REIN VEIDEMANN 1997: Mis saab pärast internetti?
Esialgu reklaamitakse sellega veel telefonikataloogi. Kuid täiesti mõeldav on sedasama kasutada ka kutsena sisse seada oma isiklik kodulehekülg.
Eestlaste (isiku)vabadusarmastus on taasiseseisvumise järel kehastunud kahe kire rahuldamises, Euroopa riikidest kõige kiiremas autostumises ja massilises arvutiseerimises.
Vasikavaimustust autostumisega kaasnevatest võimalustest on jahutamas massimõrvad maanteedel, mis ühe põhjusena on alandanud eesti meeste keskmise eluea (61 aastat) maailma madalamate kilda. Üha lootusetumaks muutuvad liiklusummikud Tallinnas tuletavad iga päev meelde, et vabadusel ja edul on ka hind.
Mis on internetistumise hind?
Esialgu näeme seda arvuti enda, selle võrkulülitamise, serveriteenuste ning telefoniliini kasutamise maksumusega. Seda, et liigne arvuti ees istumine kulutab meie nägemist, et levinud on eriline arvutiallergia, et täiesti tõsimeeli kõneldakse juba arvutinarkomaaniast - Newsweek kirjutas hiljuti jaapani abielupaaridest, kes on loobunud seksist arvuti kasuks - kõik see ei vääri veel tähelepanu. Meie vaimustust pole kahandanud ka mitmest uurimusest
kooruv skepsis, nagu kaasneks uue kirjaoskuse omandamisega maailmas vaevaliselt saavutatud üldise lugemisoskuse kängumine, suhtlemise pealiskaudsus ja hajusus, pildilise (ikoonilise) mõtlemise ülemvõim. Oleme endiselt joobunud määratutest võimalustest, mida küberruum meile pakub.
Kirjandushuvilisena olen põnevusega jälginud aadresse, kust võib leida küberromaane, mille kirjutamises võivad põhimõtteliselt osaleda kõik Intemetis seilajad. See meenutab mulle
kunagi koolitunnis igavusest harrastatud kollektiivset kirjandikirjutamist, kus pingist pinki liikus pabeririba, millele igaüks oli kirjutanud ühe rea ning selle järgmise kirjutaja eest kokkumurdmisega ära peitnud. Küberromaanid, anekdootide kogumid, arvutiklats on tunnistuseks uut tüüpi folkloorimaailmast. Internetist on saanud virtuaalne tegelikkus, kuhu võib end unustadagi elama.
Ja ometi, mis saab pärast seda?
Kes või mis juhib/tingib valikuid, millest lähtuvalt virtuaalne semioosis kujuneb, ning kes või mis otsustab selle kasutusviisid. Ei saa ju unustada, et seistes silmitsi Interneti aegruumilise põhjatusega on meie endi reaalaeg piiratud ja seetõttu oleme võimelised tajuma/omandama vaid tühist osa vahendatavast infost. Ma ei tea, milliseid vastuseid sellele küsimusele võidakse anda. Pakun siinkohal üht, mis tõstab seni valitsenud kirjakultuuri uude valgusse ning esitab talle ka uue väljakutse.
Pärast esimest inforevolutsiooni, mis vallandus trükikunsti leiutamisega Johann Gutenbergi poolt 1440, sai kirjakultuurist tekstide keskne genereerimiskoht.
Võiks öelda, et kõik, mis tähendas midagi, oli enamasti kirja pandud, trükitud. Elati kirjatähe järgi nii otseses kui ka ülekantud mõttes.
Tekst 1õi ka konteksti, teksti tõlgendamise raamid, mudelid, õiguse ja tõlgendajad. See ajastu on kokkuvõetav sententsis verba volant scripta manent. Kuna infokandjad ja -kanalid olid valdavalt kirjaku1tuurilise päritoluga, toimisid tekst ja kontekst ühel tasapinnal.
Arvuti leiutamisega kaasnenud teine inforevolutsioon, mille kulminatsiooniks võib pidada Internetti, on muutnud seda suhet kardinaalselt. Meediakultuuris omandab üha tähtsama koha tekstide genereerimine elektrooniliste voogudena. Teated, tähendused ringlevad virtuaalsetena, tõeluse esindajate või asendajatena. Nende määratlemine, liigitamine, nendega opereerimine saab olla vaid ajutine või suhteline. Internetis seilamine on jälgede ajamine, jälitamine, mille mõttekus tuleneb kindlate valikukriteeriumide olemasolust. Neid kriteeriume Internetist endast tuletada pole võimalik. Siin astubki mängu uuesti kirjakultuur. Kirjakultuuriline kogemus, mis algab esimesest käekirjaproovist, kirjutamaõppimisest ja 1õpeb (endiselt!) raamatuid täis riiulitega kodudes või raamatukogudes, muutub määravaks info otsimisel ja valikulisel kasutamisel. Kirjakultuur astub nüüdsest meediakultuuri suhtes konteksti seisusesse. Kirjakultuurist saab meediaühiskonna juurestik ning moraalne selgroog.
Sest kes ei arvesta konteksti, see pole võimeline lugema ka teksti.
Ehk sedasama kujundlikumalt väljendades: enne Intemetti sisenemist ja parast Intenetist lahkumist tuleb ikkagi kätte võtta Piibel.
