21.04.2011, 11:01
Riigikohus päästis noore mehe absurdsest süüdistusest
Alama astme kohtud tegid kaitsepolitsei asjas õigust mõistes elementaarseid vigu.
„Olen alati õigusriiki uskunud ja selgub, et mitte ilmaasjata,“ ütleb Tanel Leisalu (32). Endise riigiametniku rõõm on mõistetav – nädal tagasi pääses tema pea silmusest. Riigikohus mõistis Leisalu ja tema endise kolleegi Aleksei Ponomarjovi õigeks kummalises omastamis-süüdistuses, milles Viru maakohus ja Tartu ringkonnakohus nad süüdi olid tunnistanud. Viis aastat tagasi oli Leisalu Ida Maksu-ja Tollikeskuse tollikontrolliosakonna juhataja. 2006.aasta 18.aprilli öösel leiti Narva piiripunktis Venemaale siirduvast reisibussist peidik, kust tuli lagedale suur kogus autovaruosi. Lisaks naistepesu, kolm käekella ja – nagu ikka, kui tee viib Venemaale – mõni likööripudel ja kommikarp. Asjad olid peidus, et idanaaber tollimaksu ei saaks. Hommikul ilmus Leisalu jutule kaukaaslane Musa. „Tulin selle kauba järgi, mis bussist ära võeti,“ teatas aser ja ütles, et ta on kauba omaniku, OÜ Mindora esindaja. Mehel oli kaasas käsitsi koostatud nimekiri varuosadest. Muid lastiks olnud asju nimekirjas polnud. Musa jutt, kuidas asjad bussijuhi kätte anti, oli igati veenev, ent Leisalu saatis ta minema:„Tulge tagasi koos Mindora juhatuse liikme või volikirjaga.” Umbes tund hiljem oli Musa tagasi koos Mindora juhatuse liikme Anatoliga. Kuigi ka Anatolil polnud kaasas dokumenti, mis tõendaks asjade kuulumist Mindorale, otsustas Leisalu kauba tagastada. „Kust mujalt võisid nad teada üksikasju kauba ning selle üle piiri toimetamise kohta,“ meenutab Leisalu. Leisalu andis tollipunkti juhatajale Ponomarjovile suulise korralduse varuosad Mindorale tagastada. Kogemata kombel andis Ponomarjov koos varuosadega meestele ka ülejäänud nänni – ju tundus talle loogiline, et lastil ei saa olla mitut omanikku. Möödus aasta. Leisalu oli bussist avastatud peidiku ammu unustanud, kui kuulis kolleegidelt, et Kapo on tema kohta küsimusi esitanud.