Eemalt on muidugi võimatu öelda, mis teda kirjutama ajendab. On need Vändra poisi siirad emotsioonid või hoopis kõrgepalgaliste imagoloogide peen turunduskampaania? Huvitav, kas ta kaalus – öelda “sitt”, “pask”, või piirduks ehk “jamaga”? Või tuli see südamest? Kas ta nuttis, kui kirjutas?

Spordisangarite roll rahvusliku eneseteadvuse hoidmisel on suur. Nagu tippheliloojaid ja -kirjanikke, vajab väikerahvas korraga vähemalt üht (olümpia)võitjat, ja nii on see üldjuhul Eestis ka olnud. Meil oli Nool, kelle eesmärgid ei jätnud mõnikord rahva fantaasiale ruumigi. Oli mürtsumees Värnik. Ja Veerpalu, justkui “Tõe ja õiguse” mentaliteedi kaasajastanud eesti mees, kes rääkis vähe ja tegi palju. Muidugi ka kõigi teismeliste poiste emade lemmik, intelligentne ei-joo-ei-suitseta Kanter. Kas tema puhul kasutada edaspidi mineviku või oleviku vormi, selgub kuu aja pärast Londonis...

Kuid vähemalt nii kaua püsib üsna tavatu olukord, kus eestlastel pole enam selgelt esispordiala ega -sportlast. Muheda rahvameheliku suhtluslaadiga Rein Taaramäed peavad paljud kõige tõenäolisemaks, kui mitte ainuvõimalikuks pretentendiks sellele kohale.

“Ta kehastab lootust, kelle “toode” on emotsioon,” selgitas Raul Rebane mõni aeg tagasi. “Seni, kuni eestlased tunnetavad, et Taaramäe väntab mööda Prantsusmaa mägiteid ainult Eesti uhkuse nimel, on see väga vinge toode!”

Kuigi rahvusspordialana näib suusatamisega tõepoolest tükiks ajaks lõpp olevat, ei tasu siiski oodata, et jalgrattasport selle koha hõivab. Kõigepealt tuleb eestlastel harjuda mõttega, et velomaailmas pole olümpia ilmtingimata A ja O nagu murdmaasuusatamises või kergejõustikus. Ilmselt ei hakkagi Taaramäe jändama olümpiasõitudega, kus eelis tugeva lõpuspurdiga meestel. Kiitsaka ja vastupidava – 184sentimeetrisena kaalub ta 67 kilo! – “mägironija” trumbid tulevad välja paarinädalaste tuuride üldarvestuses.

Jalgrattasport on karm ala, kus teine ja kolmas koht on puhtalt statistika. Meile harjumuspärase esikolmiku tunnustamise asemel toimub velomaailmas ainult parimate esiletõstmine.

Seni on Taaramäel õnnestunud võita üks Vuelta etapp ning pisut tagasihoidlikum Tour de l’Aini velotuur. Tuleval aastal jõuab ta ratturite mõttes “täisikka” ja peaks siinsete rattaspetside hinnangul oma eesmärgid üle vaatama. Tegelikult saabki neid olla vaid üks – üldliidri kollane särk. Põhjust uskuda ja loota on küll.

“Sellist talenti pole meil kindlasti varem olnud,” kinnitab endine rattaäss, Taaramäed profikarjääri alguses tublisti nõustanud Jaan Kirsipuu. Kuigi Cofidise klubis on Eesti mees kanda kinnitanud esisõitjana, tasuks Kirsipuu hinnangul “proovida ka mõnevõrra suurematesse struktuuridesse”. “Närvisüsteem on tal tugev ja ta saaks liidrirolliga igal pool kenasti hakkama.”

Ajakirjanik Priit Pullerits võttis hiljuti jalgrattaspordi teema avalikult päevakorda. Küsis etteheitvalt, miks näitab ETV võõraste Euroopa riikide jalgpallimadinat, aga oma mehe ponnistusi rahvusvahelisel areenil mitte. Eile teataski ERRi sporditoimetuse juht Marko Kaljuveer, et järgmisel suvel näitab rahvuslik telekanal otseülekandes kõiki juubelituuri, sajanda Tour de France’i etappe.

“Rein Taaramäe,” oli Kaljuveeri lühike vastus küsimusele, mis sai ülekandeõiguste taotlemisel määravaks. Otsus polnud kergete killast, sest sellesse on sisse programmeeritud Eesti mehe edu. Hoidku jumal selle eest, aga kui Taaramäe peaks tuuri algul katkestama, läheks paar nädalat eetriaega hoobilt raisku.Cofidis – mitte ainult veloklubiCofidis on 1982. aastal asutatud prantsuse finantsettevõte.

Kuulub maailma suurima postimüügifirma Otto Group alla.

Jagab telefoni ja interneti vahendusel tarbimislaene.

Kliendid elavad Belgias, Hispaanias, Portugalis, Itaalias, Tšehhis, Kreekas ja Ungaris.

Lisaks jalgrattatiimile spondeerib ka Belgia karikavõistlusi jalgpallis.