Äge vaidlus kahe ministeeriumi vahel seiskas määramata ajaks kõik sadamate ja tuuleparkide arendusprojektid. Teiste hulgas ligi 100 miljardi väärtuses investeeringuid avameretuuleparkidesse. Sest siiani puuduvad seadused, mille alusel saaks riigi veekogudesse midagi ehitada. “Käib üks tugev hämamine,” kirjeldatakse olukorda tuuleenergia assotsiatsioonis.


2007. aastal näis, et merre ehitamise küsimus saab lihtsa lahenduse. Majandusministeeriumi töörühm, kuhu kuulusid ka justiitsministeeriumi ametnikud, käis välja plaani anda riigi merepõhi kasutusse võlaõiguslike kasutuslepingutega.


Kuid Rein Langi justiitsministeerium lajatas mullu kevadel partnerite lauale ootamatult jäiga nõude: riik peab loobuma omandiõigusest sisemerele ja territoriaalmerele, Peipsi järve Eestis paiknevale osale, Võrtsjärvele, Emajõele, Väike-Emajõele ning Narva, Nasva ja Kasari jõgedele. Merepõhja ehitamiseks piisab justiitsministeeriumi arvates vee erikasutusloast.


Ainuüksi Eesti mereala pindala on üle 36 000 ruutkilomeetri. See kõik tuleb justiitsministeeriumi kategoorilisel nõudmisel riigi omandist välja arvata!


Pakkuski majandusministeerium selle baasilt välja uue kava. Hakkame ehituseks välja andma vee erikasutuslubasid. Kuid see ei meeldinud keskkonnaministeeriumile – vee erikasutusluba reguleerib vee kasutamist, aga mitte ehitusküsimusi, leiti minister Jaanus Tamkivi leeris.


Majandusminister Juhan Parts Ekspressiga suheldes kolleeg Langi suunal repliike ei loobi. Ent Partsi alluvate hinnangul on justiitsministeerium jonnakas. Võtta ära riigilt omandiõigus veekogudele olevat liialt radikaalne ja põhjapanev samm, mille taga puudub analüüs.


Lang aga turtsub vastu: “Mulle on arusaamatu, miks majandusministeeriumis asjadele pihta ei saada ja mingit oma jonni aetakse, et nii ei saa ja nii ei saa,” ütleb ta telefonivestluses Ekspressile.


“Miks peaksime hakkama merepõhja kaar­distama, sinna katastrit ja detailplaneeringuid tegema ning pärast hoonestusõigusi ja mida iganes veel seadma, kui kümme korda odavam on kõik ehitusküsimused lahendada ühe dokumendiga – vee erikasutusloaga?” ei mõista Lang. Meri polevat kinnisasi, mida saad kellelegi välja üürida. See olevat avalik hüve nagu põhjavesi, õhk, maavarad ja raadiosagedused.


Majandusministeeriumi õigusosakonna juhataja Eva Vanamb pareerib, et majandusministeerium pole kunagi soovinud hakata moodustama merepõhja katastriüksusi. Ehituse seisukohalt pole tema sõnul tähtis, kas merepõhi kuulub riigile või on “avalik hüve”.


“Kui muudetakse mingit olulist pikka aega kehtinud õiguslikku paradigmat, nagu seda on veekogude kuulumine riigile omandiõiguse alusel, peab selleks olema mingi ilmne pakiline vajadus ja sellele eelnema sisuline analüüs,” ütleb Vanamb. “Sellist analüüsi pole praegusel juhul olemas.”


Lang tahtvat Vanambi arvates nii-­öelda pintsakut nööbi külge õmmelda, mida õigusloome hea tava kohaselt ei tehta, kui pole just hädavajadus.


Veebruari lõp us lahati merepõhja ehitamise küsimust valitsuse kabinetiistungil. Selle tarvis koostatud memost paistab välja tõeline pärl – kuidas Eesti riiki valitsetakse. Ehkki Parts ja Tamkivi on üle aasta kolleeg Langi seisukohtadele vastu seisnud ega jaga neid ka täna, lubavad nad ometi justiitsministril lahkelt endast teerulliga üle sõita, sest tuli on takus. Lähiajal peaks Langi näoga variant riigi omandis olevatesse veekogudesse ehitamise seadusest saama valitsuse heakskiidu ja liikuma Riigikogusse.


Majandusministeerium põhjendab oma seisukohtade ohvriks toomist hädavajadusega merepõhja ehitamise küsimuses edasi liikuda, “et mitte seada ohtu tuuleenergeetika ja sadamate edasist arengut ning kahjustada oluliselt Eesti majanduskeskkonda ning mainet rahvusvahelisel tasandil”.


Parts ütleb Ekspressile, et küsimus on “õigusteoreetiline” ning ehk oleks tõesti aeg veekogude puhul loobuda riigi omandist rääkimisest, mis on nõukogude ajale omane väljendus, ning nimetada asju teise nimega – avalik hüve.


Riik tahab tuuleparkide operaatoritelt ja teistelt merepõhja ehitajatelt kasseerida merepõhja ehitamise eest ka tasu – majandusministeeriumi arvestuse kohaselt oleks see 600–1000 MW võimsusega pargi pealt 140–235 miljonit krooni aastas. Tasu saaks küsida vee erikasutusloa eest.
Ministrid vaidlevad, tuulepargid kallinevad

Ministeeriumide vaheline õiguspalagan merepõhja ehitamise teemal paneb Nelja Energia juhi Martin Kruusi õlgu kehitama. Tema arvates on ükskõik, kas tuulikute püstitamiseks on vaja välja rääkida vee erikasutusluba, hoonestusõigus või mingi rendileping. Peaasi, et saaks ehitama hakata.

Eesti ettevõtjatele Jüri Mõisale, Hannes Tamjärvele ja Kalle Kiigskele ning nende Norra partnerile kuuluv Nelja Energia kavandab Hiiumaa rannikule merre 700 MW tuuleparki. Investeering läheks maksma üle 30 miljardi krooni. Algul kavatses firma alustada ehitust juba 2010. aastal. Praegu on kõik lükkunud määramatusse, sest puuduvad seadused, mille alusel saaks midagi merre ehitada.

Kruus ütleb, et kui riigil oleks tõsine soov merepõhja ehitamise küsimus lahendada, oleks seda juba ammu tehtud. Asi aga venib nagu härja ila. “Kui erasektoris tekivad eriarvamused, lahendab need projektijuht. Riigisektoris seisavad kõik jõuliselt oma argumentide juures ning erimeelsuste lahendajat pole. Nii võibki kemplema jääda,” räägib Kruus.

Aja möödudes ehitus vaid kallineb. Kunagine rusikareegel 1 MW tuuleparki maksab 1 miljon eurot (15,6 miljonit krooni) ei kehti enam. Praegu on tuulikute püstitamine poole kallim.