Relvade tärin Tallinna vanalinnas
Relvakamber asub iseenesestmõistetavalt Suurgildi hoone keldris. Paekivitrepist alla ja ajakapslist mööda. Sisearhitekt Margit Arguse kujundatud relvakamber tekitab hetkeks tunde, nagu oleksid sattunud Peeter Suure merekindluse või Maginot’ liini rajatisse. Keset ruumi seisab särava näoga Jaak Mäll, muuseumi relvakogu hoidja ja ekspositsiooni looja. Tal on põhjust rõõmu tunda, sest teist säärast relvakambrit pole meil ühelgi teisel muuseumil rahvale näidata.
Võlvitud lagedega keldriruumi seintel on reas püssid ja püstolid, mõõgad ja täägid, sekka palju muudki. Vaatajat saadab relvakambris ka relvade “muusika”, nii et silmi sulgedes võid end kesk lahingumöllu kujutleda. Tänu moodsale tehnikale ei tule enam piirduda “elutute” relvade uudistamisega. Kambri keskel paiknevast suurest metalsest kastist saab vaadata multifilme sellest, kuidas eri tulirelvad pauku teevad. Valid ekraanil huvipakkuva relva ja näed, kuidas seda laeti ja kuidas sellest tulistati. Näiteks ränilukuga püss Napoleoni sõdadest.
Relvakambris on eksponeeritud üle 200 eseme ajavahemikust 13.–20. sajand. “Mis puutub 19. sajandisse ja varasemasse, siis teist nii head kogu Eestis pole,” ütleb Mäll. Pärleid on siin tõesti. Näiteks Eesti vanim täielikult säilinud tulirelv – arkebuus, mis leiti 19. sajandil ühest Tallinna linnamüüri tornist. Või keskaegne rõngassärk, leitud samuti 19. sajandil. Kodasoolt välja tulnud Eesti vanim kiiver 13. sajandi keskpaigast, mis on haruldus ka Euroopa mõistes. Ja Saaremaalt pärit 13. sajandi mõõk.
Liivi sõja aegse Eesti uhkeima kahekäemõõgaga on aga seotud kurioosne lugu. Mõõk sai kannatada “Viimse reliikvia” võtetel, kuhu see oli laenutatud. Nimelt mõõga käiamise stseenis kasutati barbaarsel kombel sedasama mõõka. Väljapanekus on ka mitmeid trofeerelvi nagu näiteks Kaukaasia sõdade aegsed Tšerkessi püstolid ühes püssirohusarvega ning SSi realiikme kortik Teise maailmasõja päevilt.
