Majanduskriisi all ägavas Eestis mõjus noor karismaatiline vabadussõjalaste liider Artur Sirk justkui värskendav tuuleiil. "Vabadussõjamehed on tulnud kokku seks, et ütelda avalikult oma sõna praeguse majandusliku ja sisepoliitilise olukorra kohta. Meid ei juhi seejuures isiklik ega kihihuvi. Oleme teadlikud, et kanname vastutust oma tegude eest eesti rahva tulevaste põlvede ees," kuulutas ta juulis 1932 peetud kõnes. Nagu praegu, olid erakonnad kaotanud rahva seas usalduse. Poliitikuil oli rahvast ükskõik, nad nägid vaid isiklikke ja parteihuvisid.

Selsamal 1932. aastal liitus vabadussõjalastega kolonel Aleksander Seiman. Seiman oli väljapaistev sõjasangar ja üks vähestest kolme Vabadusristiga pärjatuist. Kuigi ta oli nüüd põllumees ja aastaid reservis, ei öelnud ta Sirgule ei. Ta oli lojaalne riigile, mille eest oli ta võidelnud. Neli aastat hiljem aga mõisteti Seiman 20 aastaks sunnitööle süüdistatuna katses vägivallaga muuta Eesti põhiseaduslikku riigikorda. Ometi oli ta kohtupingiski truu Eesti riigile. Ka praegu on üha keerulisem olla lojaalne üheaegselt Eesti riigile ja riigi huvidest üha kaugenevale poliitilisele eliidile. Nüüd me nimetame seda usalduskriisiks. Seimani traagiline lugu on hoiatav ja õpetlik.

Esimest korda trellide taga
Kolonel Seimanist ei saanud vabadussõjalaste liikumise lihtliige, vaid üks juhte, Sirgu lähedane kaasvõitleja. Kui Konstantin Päts vapsid üle mängis ja 12. märtsil 1934 ühes kindral Johan Laidoneriga riigipöörde tegi, vahistati umbes 400 vapsi üle Eesti. Riigis kehtestati kaitseseisukord, erakonnad keelustati. Seiman kui Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse liige istus trellide taga peaaegu kaheksa kuud, vabanedes novembris. Tagasi ta ent ei tõmbunud, ta jagas veendunult seisukohta, et põhiseaduslik kord, mille Päts ja Laidoner kaaperdasid, tuleb taastada. Iseasi oli, kuidas.

Mais 1934 nägi ilmavalgust vabadussõjalase William Tomingase lendleht, milles kutsuti üles võitlema seadusevastase võimu vastu seaduslike vahenditega. Näiteks mitte maksta makse, mida saab nõuda vaid põhiseaduslik valitsus. Niisamuti ei kehti kaitseväe ja politsei truudusevanne, mis oli antud ainult põhiseaduslikule valitsusele. Need ja teised põhjendused väidetavalt dikteeris Tomingasele ei keegi muu kui professor Jüri Uluots.

Ka Seiman ei pooldanud vägivalda. Kui teda kutsuti osalema vapside terroristliku rühmituse Reha-Meibaumi grupis, siis informeeris ta veebruaris 1935 sellest esmalt Laidoneri ja seejärel poliitilist politseid! Nimelt kavandas see grupp Pätsi ja teiste liidrite tapmist. Asja iroonia aga oli selles, et Seiman võis ära rikkuda hoopis poliitilise politsei provokatsiooni. Toona levinud kuulduste kohaselt oli see peaminister Kaarel Eenpalu idee, mille vastu olnud aga Laidoner. Kummaline oli ka grupp ise - selle üks juhte oli varem kohtulikult karistatud alkohoolik Joosep Meibaum, liikmeteks valerahategija, vaimuhaige jne. 1940. aastal sai Meibaumist NKVD kasulik infoallikas.

Seimani tee olid läbirääkimised. Vabariigi aastapäeval 1935 kohtus Seiman Soomes Lohjas maapaos oleva Sirguga, kes niisamuti ei toetanud terroristlike aktsioone, vaid soovitas püüda leida valitsusega kompromissi. Seimani ülesandeks sai ühisaktsiooni kavandamine riigikogu opositsiooniga, kuna kompromissi Pärtsiga ei pruukinud tulla. Need kõnelused toimusid Tartus, Keskerakonna juhi Jaan Tõnissoni ja tema poja, erakonna peasekretäri Ilmar Tõnissoniga.

Juulis 1935 sõitis Seiman taas Sirgu juurde Soome, seekord koos kapten Johannes Hollandiga. Seimani hilisema kinnituse kohaselt otsustatigi siis võimuhaaramine detsembris. Selle ettevalmistamise juhiks sai Holland. Kuna Seiman ei pidanud vägivaldset võimuhaaramist õigeks, siis ta putši ettevalmistamisest enda sõnul aktiivselt osa ei võtnud. Samas kõrvale ta ka ei jäänud, rääkimata Laidoneri hoiatamisest.

Detsembrimäss 1935
Võimuhaarde eel trükiti lendleht, milles anti rahvale selgitus. "Eesti võib iseseisva vabariigina püsida ainult siis, kui riigis maksab rahva poolt tunnustust leidnud põhiseaduslik kord /.../. Et aga Päts ja tema valitsus on järjekindlalt kuritegelikult lammutanud Eesti põhiseaduslikku korda /.../ peab Eesti rahvas võtma tarvitusele erakorralised abinõud Pätsu seadusevastalise valitsuse kõrvaldamiseks ja põhiseadusliku korra jaluleseadmiseks." Lendlehel oli ka Seimani allkiri - ilmselt küll tema enda teadmata. Küll aga ta igati toetas põhiseadusliku korra taastamist.

Siis saabus viimane, 7. detsembri õhtu 1935. Vabadussõjalaste juhid kogunesid Kadaka tee majja nr 20, et veel kord läbi arutada riigipöörde kava. Ainuke, kes puudus ja keda pingsalt oodati, oli Sirk. Koosolek sai peetud, kindral Andres Larka läks magama, teised mängisid ajaviiteks kaarte või lobisesid niisama. Kell oli juba üle kesköö, kui lõpuks saabus teade, et Sirk ei tule. "Kolonel Seiman ütles kindlalt, et tema enam ei oota ja läheb koju," meenutas Hjalmar Mäe. Seiman läks uksest välja, kuid tuli kohe tagasi. Linna poolt lähenes pikk rida autosid. Kõik oli hetkega selge.
Haarang!

Kiiresti jõuti ahju visata dokumente, mis siiski täielikult ära ei põlenud. Juba oligi maja sisse piiratud. Parata polnud midagi, tuli välja minna. Kui Seiman õue astus, märkas ta ahelikku ja majale üles suunatud kahte Maksim-kuulipildujat. "Kas sa näed kuradisi, mis nad mõtlevad nende maksimitega teha selles olukorras ja asendis," kostis Seiman. Piirajatest politseinikud ei teadnud, et vertikaaljoones pole maksimist suurt asja. Ohvitser Paul Laamanngi märkas seda kohe ja sosistas Leonhard Pallonile: "Võta sina vasakpoolne, mina haaran parempoolse, keerame tule ringi!" Õnneks jäi see hetkeplaaniks, kõik Kadaka teel olnud vahistati vastupanuta. Ja ka see säästis nende elud, mis niigi rippusid juuksekarva otsas.

Järgmisel päeval tuli kokku valitsus, kus oli laual juba nimekiri neist, kes tuleks koos Sirguga maha lasta. Vabadussõdalaste liidrite kiirkorras välikohtu alla andmist nõudis Laidoner. Neli neist, kindral Larka, kolonelid Viktor Puskar, Eduard Kubbo ja Seiman olid tema lähedased kaaslased-väejuhid Vabadussõjas. Välikohtu üle hääletasid Laidoneri nõudel neli kõrgemat ohvitseri, hääled jäid viiki 2:2. Lõpliku otsuse langetas Päts, kes vennatappu ei soovinud ning välikohus jäi pidamata. Küll aga korraldati mais 1936 vapside üle suur kohtuprotsess, mis pälvis laia tähelepanu. Ja see kindlustas Pätsi võimu rohkem kui sõjakangelaste vere valamine. Päts oli elutark poliitik, Laidoner selgelt mitte.

Enne kohut toimus ulatuslik juurdlus. Kolonel Seiman käitus ülekuulamistel Poliitilises politseis silmatorkavalt väärikalt. "Ei soovi valgustada tegevuse üksikasju, nimetada asjaosaliste nimesid ega anda muid lähemaid seletusi nüüd ega edaspidisel juurdluse käigul," ütles ta. Ja pidas oma sõna kuni lõpuni. 25. mail 1936 langetas kohus otsused 155 kohtualuse üle. Kolonel Seimanile ja veel kaheksale mehele mõisteti 20 aastat sunnitööd. Kindral Larkale ja veel 19 mehele 15 aastat sunnitööd. Ja nii edasi. Kuigi kapten Laamann rõhutas kohtus, et nemad soovisid taastada, mitte kukutada põhiseaduslikku korda Eestis. Põhiseaduslik kord oli märtsis 1934 juba kukutatud Pätsi ja Laidoneri poolt.

Patarei vanglas ei tulnud vabadussõjalastel siiski kaua istuda. 1937. aasta lõpul algas nende suurem vabastamine amnestiaseaduse alusel. Järgmisel aastal pääses koju ka kolonel Seiman. Vabandust, kodanik Seiman, sest temalt oli ära võetud nii koloneli auaste kui ka kõik autasud. Alles 12. juunil 1940 andis president Päts Seimanile tagasi tema auastme - kolm Vabadusristi sai ta tagasi juba varem - ning ta võeti reservi arvates 23. juunist. Siis aga enam polnud riiki, keda teenida. Oli Eesti, millele Seiman jäi truuks surmani. Ja see pole sõnakõlks.

Langes sõjamehena
29. novembril 1940 prõmmiti Seimani korteri uksele Laulupeo tänaval. Kolonelile suruti nina alla order, millel ilutsesid nii Boris Kummi kui ka NKVD eriosakonna ülema Sergei Kingissepa allkirjad. Järgnes läbiotsimine. Kaasa viidi ordenid, nende hulgas Vabadusristid, raamat Vabadussõjast, isiklikke dokumente, kirju ja fotosid. Niisamuti kõik kuldesemed, isegi laulatussõrmused. Üks tuba pitseeriti ning protokolli tähendati üles, et "varandus, mis asub toas, on pandud aresti alla". Tegelikult mingit erilist varandust seal polnud, lihtsad mööbliesemed ja mõned pildid. Erinevalt poliitikuist Vabadussõja sangar ei elanud rikkalt.

Veel samal päeval pandi aresti alla ka Seimanile kuuluv Allika talu Tõdva vallas ühes kogu varaga. Hoolikalt kirjutati üles, et aresti alla läksid ka 15 kana ja üks kukk. Sellega hoolikus piirdus, hiljem vedelesid nii põllutöömasinad kui ka majakraam õues lume sees, loomad olid jäetud küüni alla ja kanad kasti panduna õue, nagu kirjeldas NKVDlane Jaan Põder.

Reservkoloneli kuulati Pagari tänaval üle pikalt ja põhjalikult. Ilmselt julmalt ja vahendeid valimata - fotolt toimikus vaatab vastu inimvare, milleks elujõus mees muudeti lühikese ajaga. Rohkem kui vabadussõjalaste liikumine, huvitas NKVDd Seimani roll 1924. aasta detsembrimässu mahasurumises. Nimelt määras kindral Johan Unt - külmavereline putši likvideerija - Seimani Tallinnas tegutsenud välikohtu esimeheks. Ülekuulamisel NKVDs ütles Seiman, et kohus koosnes viiest inimesest, niisamuti oli Tallinnas ühes temaga kokku 4-5 välikohtu esimeest, kes vahetusid. NKVD ülekuulaja nõudis Seimanilt kohe kõigi nende nimesid, samuti ka kohtu liikmete omi. Kolonel nimetas vaid kolonel Kanepi ning prokurör Konstantin Trakmanni nime. Viimase arvatavasti ilma südemetunnistuspiinadeta, sest just Trakmann oli vapside protsessil süüdistaja. "Välikohtu teisi esimehi ja liikmeid ma ei mäleta," ütles ta. Sellele järgnes ilmselt Seimani peksmine, sest ülekuulaja karjus "See on vale, te jätkate nende varjamist!" Nüüd nimetas Seiman veel ühe liikme nime ja kolonel Oskar Raudvere, kes viis otsuseid täide. Rohkem ta tõesti ei mäletavat. "Selle küsimuse juurde tuleme veel koos teiega tagasi," ähvardas ülekuulaja. Vastus ilmselgelt ei meeldinud, sest Raudvere suri juba juunis 1940.

Jaanuari lõpul 1941 seisis kolonel Seiman NKVD tribunali ees Tallinnas. Talle pandi süüks osalemine Vabadussõjas ja vapside liikumises, kuid eriti toonitati tema rolli 1924. aasta mässu mahasurumises. Kolonel tunnistas tribunali ees, et ta juhtis välikohut, mis määras karistusi mässajatele, kokku umbes 30 inimesele. "Ma ei suuda praegu meenutada, kui palju inimesi ma mõistsin mahalaskmisele, küll aga mäletan, et selliseid otsuseid oli." Tribunal mõistis Seimani mahalaskmisele ühes kogu talle kuuluva vara konfiskeerimisega. Seimani edasikaebuse jättis NSVL Ülemkohus kuu aega hiljem rahuldamata.

5. aprillil 1941 hukati Aleksander Seiman kas Tallinnas või Tallinna lähedal. Tema perekond, naine ja kolm last, küüditati 14. juunil 1941 Venemaale Kirovi oblastisse. Tema saatusekaaslane, samuti kolme Vabadusristi kavaler ja vapsina trellide taga istunud kolonelleitnant Oskar Luiga hukati juunis 1941 Pirita-Kosel Scheeli krundil. Ja teine saatusekaaslane, kahe Vabadusristi kavaler ja vapsina vangi pandud kolonel Eduard Kubbo hukati juunis 1941 Tallinnas. Mees, kes detsembris 1935 tahtis nad välikohtu alla anda ja surma mõista, kindral Johan Laidoner, suri poliitiku surma, Vladimiri vanglas märtsis 1953.
Kirjutamisel on kasutatud Riigiarhiivi materjale.