Riigireetmise eest karistati vanasti karmilt

Juba 1930. aastal hoiatas venelaste Eestis tehtava luuretegevuse analüüs, et “salakuulajate ja agentide valimisel püütakse ära kasutada niisuguseid riigiametnikke, kelle juurest leitakse halbu kavatsusi, kas hasart või pillamine”.

Vaid mõned aastad hiljem nii juhtuski, 1937. aastal tabati Eesti ajaloo tuntuim riigireetur kapten Nikolai Trankmann, venelaste spioon Eesti sõjaväes. Trankmann armastas laia elu elada ja kaarte mängida, mistõttu tekkisid tal suured võlad. See aga muutis ta kergeks saagiks.

Vene luure pidas Trankmanni eriti väärtuslikuks agendiks, kel “on laiad sidemed Eesti armee ohvitseride seas ning sõbralikud suhted Narva poliitilise politsei ülema Tamme ja I Eesti diviisi luureülema abiga”. Aastatel 1935-1937 said venelased temalt Eesti-Vene piiri Eesti kaitserajatiste plaanid, andmed Eesti vägede paiknemise ja manöövrite kohta, Eesti luureorganite struktuuri ja töötajate iseloomustused.

NKVD luuretoimiku andmeil käis Trankmann koguni kahel korral (1936 ja 1937) salaja Nõukogude Liidus, et pidada Vene luurega otseseid läbirääkimisi. Jõulukuul 1937 kukkus Trankmann aga sisse ning anti järgmisel kevadel koos oma naisevennast sidemehe Adolf Polisinskiga sõjakohtu alla. Kuigi Trankmann ei võtnud süüdistust kohtuski omaks, mõisteti talle ikkagi 20 aastat sunnitööd ühes õiguste kaotamisega.

Trankmann vabanes vanglast pärast riigipööret 1940. aasta juunis ning temast sai kohe NKVD informatsioonibüroo kaastöötaja Eestis. Kättemaksuhimuline riigireetur aitas ilmselt ette valmistada Eesti ohvitserkonna hävitamist.

Ehk oli Trankmanni karistus liiga leebe? Vabadussõja ajal ja järel näiteks lasti reeturid ja spioonid pikema jututa maha.