Riigipööre, mida ei toimunud: 1. mai 1921
Üheksakümmend aastat tagasi, aprilli lõpupäevil 1921 tabas Laiuse kihelkonnas vanavara kogunud tudenginoormeest Aleksander Tiitsmanni suur üllatus.
30. aprill 1921
“Vihmahoo vaheaegadel käisin osa külast [Jõgeva – A. P.] läbi, mis eile käimata jäi, ilma et midagi ainelist vanavara oleks leidnud. Imestama pani mind, kuidas rahvas igal pool erutatud ja peaaegu kindlal arvamisel oli, et nüüd Eesti Vabariigi kord 1. mail kukutatakse. Teati rääkida suurtest kommunistide eeltöödest, nende organisatsiooni vägevusest jne.
Mitmed “autoriteedid” olid maal rahvast ses suhtes hästi informeerinud. Minu teada aga ei olnud midagi karta. Seletasin küll, et ma ka paari päeva eest linnast tulin, aga niisugustest asjadest pole mul aimugi. Isegi haritlased, nagu kooliõpetajad olid sellest väga erutatud. Minagi hakkasin juba “uskuma”, et see tõsi on ja sõitsin õhtuse rongiga Tartu seda suurt riigipööret “vaatama”. Tartu näis täna ikka niisama rahulik olevat kui paari päeva eestki. EÜSis rääkisin asjust ka teistele kaasvõitlejatele ja ühele vilistlasele. Nad ei teadnud “riigipöördest” midagi. Jään siiski huvitusega hommist päeva ootama, mis uudist ta toob.
1. mai 1921
Magasin hommikul õige kaua; arvasin, ega see “riigipööre” nii vara ikka sünni. Läksin viimaks välja vaatama, aga ei näinud mitte midagi, inimesed jalutasid uulitsail või tänavail nagu harilikult iga pühapäev. Niisama jalutasid ka tudengid, tokid käes, värvimüts kuklas, trikoloor üle vesti, mõnel veel preili käekõrvas, kes ennast väga uhkena ja suurtsugusena tunneb, sest ta kavaler on korporant-bursch.
Tantad, donted, Fraud ja madamid lähevad ikka kirikusse nagu igal pühapäeval. Nad on vanamoodi riides, lauluraamatud käes; sprechivad isekeskis deutsi oma kusiinedest, tütardest, poegadest, sugulastest, koertest jne. Mõni kirub kah Eesti valitsust, sest mis valitsus see on, see pole midagi väärt. Küll varsti tuleb jälle päris valitsus jne. Vast ehk on need organiseeritud kommunistid, riigikorra kukutajad. Aga seda ma ikka ei taha uskuda. Nad on ju nii armetud, et hea võmm peksab nad mütsiga laiali. Nad lähevad ainult kirikusse ja sealt jälle koju, räägivad oma koertega ja kiitvad sõbrannadele oma koerte tarkust.
Kella kaheteistkümne ajal oli raatuse ees paraad. Töölised katsusid kah internatsionaali laulda, aga sest ei tulnud midagi välja. 2. diviisi sõjaväe orkestri vägevad helid segasid nad ära. Rahvahulk aina naeris. Mingi organisatsioon tuli välja ka punase lipuga. Keegi küsis, mis lipp see on. Teine vastab “Ah see on niisama. Дурaк красному рад*, lollid korjavad täna endid kokku, et rahvas neid ka näeks”. Peale lõunat korraldati ka mingi rongkäik. Lauldi isegi mõnda laulu. Segajateks olid ainult ratsaväelased. Ajasid isegi lauluviisi segi. Sai laul otsa, siis plaksutasid lauljad ise käsi ja loopisid mütse ülesse. Kõrvalt mõned naersid ja mõned vilistasid. Käisin veel korra Emajõel süstaga sõitmas ja varsti oligi õhtu. Vabariik oli ikka alles vabariik, kommunistid ikka põranda all jne. Õhtul või öösel läksin jälle jaama ja sõitsin Jõgevale. Võisin Eesti vabariigis ikka veel vanavara korjamist jätkata.”
(Väljavõte päevikust: Eesti Rahva Muuseum, TAp:266)
* Lollile meeldib punane (vene k)
Pole teada, et kommunistid 1. maiks 1921 Tartus tõesti riigipööret kavandanuks. Ometi võib mõne põhjuse rahva hirmule leida.
Esimeseks põhjuseks oli kommunistide mõju järsk kasv. Kommunistid sõlmisid tihedad sidemed Venemaa kompartei, Nõukogude valitsuse ja Moskvas tegutsenud Kominterniga, said idapiiri tagant toetust (juhiseid, kihutuskirjandust ja raha) ning tõusid Vabadussõja järel kiiresti tuhast. 1920. aastal moodustati vormiliselt iseseisev Eestimaa Kommunistlik Partei, “õigeuskliku järelkasvu” kindlustamiseks kutsuti ellu Üle-Eestimaaline Noorproletaarlaste Ühing. EKP kontrolli alla läks Eesti suurim ametiühinguorganisatsioon – Tallinna Ametiühingute Kesknõukogu. Novembris 1920 viidi ametiühingute nimekirjade kaudu esimesse Riigikokku viis kommunistlikku saadikut ning 1921. aasta algul saatis kommuniste edu linnavalimistel Tallinnas, aga ka mujal.
Teiseks põhjuseks võisid olla välissündmused. Oli teada, et EKP siht on vallandada vägivaldne mässuliikumine, mis tooks kaasa seadusliku valitsuse kukutamise ja lõppkokkuvõttes Eesti ühendamise N. Venega. Ka reaalne eeskuju oli olemas: veebruaris 1921 korraldasid Moskva suuniseid järginud Gruusia kommunistid relvastatud riigipöörde, kukutasid valitsuse ja pöördusid abipalvega Kremli valitsejate poole, mille järel “töörahvast toetav” Punaarmee riigi okupeeris.
Kolmandaks levis juba aasta algul kuuldus, nagu planeeriks EKP relvastatud väljaastumist. Nähtavasti ei võtnud valitsus riigipöörde võimalust küll ülearu tõsiselt, kuid rakendas siiski ennetavaid meetmeid: arreteeriti hulk kommuniste, suleti paljud nende organisatsioonid (muuhulgas noorproletaarlaste ühing) ja peatati Tallinna Ametiühingute Kesknõukogu tegevus. Samas piirdusid abinõud peaasjalikult Tallinnaga, jättes “provintsi”, sh Tartu, peaaegu puutumata. Ehk sai just siit tartumaalaste hirm alguse?
■Sündis 1898. aastal Kullamaal.
■Õppis Tartu ülikoolis eesti keelt, folkloori, etnograafiat ja murdeid.
■Töötas 1940–41 Postimehes ning toimetas 1941–1944 Otepää Teatajat.
■Suri Irkutskis.
