28.06.2007, 00:00
Relvaga magades miljonäriks ei saa
Afganistanis missioonil viibinud kaitseväelased nõudsid töötasu kahekümne nelja tunni eest ööpäevas ja seitsmel päeval nädalas väites, et nad teenisid riiki isegi magades.
maist kuni novembrini aastal 2006 teenisid veebel Martin
Plaser, kapten Jaak Otsason ja nooremleitnant Raivo Männik Afganistanis
rahvusvahelises sõjalises operatsioonis HUMINT-1 luureüksuse
koosseisus. Ootusrikkalt alanud teekond aga kulges kehvasti –
ebaõnnestunud missioonile Afganistanis pani krooni kaitseväelaste
kaotusega lõppenud kohtuprotsess Tallinnas.
Kogu häda algas sellest, et Eesti kaitseväelased olid Afganistanis sunnitud viis kuud tegevusetult istuma. Eesmärk oli osaleda liitlasvägede koosseisus Lõuna-Afganistanis luuretegevuses. Omavahel väikeses ringis luureinfot vahetavad ingliskeelsed suurriigid USA, Suurbritannia, Kanada ja Austraalia lihtsalt ei vajanud eestlasi endi hulka. Lõputu kauplemise tulemusena õnnestus luurerühm siiski Kanada üksuse alluvusse sokutada.
Kuid lõpuks leidsid koalitsiooniväed ikkagi sobiva tehnilise ettekäände, et eesti vaprad luurajad poolteise kuu pärast mängust välja lülitada. Mõttetu luuremäng Afganistanis oli seega otsa saanud.
Sõjas aitab Euroopa sotsiaalharta
Eestisse tagasi saabunud Martin Plaser, Jaak Otsason (sama mees, kes 1995. aasta märtsis Vene piirivalve poolt Pihkva oblasti Petseri rajoonis piiririkkumisel kinni peeti, sest ta üritas piiriäärseid alasid fotografeerida) ja Raivo Männik esitasid veebruarikuus Tallinna Halduskohtule kaebuse, millega nad nõudsid Afganistanis viibitud aja eest saamata jäänud töötasu ja lisatasu väljamõistmist Rahuoperatsioonide keskuselt. Plaser soovis saada 688 403 krooni, Otsason 595 855 krooni ja Männik 579 955 krooni.
Nende argumentatsioon oli järgmine: missioonil viibiv kaitseväelane peab olema pidevas sõjalises valmisolekus ja reageerima koheselt antud käskudele, mistõttu puhkeaeg seaduse mõttes on välistatud. Sõjalise valmisoleku tagamiseks peab kaadrikaitseväelane olema pidevalt valmis tõrjuma vaenlase rünnakuid ja ohte, mistõttu tuleb isegi süües, magades jne olla täisvarustuses ehk kanda kaasas relva või hoida seda läheduses: “sellest tulenevalt on kaitseväelased katkematult teenistuses ja seda ka siis, kui nad telkides või kasarmutes magavad”.
Mehed leidsid, et kuna Kaitseväeteenistuse seaduses (KVTS) puudub tööaja kestuse, tööaja korralduse ja tööaja arvestamise üksikasjalik regulatsioon, siis tuleb KVTS paragrahv 168 lg 4 p 4 tõlgendamisel lähtuda Töö- ja puhkeaja seadusest.
Inimluurajad luuraku ärkvel olles
Kohus leidis siiski, et kaebus on põhjendamatu ning märkis, et lähtudes üldisest töö- ja puhkeaja mõistest on loogikavastane, et kaebuse esitajatel oli 6 kuu vältel 24 tundi päevas ja 7 päeva nädalas üksnes tööaeg; et kogu missiooni ajal nad ei maganud, söönud ega saanud ka muul moel puhata või vaba aega oma äranägemisel kasutada.
Kohtu otsuses on öeldud, et kuna ESTHUMINT-1 oli “inimluure meeskond” siis on loogiline järeldada, et kaebajate teenistusülesannete täitmise ajaks (tööajaks) saab lugeda eelkõige aega, mil kaebajad tegelesid inimluurega. Asjaolu, et jõuvarude jm nn lahinguvalmiduse taastamiseks tuli kaitseväelastel ka süüa ja magada (isegi kui relv oli sel ajal käeulatuses), ei muuda nendeks toiminguteks kulunud aega tööajaks. Ka teised töötajad vajavad oma töö- või teenistusülesannete nõuetekohaseks täitmiseks samamoodi jõuvarude taastamist, kuid kellelegi ei tule pähe käsitada selleks kuluvat aega töö ajana ja nõuda märgitud aja tasustamist, märkis kohus.
Kohtunik Hurma Kiviloo otsustas jätta Martin Plaseri, Jaak Otsasoni ja Raivo Männiku kaebused rahuldamata ning jätta kaebuse esitajate kohtukulud nende endi kanda.
Kogu loo teeb eriti kurioosseks asjaolu, et luurerühma juhtinud major Riho Ühtegi eriliseks teeneks peeti seda, et ta suutis viis kuud Afganistanis liitlaste poolt tegevusetusse tõrjutud eesti luurajate motivatsiooni üleval hoida. Motivatsioon osutus lõpuks nii kõvaks, et osa luurajaid hakkas ka unetundide eest palka nõudma.
Kogu häda algas sellest, et Eesti kaitseväelased olid Afganistanis sunnitud viis kuud tegevusetult istuma. Eesmärk oli osaleda liitlasvägede koosseisus Lõuna-Afganistanis luuretegevuses. Omavahel väikeses ringis luureinfot vahetavad ingliskeelsed suurriigid USA, Suurbritannia, Kanada ja Austraalia lihtsalt ei vajanud eestlasi endi hulka. Lõputu kauplemise tulemusena õnnestus luurerühm siiski Kanada üksuse alluvusse sokutada.
Kuid lõpuks leidsid koalitsiooniväed ikkagi sobiva tehnilise ettekäände, et eesti vaprad luurajad poolteise kuu pärast mängust välja lülitada. Mõttetu luuremäng Afganistanis oli seega otsa saanud.
Sõjas aitab Euroopa sotsiaalharta
Eestisse tagasi saabunud Martin Plaser, Jaak Otsason (sama mees, kes 1995. aasta märtsis Vene piirivalve poolt Pihkva oblasti Petseri rajoonis piiririkkumisel kinni peeti, sest ta üritas piiriäärseid alasid fotografeerida) ja Raivo Männik esitasid veebruarikuus Tallinna Halduskohtule kaebuse, millega nad nõudsid Afganistanis viibitud aja eest saamata jäänud töötasu ja lisatasu väljamõistmist Rahuoperatsioonide keskuselt. Plaser soovis saada 688 403 krooni, Otsason 595 855 krooni ja Männik 579 955 krooni.
Nende argumentatsioon oli järgmine: missioonil viibiv kaitseväelane peab olema pidevas sõjalises valmisolekus ja reageerima koheselt antud käskudele, mistõttu puhkeaeg seaduse mõttes on välistatud. Sõjalise valmisoleku tagamiseks peab kaadrikaitseväelane olema pidevalt valmis tõrjuma vaenlase rünnakuid ja ohte, mistõttu tuleb isegi süües, magades jne olla täisvarustuses ehk kanda kaasas relva või hoida seda läheduses: “sellest tulenevalt on kaitseväelased katkematult teenistuses ja seda ka siis, kui nad telkides või kasarmutes magavad”.
Mehed leidsid, et kuna Kaitseväeteenistuse seaduses (KVTS) puudub tööaja kestuse, tööaja korralduse ja tööaja arvestamise üksikasjalik regulatsioon, siis tuleb KVTS paragrahv 168 lg 4 p 4 tõlgendamisel lähtuda Töö- ja puhkeaja seadusest.
Inimluurajad luuraku ärkvel olles
Kohus leidis siiski, et kaebus on põhjendamatu ning märkis, et lähtudes üldisest töö- ja puhkeaja mõistest on loogikavastane, et kaebuse esitajatel oli 6 kuu vältel 24 tundi päevas ja 7 päeva nädalas üksnes tööaeg; et kogu missiooni ajal nad ei maganud, söönud ega saanud ka muul moel puhata või vaba aega oma äranägemisel kasutada.
Kohtu otsuses on öeldud, et kuna ESTHUMINT-1 oli “inimluure meeskond” siis on loogiline järeldada, et kaebajate teenistusülesannete täitmise ajaks (tööajaks) saab lugeda eelkõige aega, mil kaebajad tegelesid inimluurega. Asjaolu, et jõuvarude jm nn lahinguvalmiduse taastamiseks tuli kaitseväelastel ka süüa ja magada (isegi kui relv oli sel ajal käeulatuses), ei muuda nendeks toiminguteks kulunud aega tööajaks. Ka teised töötajad vajavad oma töö- või teenistusülesannete nõuetekohaseks täitmiseks samamoodi jõuvarude taastamist, kuid kellelegi ei tule pähe käsitada selleks kuluvat aega töö ajana ja nõuda märgitud aja tasustamist, märkis kohus.
Kohtunik Hurma Kiviloo otsustas jätta Martin Plaseri, Jaak Otsasoni ja Raivo Männiku kaebused rahuldamata ning jätta kaebuse esitajate kohtukulud nende endi kanda.
Kogu loo teeb eriti kurioosseks asjaolu, et luurerühma juhtinud major Riho Ühtegi eriliseks teeneks peeti seda, et ta suutis viis kuud Afganistanis liitlaste poolt tegevusetusse tõrjutud eesti luurajate motivatsiooni üleval hoida. Motivatsioon osutus lõpuks nii kõvaks, et osa luurajaid hakkas ka unetundide eest palka nõudma.