Riigikohus ei näinud pronksimässus kuritegu
20. juuli 2009 läheb Eesti õigusemõistmise ajalukku. Sel päeval loobus riigikohus vabatahtlikult oma võimust, kui kriminaalkolleegiumi liikmed Hannes Kiris, Eerik Kergandberg ja Jüri Ilvest jätsid menetlusloata aprillirahutuste organiseerimise süüasja. Riigikohus ütles lahti kohustustest, mis neile pandud nii meie noore põhiseaduse kui Euroopa õigusruumis sajandeid kehtinud kolmeastmelise kohtusüsteemi põhimõtete poolt.
Oli riigikohtunike tegu õige või vale? Võimatu vastata. Oli see vastutustundlik? Ilmselt mitte. Jah, mainekujunduslikus mõttes oli see tubli tegu. Euroopale, aga eriti meist ida poole anti selge sõnum: me oleme õigusriik ja eksinud lambukesi aidatakse, mitte ei sööda ära.
Ent kohtuvõimu autoriteedile tehti karuteene. Endine peaprokurör Jüri Pihl eksis, kui ütles, et vastavalt põhiseadusele teeb riigikohus otsuseid kohtuasjades, mis omavat suurt tähtsust. Sellist lauset põhiseaduses pole. Aga peaks olema. Ses mõttes oli Pihlil õigus.
Riigikohtunikud eesotsas asutuse juhi Märt Raskiga on korduvalt avaldanud muret selle üle, et tavainimesed ei saa aru, mis kohtutes toimub. Miks otsused vahel "ebaõiglased" tunduvad.
Parim viis üleüldist uudishimu ja vastakaid emotsioone tekitavates kriminaalasjades selguse loomiseks on Riigikohtu otsuse kaudu - põhjaliku, selge ja ümberlükkamatu. Kogu lugupidamise juures - ringkonnakohtu otsust ei loeta samasuguse aukartusega.
Üks kolmest riigikohtunikust, 70ndatel prokuratuuris karjääri teinud Jüri Ilvest ironiseeris 13 aastat tagasi ajalehes Postimees: "Näib, et Eestis on leiutatud asja kohtuliku arutamise uus protsessuaalne staadium - asja avalik arutelu ajakirjanduses. Õigusliku vaidluse kaotanud osapool haarab tükikese paberit ning kirjutab ajalehele. Kui on kasutada õppinud meistrimeest - ajakirjanikku -, on teatud garantii, et kirjatükk saab just sellise kuue ja pealkirja, mis lehelugeja pilku püüab. Konstruktsiooni ilu seisneb asjaolus, et tõendeid pole vaja esitada ning tülika vastaspoolega ei pruugi arvestada. Kui oleks veel võimalus, et pärast artikli ilmumist korraldataks telefoniküsitlus ning tulemuste põhjal erapooletu žürii (toimetus?) tühistaks kohtuotsuse ja otsustaks vastupidi, siis..."
Kas see otsus on juriidiliselt korrektne? Tõenäoliselt, kuigi sellegagi võib vaielda. Arvestagem, et kuritegu nimega "massilise korratuse organiseerimine" (Kars § 238) pole meie kohtupraktikas seni ette tulnud. Seega võinuks riigikohus asja vaagida ja määratleda, missugust reaalset käitumist seadusandja selle juriidilise konstruktsiooniga mõtles. Teisisõnu - mida peab inimeseloom tegema, et teda niisuguses kuriteos süüdi mõista saaks?
See küsimus jäigi vastuseta, kuigi asjas tehti kaks otsust: Harju maakohus jaanuaris ja Tallinna ringkonnakohus mais. Esimene valmistas pehmelt öeldes pettumuse - ärge saage valesti aru - mitte sellepärast, et nelik õigeks mõisteti, vaid sellepärast, et otsus ei sisaldanud mitte ühtegi põhjendust.
Kohtunik piirdus emotsionaalse tiraadiga sellest, et süüdistaja oli rumal, kuna võttis tõe pähe nelja narri lolle nalju. Ringkonnakohtu otsus oli peaaegu eeskujulik. Põhjalik, analüüsiv, kriitiline ja motiveeritud. Ent ülaltoodud küsimusele - kas kuritegu oli? - ei vastanud.
Otsuses tõdeti, et pole tõendatud, nagu oleks viimne kui üks tunamullustest m&aum l;ssajatest, laamendajatest, varastest ja kiviloopijatest tegutsenud Klenski, Linteri, Reva ja Sirõki käsul ja juhatusel. Õhku jäi võimalus, et mõni meeleavaldaja tegutses omapäi. Jäi tõendamata, et neliku sõnavõtud, kirjad ja smsid ka tegelikult massi käima lükkasid. Sestap mõistis ringkonnakohus mehed õigeks.
See on tõendite hindamisega seonduv pool, aga me ei tea siiani, missugune käitumine on massirahutuse organiseerimine, missugune mitte. Kus lõpeb sõnavabadus ja õigus veendumustele, kus tuleb mängu põhiseaduse lause: "Veendumustega ei saa vabandada õiguserikkumist"?
Tartu ülikooli õigusteaduskonna armastatuim ja kardetuim õppejõud, professor Raul Narits armastab korrata Saksa õigusteadlase Erich Kaufmanni mõttetera: "Üks lause seadusandjalt, ja terved raamatukogud muutuvad makulatuuriks." Üks lause. Õigemini kõigest kaks sõna: "mitte menetleda", ja tühiseks ei muutunud mitte ainult tuhandete lehekülgede paksune kriminaaltoimik, vaid terve peatükk Eesti ajaloost. Kahe sõnaga muutsid riigikohtunikud tervet Eestit vapustanud sündmused vahejuhtumiks, mis tippjuristide tööaega ei vääri.
Miks nii tehti, jääb saladuseks. Menetlusloa andmist/andmatajätmist ei põhjendata kunagi. Võib-olla paistis turvalisest Tartust, Toomemäe rohelusest kaks aastat tagasi ja ammugi nüüd, et "kilulinnas" leidis aset tavaline nääklus eestlaste ja venelaste vahel, aga mitte tülgastav kuritegu, mis ajendatud valitsuse või koguni riigikorra kukutamise soovist?
Kui riigikohus oleks prokuröri kaebusele käigu andnud ja mõistnud neliku näiteks õigeks - oleks ajaloolisest märulist saanud ajalooline kohtupretsedent ja (mine tea) edaspidiseks käitumisjuhis. See on tundlik küsimus just nüüd, mil parlament ja valitsus tahavad muuta meeleavalduste korraldamise kuriteoks, president seisab aga sellele vastu. Kui valitsus peaks kurikuulsa eelnõu 416SE uuesti muutmata kujul presidendile saatma, tuleb riigikohtul ometi asi luubi alla võtta.
"Õnneks," lõpetas kohtunik Ilvest 13 aastat tagasi oma irooniapuhangu, "on Eesti Vabariigis seni tõepoolest nii, et õigust mõistab ainult kohus. See tähendab, et kui õiguslik vaidlus on läbinud kõik kolm kohtuastet, jääb õigus sellele, kelle kasuks kohus otsuse tegi, ja siin ei aita enam ei ussi- ega püssirohi."
Aga mis saab siis, kui kohus loobub õigusliku vaidluse lahendamise ülesandest?
