2009. aasta 3. märtsi hilisõhtul lõi Herne Tartus Annelinnas noaga rindkerre üht noormeest, kes jäi ellu vaid tänu õigeaegsele meditsiinilisele abile. Seejärel haavas ta kahte teda kinni pidada üritanud isikut kergemalt ning lõi noaga korduvalt kolmandat meest, mille tagajärjel kannatanu suri sündmuskohal. Tartu maakohus mõistis Herne ja tema kaasosalise, varem karistatud ning kuriteo ajal ennetähtaegselt tingimisi vabaduses viibinud Priit Pesuri süüdi ja määras Hernele karistuseks eluaegse vangistuse. Ent ringkonnakohus ilmutas kuus korda karistatud mõrvari suhtes leebust. Pärast ringkonnakohtu otsust sai prokurör inimestelt mitmeid kirju, kus talle avaldati toetust ja soovitati "edasi võidelda".

Vladimir Herne on alates 1997. aastast kriminaalkorras karistatud kuuel korral, kusjuures viimased karistused on määratud röövimise, avaliku korra vägivaldse rikkumise ja võimuesindaja suhtes vägivalla toimepanemise eest.

Kuritegu, mille eest mõistetud karistuse kandmiselt Vladimir Herne 04.09.2008.a. tähtaegselt vabanes, seisnes ametikohustusi täitvale naisvangivalvurile keeva vee näkku viskamises, millega tekitas kannatanule I-II astme põletushaavu.

Vähem kui neli kuud peale kinnipidamiskohast vabanemist tekitas Vladimir Herne ühele kannatanule noaga eluohtliku tervisekahjustuse, mille tagajärjeks oli muuhulgas jala halvatus.

Paar kuud hiljem soetas Vladimir Herne iseendale sünnipäevakingina vedrunoa, mille kohta ta ise kohtuistungitel selgitas, et nuga meeldis talle ning ta kandis seda alati kaasas. Peatselt peale noa hankimist kasutas Vladmir Herne seda kokku nelja isiku ründamiseks, kellest ühe vigastused olid eluohtlikud ning teine suri kehasse ja näkku tekitatud noahaavade tagajärjel, millest kolm olid iseseisvalt piisavad surma põhjustamiseks.

Enne kriminaalasja kohtulikku arutamist ründas Vladimir Herne järjekordselt vanglaametnikku.

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokurör Siinmaa viitas kassatsioonis Põhiseaduse §-le 16, mille kohaselt peab seadus kaitsma õigust elule. Prokuröri hinnangul oli ringkonnakohtu otsuse (20-aastane vangistus) vaidlustamine vältimatu, sest ainult erakorralise karistusmäära kohaldamine on küllaldane tagatis potentsiaalsete uute ohvrite elu kaitseks. 

Riigikohus arvas teisiti.