Reketiga ­räpiplatsil

Eesti pikemaid räppareid Tom-Olaf Urb ehk Reket (23) andis välja debüütalbumi ja valgustab nüüd Allar Lepale telgitaguseid.

Tom-Olaf võtab istet kohvik Moskva akna all tugitoolis ja ütleb, et loodetavasti räägime muusikast. Kahtlemata.

Alguses oli Raadio 2s saade “Linnadžungel” ja murdeeas Tom, kelle meeled vaimustusega hip-hopile avanesid. Miks teised muusikastiilid temast mööda läksid, Tom täpselt ei tea, aga armastus räpi vastu oli seda elavam ning pole tänaseni vaibunud. Siis tuli grafiti, sarnaste huvidega sõbrad, peod ja varsti hakkas Tom ise tekste kirjutama.

Tom on aktiivselt muusikaga tegelenud umbes kuus aastat. Ta on teinud koostööd Tommyboy, Toe Tagi, Põhjamaade Hirmu ja NoizMakaziga, tema lood on ilmunud mitmel hip-hopi kogumikplaadil ja tema tekstid eesti räppluule kogumikes. Siiski ei teadnud laiem avalikkus temast enne debüütplaadi ilmumist suurt midagi.

“Ju siis polnud põhjust ega vajadust furoori tekitada,” ütleb Tom tagasihoidlikult.

Kuigi Tom õpib Londoni University of Artsis helidisaini, on tema heliplaadi “Kajapark” lood salvestatud enamasti Eesti produtsentide kodu­stuudiotes. Põhjad tegid P2ts, WizOne, Alko ja Eskimo ning 18aastane Londoni produtsent ­Anthony Brown, kes on kahe loo autoriks.

Tomi sõnul on tegemist andeka käliga, kelle materjal talle meeldib ja kellest on tõenäoliselt põhjust ka edaspidi rääkida. Lisaks teevad plaadil kaasa Mai Leemet, Tommyboy, Chalice, Väike J, DJ Lauri Täht ja G-Enka.

Uuest plaadist rääkides kasutab Tom sõna storytelling. Talle meeldib näiteks õues jalutades või rongis istudes mingi teema ette võtta ja siis see lahti kirjutada. Teemad on sotsiaalsed, kuid leidub ka satiiri ja irooniat – Tom ei taha kirjutada tekste, mida hiljem endal igav lugeda oleks.

Samuti kajastub tema tekstides asjaolu, et ta viimastel aastatel Eestist ära on olnud. Pärast keskkooli veetis Tom kaks aastat Los Angeleses (muuhulgas osales ta seal välkrolliga Priit Jürjensi filmis “The Bank Job”, kus ta esimeses stseenis pagasnikust välja tiriti ja maha lasti) ja praegu viibib ta suurema osa ajast Londonis.

“Ma ei ütleks, et ma palju reisinud olen, küll aga meeldib mulle väga reisida. Selline kogemus võimaldab mul tõenäoliselt ka veenvamalt rääkida näiteks kõrbest või pikkadest autosõitudest,” ütleb Tom. “Kodust lahkumise ja eemal olemise teema on plaadil päris mitmes loos olulisel kohal,” lisab ta.

Tähtsaks mõjutajaks muusikas peab Tom ka ülikooliõpinguid. “Ülikool on silmaringi avardanud selles mõttes, et nüüd ma näen muusikat pigem nagu mosaiigina, paljumõõtmelise ruumina,” ütleb Tom. Hip-hop ei pea olema ainult vokaal ja biit – sellele saab lisada sadu elemente ja neid elemente tuhandet pidi keerata ja väänata. Tom ei arva, et selleks, et silmaklappidest vabaneda, peaksid kõik ülikooli minema, kuid tema enda puhul on sellest palju kasu olnud. Pärast kooli lõpetamist kavatseb ta Eestisse tagasi tulla, eeldusel et endale siin sobiva rakenduse leiab.

Tom loodab muusikaga tegeleda ka kümne aasta pärast. Iseasi, kas see on siis enam hip-hop, sest hip-hopi mõiste ise avardub pidevalt ja samas toimub Eesti stseenis teatav hip-hopi killustumine n-ö kunstmuusikaks ja klubimuusikaks. Tomi enda muusika jääb pigem esimesele poolele.

Tom aga kirjutab tekste ka edaspidi, mängib oma lõbuks kitarri ja teeb arvutis biite ning ei kavatse muusikaga tegeleda mitte ainult seepärast, et ta tulevane elukutse sellega seotud on.

Eesti hip-hopi stseenis hindab Tom kõige kõrgemalt Põhjamaade Hirmu talenti, samuti meeldib talle Tommyboy, G-Enka, Stupid F ja Chalice’i looming. Viimastel nädalatel on aga Tomi pleieris mulksunud peamiselt NoizMakazi produtsendi Alko instrumentaalalbum “Reis ümber enda telje”. Enda sõnul on tal väga vedanud, et ta saab nimetatud suurepäraste artistidega ka koos muusikat teha. Välismaistest artistidest huvitab Tomi NAS, Little Brother, palju instrumentaalset hip-hoppi ning folk-rock-ansamblid Band of Horses ning Fleet Foxes. Briti hip-hopiga ta enda sõnul väga hästi kursis ei ole, kuulab Dizzee Rascalit, aga mitte Wileyt, ja arvab, et palju pärle on veel avastamata. Lemmikluuletajaks nimetab Artur Alliksaart.

Mis artistinimesse puutub, siis tennise või sulgpalliga on Reketil pistmist ainult nii palju, et tal on seljas sulgpalli kujutisega T-särk, mille kinkis talle üks sulgpalli-entusiastist sõber.

Nime tegelik tagamaa avaldab ennast kuulajale Reketi debüütplaadi esimeses palas.