Koguni 67% rate.ee profiili omanikest oli endale profiili loonud sõprade eeskujul, 55% motiveeris soov leida uusi sõpru ja tuttavaid.

Märgatavalt harvemini kasutavad noored neid uue meedia keskkondi, mis nii pakuvad kui ka nõuavad suuremat loomingulisust. Kodulehe või blogi jaoks sisu looma ajendavad noori eelkõige mina-kesksed tegurid, näiteks soov ja vajadus teistest eristuda ning olla originaalne.

Miks siis ikkagi nii paljud võimaliku "digitaalse põlvkonna" esindajad ei kasuta võimalust veebikeskkondadesse sisu luua? 84% mitte-blogijatest ja 79% noortest, kel puudub koduleht, väidab, et neil puudub motivatsioon ja vajadus sellistes keskkondades sisu luua.

Kuigi Eesti noored loovad enamjaolt sisu ühes-kahes veebikeskkonnas, leiab aktiivsemate sisuloojate hulgast enam noormehi kui neide. Tüdrukud loovad sisu pigem sotsiaalsetes võrgustikes, nagu rate.ee, kus see märkimisväärseid tehnilisi oskusi ei nõua. Lisaks võib väita, et nooremate laste (11-13aastased) osalemine on tõenäolisem kui vanemate vanusegruppide osalemine. Viimastes vähenevad juba nii motivatsioon kui ka ajalised võimalused veebisisu loomiseks.

Sotsiaalvõrgustik asendab mänguväljakut

Rate, Orkuti või Facebooki profiili loomine on paljudele Eesti noortele üks neid väheseid online-sisuloome võimalusi, milleks aega ja motivatsiooni tundub jätkuvat. Sotsiaalsetele võrgustikele saab omistada tänapäeva mänguväljaku rolli. Nii näiteks saavad noored ronimispuudel turnimise asemel enda sitkust proovida sotsiaalse võrgustiku hierarhias fame'i- ja ilunumbreid sooritades. Liivakastis kookide vormimine on asendatud võimalusega vormida oma identiteeti.

Identiteedimängud on eriti populaarsed teismeliste ja veel nooremate hulgas, kes kohandavad loominguliselt täiskasvanute maailmast saadud teadmisi eakaaslaste kultuurile omaseks. Eesti noored on väga hästi kursis eakaaslaste kultuuri poolt heakskiidetud võtetega ning paljuski eakaaslaste survest lähtuvalt konstrueeritakse ka oma virtuaalne identiteet. Nooremad lapsed jäljendavad oma profiilidel tihti vanemate portaalikasutajate käitumist ning proovivad läbi paljusid täiskasvanutele omaseid rolle. Veebikeskkondades naudivad lapsed nii voli, mida täiskasvanute rollide proovimine neile annab, kui ka muudavad täiskasvanute maailma reegleid enda standarditele kohasemaks.

Hea välimus kindlustab populaarsuse

Noored on vägagi teadlikud eakaaslaste ootustest ning seetõttu langetatakse ka enda profiilifotode valik enamjaolt vastavalt sellele, kuidas saaks paremini võita eakaaslaste poolehoidu ja tunnustust.

"Noored ja Internet 2007" tulemustest ­selgub, et nii neiud (56%) kui noormehed (31%) peavad profiilipiltide valikul kõige olulisemaks nõuet näha fotol hea välja. Sama nõue kehtib ka kõigi teiste jaoks - 85% tüdrukutest ja 79% poistest leidsid, et sotsiaalses ­v õrgustikus populaarsuse saavutamiseks on kõige ­olulisem fotodel hea välja näha.

Populaarsuse saavutamisel peavad tüdrukud oluliseks veel näiteks fototöötluse tegemise oskust, suurt suhtlusringkonda ja suurt fame'i. Poisid seevastu eeldavad, et populaarsuseks on vaja märksa maisemaid asju - seksikust ja ­trenditeadlikku riietust.

Noored teevad seega kalkuleeritud otsuseid eesmärgiga luua endale vastuvõetav ja heakskiidetud virtuaalne identiteet. Nad lähtuvad peamiselt meedia ja reklaamitööstuse poolt loodud "ideaalse mehe" ja "ideaalse naise" kuvandist. Näiteks rate.ee populaarsuse edetabeli "Tähelepanuväärsete naiste TOP 100" hulka kuuluvate neidude profiilifotod täidavad esmaklassiliselt ilusa välimuse ja seksikuse nõude. Hierarhia tippu jõudnud tütarlapsed on tihti pikkade heledate juustega, saledad ­neidised, kes on sageli poseerinud üpris napis riietuses.

Võrgutav pilk ja seksikas poos

Traditsioonilistest sookujutlustest annab tunnistust ka näiteks fakt, et enamikul fotodel püüavad neiud oma naeratavat pilku otse kaamerasse suunates vaatajatele võimalikult võrgutavalt mõjuda. Noormehed seevastu pööravad oma pealtnäha ükskõikse pilgu vaatajast eemale, võttes nii omaks ideaalse näidiseksemplari kuju, kes on kaamera ette sattunud puhtjuhuslikult. Ka näoilmete osas pole soolises perspektiivis midagi muutunud, neiud enamasti naeratavad fotodel malbelt ja noormehed on peamiselt tõsiste kivinägudega.

Trenditeadlike noormeeste virtuaalse eneseturustamise strateegiad on traditsiooniliste soorollide mõistes samuti tegemas nihet hegemoonilise maskuliinsuse juurest metroseksuaalidele iseloomulike mõttemustrite poole. Selleks, et võita võimalikult paljude kasutajate poolehoidu, kombineerivad noormehed oma fotodel stereotüüpselt maskuliinseid jooni hoopis pehmemate, metroseksuaalile omaste maskuliinsuse tõlgendustega. Nii võib õigeid muljekujunduslikke nippe valdav noorsand oma fotodel poseerida kord macho-mehele omaselt uue bemmi kõrval, teistel fotodel aga vaadata unelevalt päikeseloojangut, kaisutada suurt roosat mänguelevanti või mängida paipoisilikult pargis sügiseste lehtedega.

Digitaalseid pärismaalasi veel Eestis ei ole

Veebikeskkondades mängitavaid mänge ei tuleks vaadelda kui kasutut ajaviidet ning totaalset ajaraiskamist, vaid kindlasti ka kui lapsi ettevalmistavat tegevust, mille abil omandatud kogemusi saab hilisemas elus rakendada.

Uus meedia loob samas ka võimaluse vanu mentaalseid struktuure aegamööda uuendada. Seda aga ainult juhul, kui kasutajatel jagub motivatsiooni luua veebikeskkondades uut, innovaatilist ja loomingulist sisu. Just nende, "digitaal­sele põlvkonnale" iseloomulike online-sisuloomet kujundavate joonte puudumine ning käibelolevate, vanu väärtusi ja norme taastootvate virtuaalsete enesepresenteerimise strateegiate kasutamine ongi see, mis ei anna meile kahjuks hetkel veel õigust nimetada Eesti noori "digitaalse põlvkonna" liikmeteks.

Selle asemel, et püüda ühiskonnas kehtivaid väärtusi muuta või ümber tõlgendada, iseloomustab Eesti noorte sisuloome praktikaid endiselt vanemates meediumites käibel olnud väärtuste, normide ja ootuste uue meedia keskkonda ülekandmine. Selle asemel, et muutuda uute väärtuste, teadmiste ja suhtumise loomise kohaks, kasutatakse Interneti-keskkonda siiani enamjaolt selleks, et uues keskkonnas vanu väärtusskeeme taastoota.

Innovatsiooni asemel edule orienteeritus

"Digitaalse põlvkonna" liikmetele omaseks peetud joontest avalduvad Eesti noortel seni ainult optimistlikkus ja orienteeritus edule. Eesti 2008. aasta "Inimarengu aruandest" võime lugeda, et enda elule antavates hinnangutes on eestlastest kõige positiivsemalt meelestatud just alla 20aastaste vanusegrupp, kellest koguni 87% on oma eluga "rahul" või "väga rahul". Eluga rahulolu, rahaline jõukus ja aktiivne internetikasutus on noorte puhul seotud, loeme Veronika Kalmuse, Margit Kelleri ja Pille Pruulmann-Vengerfledti analüüsist. Arvestades seda, et noored ei ole leidnud motivatsiooni, et kasutada kõiki uue meedia keskkonna poolt loodud võimalusi, põhineb nende kõrge enesehinnang pigem Interneti kasutamisel kui sellisel, mitte niivõrd mitmesuguste ­online-keskkondade poolt loodud võimaluste kasutamisel.

Täna, 24. septembril kaitseb Andra Siibak Tartu Ülikooli nõukogu saalis oma doktoritööd "Eesti "digitaalse generatsiooni" enesepresentatsioon".

Mis on "digitaalne põlvkond"?

„Digitaalsele põlvkonna" liikmetele omistatakse selliseid jooni nagu avatus, loomingulisus, iseseisvus, innovaatilisus, koostööle-orienteeritus jne. Eeldatakse, et uut meediat kasutavad noored ei ole passiivsed online-sisu lugejad ja tarbijad, vaid on nii selle sisu loojad kui kasutajad erinevates veebikeskkondades (nt. YouTube, Twitter, Facebook, Wikipedia, jne.). „Digitaalse põlvkonna" liikmed peaksid erinevates veebikeskkondades suutma rakendada oma teadmisi, oskusi, loovust ja tahe efektiivsemalt kui kõigi eelnevate põlvkondade esindajad.