu teisedki, kraavi viskama. Juhul kui venelased tulevad.”
