Riigikogust raiskajate koguks
Kui Riigikogu liige poleks ennesõjaaegses Eesti
Vabariigis oma kulutusi pidanud põhjendama, olnuks see ennekuulmatu.
Võib isegi väita: toonasel Riigikogul ei oleks niisugust
mõtetki pähe tulnud, et jagada oma liikmeile lihtsalt raha –
kulutage, õed ja vennad. Iga sent oli arvel ning rahakulutusi
kontrolliti põhjalikult.
Kindlat kuupalka
polnud
Suve hakul 1937 koostati Rahvuskogus uue rahvaesinduse,
kahekojalise Riigikogu liikmete tasustamiseks omaette seadus. “Riigikogu
liikmete tasu ja sõiduraha seadus” valmis augusti algul ning selle
järgi hakkasid raha saama Riigivolikogu ja Riiginõukogu liikmed.
Istungjärkudel osalemise eest said VI Riigikogu liikmed
kuutasu 180 krooni. Osavõttu kontrolliti ning iga puudumist tuli
kirjalikult põhjendada. Kui põhjendus polnud piisav, arvestati
puudutud päev palgast maha. Nii näiteks teenis Riigikogu liige Peeter
Kõpp juunis 1938 vaid 130 krooni. Seega ei olnud Riigikogu liikmel
kindlat kuupalka ning riigikogulaste sissetulekud olid seetõttu
erinevad.
Kui istungeid oli kuus vähem, sai Riigikogu liige ka
vähem palka. Näiteks juulis 1938 maksti liikmetele 80 krooni.
Märtsist maini samal aastal aga ei kantud Riigikogu liikmete arvele
sentigi osalemistasu, sest istungeid ei olnud.
Riigikogu liikme
kuusissetulek siiski ei sõltunud ainult istungite arvust, sellele tuli
juurde lisatasu ehk komisjonitasu. Ent sedagi ei antud niisama.
“Riigivolikogu ja Riiginõukogu juhatuse, komisjonide ja
alamkomisjonide koosolekuist osavõtmise eest makstakse Riigikogu
liikmeile lisatasu 7 krooni 50 senti koosolekult.” Kui Riigikogu
liige juhatas koosolekut, täitis sekretäri kohuseid või tegi
aruande, sai ta veel 2 krooni 50 senti koosolekult lisaks. Lisatasude kogusumma
kuus oli piiratud – see ei tohtinud ületada 16 koosoleku tasu.
Riigivolikogu ja Riiginõukogu juhatuse liikmed said veel erilist
lisatasu 70 krooni kuus ja seda läbi aasta. Samas Riigivolikogu esimehele
ja Riiginõukogu esimehele ei makstud mingit lisatasu, neile
kompenseeriti kõik kindla kuutasuna. Nii näiteks sai Riigivolikogu
esimees Jüri Uluots koosolekutasu 595 krooni kuus. Tema oli ühtlasi
kõrgeimalt tasustatud riigikogulane – 1938. aastal teenis Uluots
kokku 5104,82 krooni.
Kulutusi tuli
põhjendada
Riigikogu liikmetele, kel puudus Tallinnas oma
elamine, maksti korteriraha 40 krooni kuus. Ent seegi hüvitis
sõltus tööst. Näiteks veebruaris 1938 oli istungeid ja
muud tööd kokku kümme päeva ning sellevõrra
vähem maksti ka korteriraha – 14,66 krooni. Summa oli väiksem
ka augustis, 22,66 krooni.
Tolle aja kohta tähtis soodustus oli
tasuta sõit riigiraudteel ja -laevadel. Kinni maksti ka Riigikogu liikme
sõidukulud elukohast kuni lähima raudteejaama või sadamani
ja tagasi. Seda aga vaid siis, kui sõideti istungile või
komisjoni koosolekule ning kui sõidukulud ka tegelikult tasuti. Kui
Riigikogu lähetas oma liikme mingit ülesannet täitma, maksti
talle sõidu- ja päevaraha. Jällegi kaasnes sellega tingimus:
“Sõiduraha makstakse ainult neil juhtudel, kui sõidukulud
tulid tegelikult tasuda.”
Eraldi sõidu- ja esindusraha
maksti iga kuu vaid kahele mehele, Uluotsale ja Riiginõukogu esimehele
Mihkel Pungile. Nii lisandus neile aastas 1780 krooni.
Need
Riigikogu liikmete tasustamise põhimõtted kehtisid
enam-vähem muutumatult peaaegu kogu esimese vabariigi vältel. Ja
hämmastav on see, et põhipalk, koosolekutasu, püsis sama
rohkem kui 15 aastat! Oli ju ka siis inflatsioon. Juba n&
auml;iteks 1924. aastal maksti Riigikogu liikmele istungitel osalemise eest
kuni 18 000 marka (ehk 180 krooni) kuus. Viis aastat hiljem oli istungitasu 180
krooni, millele lisandus komisjonitasu ning korterihüvitis 40 krooni. Ja
nii palju maksti ka 1930. aastatel.
Riigiarhiivis säilinud
dokumentide alusel selgub, et katsed Riigikogu liikmete sissetulekut
tõsta lükati tagasi. Nii näiteks tegi augusti algul 1937
Rahvuskogu Teise Koja koosolekul Oskar Koplus ettepaneku kirjutada
seadusse Riigikogu liikme senise istungitasu 180 krooni kuus asemel 240 krooni.
Häältega 12:7 lükati ettepanek tagasi. Samal koosolekul
püüdis Johann Post kergitada korterihüvitist 40 kroonilt 50
kroonile. Seda toetati veelgi vähem – ettepanek sai vaid kaks
häält.
Kindlasti oleks praeguse Riigikogu töö
tõhusam, kui loobuda kindlast kuupalgast ning hakata rahvaasemikele taas
maksma istungitasu ja eraldi komisjonitasu. Viimast muidugi sõltuvalt
komisjonide koosolekute arvust. Niisamuti tuleks hoopis tõhustada
kontrolli kulude üle ja maksta kuluhüvitisi nii palju kui vajalik ja
nii vähe kui võimalik.