REISIARVUSTUS: Hedonistlik lennuliin
Millised märksõnad tulevad prantslastega seoses kõigepealt meelde? Muidugi haute couture, nõrkus heade juustude-veinide vastu ning elegantne non-chalance kõiges kellaaegadesse puutuvas. Kes taolist prantsuspära hinnata oskab, ei pea Air France’iga (AF) lennates pettuma. Ajal, mil õhusõit on – vähemalt turistiklassis – muutunud aina lihasuretajalikumaks kogemuseks, hellitab Air France oma pikamaalendudel kliente aperitiiviks pakutava tasuta šampanjaga ning toitlustamine annab silmad ette enamikule Euroopa lennukompaniidele.
Christian Lacroix’ poolt disainitud elegantselt mustjassinistes univormides stjuuardid-stjuardessid jagavad menüüd välja veidi peale seda, kui Boeing 777 end õhku rebib. Eelroaks pakutakse Caesari salatit kanaga, põhiroaks bourguignonipärast liha või merikeelt bonne femme kastmes. Broccoli-mandliriisiga serveeritav merikeelefilee tundub veidi tuimavõitu – nii kipub lennukikalaga muidugi juhtuma pahatihti – , kuid juustuvalik, mahe puuviljajogurt ja sidruni-mooniseemnekook jätavad elegantselt presenteeritud einest kokkuvõttes väga hea mulje. Veini osas võib valida valge Vin de pays d’Oc Viognier 2004 ja punase Vin de pays d’Oc Syrah 2003 vahel, lisaks on saadaval ka õlu, mahlad, mineraalvesi ning erinevad brändid ja liköörid. Mõistagi tasuta.
Vähesed asjad on pikal lennul olulisemad istmest. Air France on paigutanud oma Boeing 777 lennukite turistiklassi toolid 3+3+3 asetusega (Thai Airways surub samasse lennukitüüpi näiteks 3+4+3 istet) ning ka 31tolline reavahe on talutav, kuigi mitte eriti heldekäeline. Samas tuleks kiita meresinist tooli ennast – jalatugi, klaasihoidja ja eesoleva istme seljatoes asuv individuaalne meelelahutusekraan videote ning teleprogrammide vaatamiseks aitavad pikka lendu mõnusamaks muuta. Nagu ka tasuta väljajagatav komfordipakike, mis sisaldab kõrvatroppe, silmavarje ja suuvärskendajat. Enamik lennukompaniisid turistiklassis tänapäeval selliseid žeste enam ei tee.
Air France’i miinused avalduvad maa peal. Esiteks tuleks sarjata kõikvõimalikke peidetud lisatasusid, mida mõned lennukompaniid, Air France nende hulgas, viimasel ajal “lennujaamamaksude” nime all sõiduhinnale otsa kirjutada armastavad. On ju väga tore teatada, et pilet Helsingist USAsse ja tagasi maksab vaid 225 eurot, kuid kui “lennujaamamaksud” sellele enam kui 2000 krooni lisavad, pole diil enam sugugi nõnda atraktiivne. Eriti kui suur osa noist “lennujaamamaksudest” sugugi mitte lennujaamade kätte ei jõua. Siit on lühike maa Air France kodulennujaama Charles de Gaulle’ini, millel ümberistumist Air France’i kasutamine paratamatult ette näeb. Tõenäoliselt võiks ebaloogilisele, ülerahvastatud ja lihtviisil koledale CDG-le annetada Euroopa kõige jubedama lennuvälja tiitli. Kui võtta lisaks arvesse Air France’i kiindumust väga nappide ümberistumiste vastu ning Prantsuse piirivalvurite ülimat flegmaatilisust sabatava reisijatehulga piiripunktist läbilaskmisel, on mahajäämised paratamatud – mis minuga Washingtonist Helsingisse minnes juhtuski.
