Reisi hästi!

Mulle meeldib reisida, aga see läheb vaimselt järjest raskemaks. Ma lähen täiesti endast välja, kui näen, kuidas inimesed, kes oma kodus suudavad end igatpidi heade kodanikena üleval pidada, käituvad ogaralt teiste inimeste kodus liikudes. Teiseks ei taha ma enam lennata, sest mul tiksub kogu aeg peas teadmine oma ökoloogilise jalajälje suurusest ning süsinikdioksiidi kogusest, mida mu maailmaavastamine loodusele ja meile kõigile tegelikult maksma läheb.

Mäletate Arthur Conan Doyle’i raamatut “Kadunud maailm” ja rühma Euroopa teadlasi, kes Lõuna-Ameerikas ühe mäe otsas avastasid dinosauruste maailma? Roraima asub Venezuela, Brasiilia ja Guyana piiril. Kes soovib teises maailmas ära käia, alustagu sealt: platoolaadne mägi on 2900 m kõrge, üles viib ainult üks rada, otsas on must liivakivi ja imelised dinosaurusekujulised kivimoodustised. Ilm muutub iga sekundiga ja magada saab kaljukoopas.

Aga Roraima otsas on ka suur kvartsiladu. Ja mida inimesed vaatamata palvetele ning igasuguse viisaka käitumise vastaselt teevad – korjavad kvartsi kaasa ja kirjutavad oma nimesid liivakivisse. Nii on kvartsiväljadel suured augud ja seinalt saab lugeda et Juan oli seal 2005. Miks? Ma ei tule ju Juani juurde koju, ei kirjuta tema värvitud seinale oma nime ega võta kaasa natuke tema vannitoa plaate.

Namiibia on oma punaste liivadüünide, himba rahva, Etosha rahvuspargi ning Fish Riveri kanjoniga mu meelest üks maailma huvitavamaid matkamiskohti. Aga see on ka üks väga kuiv maa. Ja üks turist, kes kulutab 24 tunni jooksul sama palju vett kui kohalik inimene 100 päevaga, ei peaks sinna maale minema. Istugu Läänemeres või Thamesi ääres, kui veearmastus on nii suur. Aga minna Namiibiasse, lasta veel minutite kaupa joosta või teha kisa, kui palutakse Kalahari kõrbes asuvas hotellis vett kokku hoida, on rumal. Ligi 65 protsenti veest, mida inimesed kasutavad, pumbatakse maa alt. See on kerge, kui seal piirkonnas sajab vihma, aga on piirkondi, kus sajab ainult kord 30 aasta jooksul. Namiibia on üks nendest.

Üks eestlane käis Lõuna-Aafrikas ja küsis mu käest (autor töötas pikemat aega Lõuna-Aafrika Vabariigis – Toim.) täitsa tõsiselt, kas ma tean head kohta, kust ta saaks ninasarviku sarve osta. Olin hädas, sest esiteks pole mul aimugi, teiseks on selle müümine keelatud ning kolmandaks ma lihtsalt ei saa aru, miks seda kellelgi vaja on. Küsisin ja sain vastuseks, et kuna see on keelatud, tahab ta endale just haruldust.

Käisin ühel tuttaval külas ja ta näitas uhkusega oma uut lemmiklooma – ta oli endale salaja Mehhikost Eestisse toonud iguaani. No ei ole ju vaja pidada eksootilisi loomi ja linde koduloomadena. Esiteks on see keelatud, teiseks on sellel loomal meie tingimustega raske kohaneda, kolmandaks on vaja iga sissetoodud looma hoida karantiinis, et veenduda, et temaga meie keskkonnale mingeid viirusi kaasa ei tule. Enam ma selle tuttava juurde külla ei lähe ja hiljaaegu kuulsin ka, et iguaan oli ära surnud.

20. sajandil said tiigritest, vaaladest, elevantidest, lõvidest ja ninasarvikutest väljasuremisohus liigid, ja iga tunniga kaob maakeralt kaks taime- või loomaliiki. Nii on suuresti inimtegevuse tulemusena viimase sajandiga kadunud 100 imetajate ja 150 linnuliiki ja üks põhjusi on nende loomade nahkadest, munadest, luudest jne tehtavad tooted ja suveniirid.

Ostes mõne keelatud või haruldase loomse toote, vastutame otseselt selle liigi hävitamise eest. Elevante tapeti massiliselt kihvade pärast (näiteks Kenyas ja Tansaanias kahanes nende arv 1980.–2000. aastatel 1,4 miljonilt 400 000ni); elevandiluuga kaubitsemine keelati 1990, aga see k&a mp;a uml;ib salaja edasi.

Neljaliikmelise pere reis Kanaaridele ja tagasi tekitab umbes kümme tonni CO2 ja kulutab tuhat korda rohkem energiat kui ühe pere külmkapp aastas ja kolm korda rohkem kui pereauto keskmise läbisõiduga. Võib ju ­keerata säästupirne lakke palju tahes, aga kui me ei suuda muuta oma lendamis- ja autoharjumusi, on tegemist silmakirjalikkusega. Igal aastal tekitab lennundus sama palju süsinikdioksiidi (mille tõttu kliima soojeneb) kui kõik Aafrika riigid kokku. Mõistlik on kasutada teisi vahendeid – ronge, busse või laevu –, kui reisi pikkus jääb alla 500 km.

Reisida võib ka Eestis ja minu meelest parim koht Eestimaal on Hiiumaa. Käin seal uut aastat vastu võtmas keskkonnasõbralikes Dagen Hausi majades, Eestimaa Looduse Fondi talgutel lambaaedu ehitamas ja Luidja lepikus jalutamas. Noh, ja siis pudeleid korjamas. Paar aastat tagasi viskas üks parvlaevaga Hiiumaale tulnud tegelane auto aknast välja tühja pudeli. Ma polnud kade ja korjasin pudeli tema tagant üles. Sõitsime talle järele ning kui ta peatus, panin selle pudeli talle auto tagaistmele. Loodan, et tema “panustamine” loodusesse sai ka otsa.

Turisti eest hoolitsemine kulutab ressursse ja sageli mõjutab kohalike elanike heaolu. Reisides teeb mõistlik inimene lihtsaid asju: ei raiska vett, kustutab ära tuled, valib keskkonnasõbralikud teenusepakkujad, ei hävita loomi, ei loobi kuskile prahti maha, kasutab ühistransporti. Reisi hästi!

Autor on kodanikuühiskonna aktivist ja Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu nõukogu liige.