15.02.2007, 00:00
Re: ASAP!*
Alati leidub kohustusi, mida edasi lükata, tuues
vabanduseks ajanappust või mõnd muud segavat tegurit. Lipuga
tähistatud e-mailile vastamisest saab osava pettemanöövri abil
kõrvale hiilida ning keskenduda mõne veidi vähem tähtsa
probleemi lahendamisele, vajutades vaikimisi oma väljaminevatele kirjadele
ning korraldustele vastiku rasvase pitseri “ASAP!”.
Tundub, et rapsiv asjaajamisstiil on võtnud võimust valdava osa noorema generatsiooni üle. Hiljuti pöörduti minu poole palvega kujundada tudengitele suunatud kampaania, kontseptsiooni loomiseks ja kujundamiseks kokku aega umbes kaks päeva, ASAP! Tellija peataolek ning teadmatus, mida, millal ja kuidasmoodi täpselt oleks vaja, viis olukorrani, kus püüdlust kaasa mõelda eirati ning mind teavitamata toodeti teise kujundaja juures minu kavandite põhjal erineva stilistikaga materjalid. Alustatud kontseptsioon jäi lõpuni välja töötamata ning algne mõte läbis metamorfoosi, tulemuseks kolmanda isiku poolik nägemus minu pakutud ideest. Kehitan sellise käitumise peale õlgu, kuid mind ei ajendanud kirjutama vaid minu autoriõigused ega isiklikud emotsioonid.
Linnakeskustes ja netiportaalides ringi uidates torkab silma juhuslikkus ning jääb mulje, nagu olekski ähmaste ja läbimõtlemata ideede teostamiseks jäänud mõne kohviaurude peal töötava abilise öised haltuuratunnid. Tundub, et eesmärgiks on asjade “ära tegemine”, labased tulemused viitavad sellele, et organisatsioonide ja linnavalitsuse eelarvestatud raha on lihtsalt vaja kindlalt teatud aukudesse paigutada. Kui küsida ühelt või teiselt eestvedajalt, miks asjad nii kahvatud on välja kukkunud, viidatakse kohmetunud näoga aja ja raha puudusele. Info tähtsate sündmuste kohta ei laeku ju ometi kaks päeva enne algust? Miks ei ole projektijuhid-eestvedajad kaasanud väljatöötamise protsessi sihtgruppe, noori muusikuid, disainereid, ajakirjanikke, filmiinimesi? Nende kõrvale jätmine toodabki kohmakust, mille taga on mõni ähmase nägemusega võimukas projektijuht või ametnik.
Mu eesmärk ei ole manitseda, vaid tuua selgust, et keegi ei ole see tööriist ega imemees, kelle poole pöörduda viimases hädas, kui ASAP!-tuluke vilgub ning ülehomseks on vaja kibekiirelt midagi avalikkuse jaoks “söödavaks” teha. Tundub, et organisatsioonide eestvedajate kõrvale on vaja noori andekaid inimesi, kes pakuksid oma mõtteid ning ideid juba algjärgus. Võib-olla polegi probleemi põhjuseks kohustuste teadlik edasilükkamine või rumalus, vaid hoopis teadmatus, mis pidevalt loob olukorra, kus “tähtaeg oli eile”. Ma arvan, et nii mina, mu ülikoolikaaslased kui paljud kolleegid oleksid tellijale abiks, et see oma aega ja ressursse paremini saaks planeerida ning tulemus oleks nii ideelisest kui visuaalsest küljest nauditav. Ja tegelikult on ütlemata hea tunne see, kui asjadega enne tähtaega valmis saan!
* ASAP – As Soon As Possible
Kaarel Nõmmik on EKA graafilise disaini tudeng.
Tundub, et rapsiv asjaajamisstiil on võtnud võimust valdava osa noorema generatsiooni üle. Hiljuti pöörduti minu poole palvega kujundada tudengitele suunatud kampaania, kontseptsiooni loomiseks ja kujundamiseks kokku aega umbes kaks päeva, ASAP! Tellija peataolek ning teadmatus, mida, millal ja kuidasmoodi täpselt oleks vaja, viis olukorrani, kus püüdlust kaasa mõelda eirati ning mind teavitamata toodeti teise kujundaja juures minu kavandite põhjal erineva stilistikaga materjalid. Alustatud kontseptsioon jäi lõpuni välja töötamata ning algne mõte läbis metamorfoosi, tulemuseks kolmanda isiku poolik nägemus minu pakutud ideest. Kehitan sellise käitumise peale õlgu, kuid mind ei ajendanud kirjutama vaid minu autoriõigused ega isiklikud emotsioonid.
Linnakeskustes ja netiportaalides ringi uidates torkab silma juhuslikkus ning jääb mulje, nagu olekski ähmaste ja läbimõtlemata ideede teostamiseks jäänud mõne kohviaurude peal töötava abilise öised haltuuratunnid. Tundub, et eesmärgiks on asjade “ära tegemine”, labased tulemused viitavad sellele, et organisatsioonide ja linnavalitsuse eelarvestatud raha on lihtsalt vaja kindlalt teatud aukudesse paigutada. Kui küsida ühelt või teiselt eestvedajalt, miks asjad nii kahvatud on välja kukkunud, viidatakse kohmetunud näoga aja ja raha puudusele. Info tähtsate sündmuste kohta ei laeku ju ometi kaks päeva enne algust? Miks ei ole projektijuhid-eestvedajad kaasanud väljatöötamise protsessi sihtgruppe, noori muusikuid, disainereid, ajakirjanikke, filmiinimesi? Nende kõrvale jätmine toodabki kohmakust, mille taga on mõni ähmase nägemusega võimukas projektijuht või ametnik.
Mu eesmärk ei ole manitseda, vaid tuua selgust, et keegi ei ole see tööriist ega imemees, kelle poole pöörduda viimases hädas, kui ASAP!-tuluke vilgub ning ülehomseks on vaja kibekiirelt midagi avalikkuse jaoks “söödavaks” teha. Tundub, et organisatsioonide eestvedajate kõrvale on vaja noori andekaid inimesi, kes pakuksid oma mõtteid ning ideid juba algjärgus. Võib-olla polegi probleemi põhjuseks kohustuste teadlik edasilükkamine või rumalus, vaid hoopis teadmatus, mis pidevalt loob olukorra, kus “tähtaeg oli eile”. Ma arvan, et nii mina, mu ülikoolikaaslased kui paljud kolleegid oleksid tellijale abiks, et see oma aega ja ressursse paremini saaks planeerida ning tulemus oleks nii ideelisest kui visuaalsest küljest nauditav. Ja tegelikult on ütlemata hea tunne see, kui asjadega enne tähtaega valmis saan!
* ASAP – As Soon As Possible
Kaarel Nõmmik on EKA graafilise disaini tudeng.