RIIGIKONTROLLI ARUANNE: Mis on mäda Eesti riigis?
Riigikontrolör Mihkel Oviir märgib 70 lehekülje pikkuses paberis “Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2010. aastal”, et teda teeb murelikuks tulevik. “Pean silmas aastaid, mida rahandusministeeriumi prognoos ei hõlma, aga mida peaksime kindlasti silmas pidama,” teatab Oviir. Ekspress avaldab lühendatult mõned huvitavad punktid sellest karmist paberist.
Mõnel pool on keskküte kallim kui elektriküte
Eesti 226 omavalitsusest kasutatakse kaugkütet 151s ning hinnanguliselt tarbib sel moel toodetud soojust 60 protsenti riigi elanikkonnast.
Elanike eluasemekuludest moodustavad toasoojakulud suurima osa.
Kaugküttesoojuse hind 2010. aastal oli Eestis sõltuvalt tootjast ja kasutatavast kütusest vahemikus 435–1470 krooni (27,8–94 eurot) 1 MWh eest, millele lisandub käibemaks. 36 kaugküttevõrgus (ca 25 protsenti kõikidest võrkudest) oli kaugküttesoojus kallim kui elektriküte.
Soojuse kõrge hinna üks põhjus on soojusvõrkude halvast tehnilisest seisukorrast tekkiv soojuskadu.
Kas Eesti Energia saab varjatud riigiabi?
Et Eesti Energia uute põlevkiviplokkidega elektri tootmine oleks majanduslikult tasuv, täiendati 2010. aasta alguses elektrituruseadust, nähes ette toetuse põlevkivil töötava tootmisseadme installeeritud netovõimsuse olemasolu eest.
Kuna selline toetus on oma iseloomult riigiabi, esitati märtsis 2010. aastal Euroopa Komisjonile taotlus: lubada põlevkivielektrijaama ehitamiseks riigiabi kuni 953 miljonit eurot. Kui selgus, et komisjon ei pruugi luba anda, otsustas ministeerium 2011. aasta juunis riigiabi taotluse tagasi võtta.
Pärast Euroopa Komisjoni kriitikat riigiabi taotluse kohta otsustas riik põlevkiviplokkide ehitamist toetada elektritootjatele tasuta jagatava CO₂ kvoodi kaudu. Tasuta saadud CO₂ kvoot jätaks elektritootjatele (sh Eesti Energiale) alles raha, mis tuleks muidu kulutada oksjonilt kvoodi ostmiseks. Seega on sisuliselt ikka tegemist riigi toetusega. Kas lubada ettevõtetele tasuta kvooti jagada, otsustab Euroopa Komisjon kõige varem 2012. aasta kevadel. Tasuta kvoodi arvelt tehtud investeering peab elektritootmist moderniseerima, et CO₂-heidet vähendada, ning see ei tohi kaasa tuua põhjendamatuid konkurentsimoonutusi. Uue põlevkiviploki rajamine ei pruugi neid eesmärke täita ja seetõttu pole ka kindel, et komisjon annab Eestile loa toetada elektritootjaid tasuta kvooti jagades.
Milleks tehti uus haridusstrateegia?
2009. aastal sõlmis haridus- ja teadusministeerium MTÜga Eesti Haridusfoorum ja SAga Eesti Koostöö Kogu kokkuleppe Eesti pikaajalise haridusstrateegia koostamiseks. Projekti kogumaksumus oli 67 847 eurot.
Haridusstrateegia eelnõuga on suur hulk hariduseksperte vaeva näinud kaks aastat, kuid selle dokumendi (õiguslik) staatus on ebaselge. See ei vasta ei sisuliselt ega vormiliselt valitsuse määrusega kehtestatud strateegiliste arengukavade nõuetele. Haridus- ja teadusministeeriumil pole kava selle dokumendi alusel tegelikku strateegiat välja töötada. Kuigi haridusstrateegia eelnõule pole ametlikku heakskiitu ei valitsuselt ega Riigikogult, on ometi kavandatud laiaulatuslik haridusstrateegia tutvustamine avalikkusele. Nii on projekti “Elu5x” raames kavas tutvustada valminud strateegiat konverentsidel ning piirkondlikel ümarlaudadel. Projekti maksumus on 159 180 eurot ja raha selleks tuleb otse Euroopa Komisjonilt.
Kultuuriinimesed matavad oma palgatõusule uusehitistesse
Ainuüksi viimasel viiel aastal ehitatud või renoveeritud kümmekonna suurema objekti finantseerimiskohustused ja täiendavad tegevuskulud, mis tänavu võtavad kultuuriministeeriumi valitsemisala eelarvest 3,3 protsenti, nõuavad 2014. aastal prognooside kohaselt juba 12 protsenti eelarvest.
Kuna valitsus on riigi eelarvestrateegias näinud ette, et riigiasutuste ülalpidamiskulud aastatel 2011–2014 ei suurene, peab kultuuriministeerium katma lisanduvad kulud olemasolevate tegevuste rahastamise arvelt.
Kui enne Kumu uue hoone avamist olid Eesti Kunstimuuseumi kulud kogu valitsemisala eelarvest umbes 1,5 protsenti, siis 2011. aastal moodustavad need juba 2,7 protsenti. Kui peaksid realiseeruma Eesti Rahvusringhäälingu plaanid ja võrreldes praeguse majade suurusega ehitatakse juurde veel 18 000 m2 pinda, siis kasvab märgatavalt ka ringhäälingu osa eelarves. Räägitakse ka uuest Rahvusooper Estonia majast. Lisaks on Eesti Meremuuseum taotlenud Kultuuriministeeriumilt vesilennukite angaaride ja ekspositsiooni rekonstrueerimiseks juurde 2,3 miljonit eurot.
Seetõttu jääb vaba raha, mida näiteks mitmesugustesse programmidesse või muuks kindlaks otstarbeks suunata, praeguste investeerimisplaanide realiseerumisel tulevikus veel vähemaks.
Investeeringute tegemisel tuleb arvestada kaasnevate kuludega riigieelarvele ning investeeringuotsuseid tehes analüüsida, kas raha jätkub edaspidi ka muuks kui vaid hoonete ülalpidamiseks. Seoses uute või suuremate hoonete ehitamisega suureneb tööjõuvajadus. Kuigi kultuurisektoris on palgad niigi Eesti keskmisest viiendiku võrra madalamad, ei võimalda hoonete kasvavad ülalpidamiskulud ega suurenev tööjõuvajadus niipea palku tõsta.
Rahvastiku vähenemine ja vananemine lisab eelarvele pinget
Sarnaselt muu Euroopaga väheneb Eesti rahvastik ja vananeb järgmise kümne aasta perspektiivis, aga suure tõenäosusega kauemgi. Prognoosid varieeruvad sõltuvalt metoodikast üsna palju, ka näiteks Statistikaametil on mitu prognoosi, kuid üheski neist ei ole nähtud Eesti rahvaarvu suurenemist.
Prognooside kohaselt kasvab 65aastaste ja vanemate inimeste osakaal praeguselt 17 protsendilt aastaks 2025 umbes 22 protsendini. Praegu ja ka lähiaastail on 20–64aastaste põlvkond oma maksimumtasemel nii rahvastiku struktuuris kui ka arvuliselt.
Järgmistel aastatel väheneb tööealiste hulk üpris kiires tempos: 2015. aastaks on neid umbes 13 000 vähem, järgmise viie aastaga väheneb nende arv ligikaudu 35 000 võrra ja seejärel veel ligi 35 000 võrra.
Umbes 830 000 praeguse 20–64aastase asemel on 2025. aastal selles vanuses inimesi 740 000 – 760 000.
Väheneva tööealise elanikkonna ja tööpuuduse tõttu on Eesti probleemiks kujunemas pikaajaline ja struktuurne töötus. Ehkki keskmiselt on Eesti inimesed suhteliselt kõrgelt haritud, valitseb märkimisväärne ebakõla selle vahel, milliste kutseoskustega töötajaid tööandjad vajavad ja millised kutseoskused töötajatel olemas on. See ebakõla on üks struktuurse tööpuuduse põhjuseid.
Pikaajalise töötuse määr oli 2010. aastal Eestis 7,7 protsenti, Euroopa Liidu riikidest oli vastav näitaja kõrgem vaid Lätis (8,4 protsenti).
Kui olulist leevenemist struktuurses töötuses pole lähiajal näha, siis mitmel erialal süveneb kvalifitseeritud tööjõu nappus. See tekitab ettevõtjatele surve maksta töötajatele kõrgemat palka, mis aga eeldab kasvu ettevõtte tootlikkuses. Kui ettevõtjad ei tule kohanemisega toime, võib omakorda suureneda elanike rahulolematus töötasuga ja järgneb tööjõu väljaränne.
Selline areng tähendab, et olukord tööturul (töötajate nappus, palgasurve) ja sotsiaalsüsteemis muutub järjest pingelisemaks.
Väheneb maksumaksjate arv ja kasvab suhteliselt riigi tuge vajavate inimeste arv. Kuna maalt paiknevad linnadesse ümber peamiselt noored inimesed, siis vananeb maapiirkondade elanikkond kiiremini. See omakorda tähendab, et maapiirkondades kasvab sotsiaalabi ja tervishoiuteenuseid vajavate inimeste osakaal.
Aega, mil rahvastikuprotsessid riigi rahandust oluliselt mõjutama hakkavad, praegu ükski rahandusprognoos ei ulatu. Samas oleks juba praegu tarvis valdkondlikke väljakutseid ja rahalisi võimalusi demograafilise arenguga kõrvutada.
Kõrghariduse reform leevendab ülikoolide ohtu kaotada raha
Kõrgkoolid on riiklike tellimuse lepingute alusel riigile lõpetajaid n-ö võlgu. Kõige suuremad probleemid lõpetajatega on just nendel erialadel, kuhu riik on panustanud enim – loodus- ja täppisteadustega, tehnika, tootmise ja ehitusega seotud erialadel. Endiselt on kesine ka doktoriõppe tulemuslikkus.
Planeeritavad muudatused ülikooliseaduses ja teistes seonduvates seadustes ilmselt niipea suuremat hulka ülikoolilõpetajaid kaasa ei too, kuid vabastavad ülikoolid ohust, et koolitustellimuse mittetäitmise korral finantseerimist vähendatakse.
Küll seab aga kavandatav kõrgharidusreform väljakutse ette haridus- ja teadusministeeriumi, kes peab välja töötama ja rakendama tulemusnäitajate süsteemi, mis tagaks kõrgkoolide õiglase ja läbipaistva rahastamise ning peegeldaks selgelt ka riigi huvisid.
Praeguse riikliku koolitustellimuse kaotamine ei lahenda vajadust selgitada välja, mis erialadel ja kui palju riik lõpetajaid soovib, sest pelgalt sisseastujate valikuid arvestades ei ole võimalik kõrgkoolide vastuvõttu reguleerida. Ei ole mõeldav, et Tartu ülikool võtab vastu kõik õigus-, majandus- või arstiteadust õppida soovijad või Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kõik noored näitekunsti austajad, sest piiramatul hulgal üliõpilasi vastu võtta ja neile kvaliteetset haridust pakkuda ei ole võimalik.
| Aasta | Fikseeritud kulude kasv, % | Riigieelarve kulude kasv, % |
| 2007 | 21,5 | 20,9 |
| 2008 | 20,4 | 3,5 |
| 2009 | 4,7 | 0,9 |
| 2010 | 5,8 | 2,4 |
| kasv 2010 vs 2006 | 62 | 29 |
Üldhaiglad ei suutnud alati tagada ravijuhendites ette nähtud uuringute tegemist, kuna ei jätku raha (ja patsiente) kompuutertomograafi soetamiseks.
Ükski kompuutertomograafi omav üldhaigla ei suutnud koormata seadet vajalikul määral, kuna haigla piirkonnas ei ela selleks piisavalt inimesi või ei ole piisavalt personali seadme ööpäevaringseks kasutamiseks. Samas ei jätku üldhaiglatel raha vananevate röntgeniseadmete uuendamiseks.
