“Kui saaks kuidagi nende kõlavate tiitliteta – riigireeturi naine…” Neid sõnu ütleb Heete Simm (57) nagu möödaminnes, üldsegi mitte peale käies, kuid see soov jääb väga selgelt meelde.

Tema palvet on siiski võimatu täita.

Politseiameti endise juristi Heete Simmi elu muutis just “riigireeturi naiseks” olemine. Algne kahtlustus – osutas abikaasa Herman Simmile kaasabi riigireetmise toimepanemisel – osutus tõestamatuks. Aga see ei tähendanud enam midagi. Tema isiklik elu oli kaitsepolitsei võimsa kahurikõmina saatel juba hävitatud.

Heete Simmi üles otsima ajendasid kaitsepolitsei värskemad kogupaugud Priit Toobali ja Ester Tuiksoo suunas, mis esiti suuri manöövreid lubasid, kuid on praeguseks visinaga kustumas. Heete Simmi lugu algas ju samuti suurelt.

Heete Simm nõustub intervjuuga ootamatult lihtsalt. Ta on väike ja krapsakas, lohukesed põskedes. Väliselt jätab ta lõbusa ja empaatilise inimese mulje, kui räägib oma abikaasast Herman Simmist, kes Tartu vanglas riigireetmise eest 12,5 aasta pikkust karistust kannab. Ent mees on väga haige, hiljuti oli operatsioon… Tundub, et Heete ja Herman Simm on kokku laulatatud “heas ja halvas”.

Riigireeturi naise tiitli sai Heete Simm 19. septembril 2008. aastal Keilas, Rõõmu kaubamaja ees. Kaitsepolitsei vahistas Herman ja Heete Simmi paljude pealtnägijate silme all, kui nad olid teel naise vanemate juurde sünnipäevapeole. Heetel oli soe kringel nööripidi pihus ning esimene mõte oli, et “ah niimoodi siis toimubki riigisaladuse loa andmise kontroll”. Ta teadis, et abikaasa oli hiljuti täitnud ankeedi riigisaladuse loa saamiseks.

Kui aga Heete Simmile esimesel ülekuulamisel kahtlustus esitati, ei saanud ta midagi aru. Jutud olid segased ja nii ta uurijale ütleski: “Ma ei saa midagi aru.” Küsimustele vastas ta siiski hea meelega, arvates, et tõe väljaselgitamine käibki nii. Ta oli valmis, et jääb “vangimajja” 48 tunniks.

Kaks päeva hiljem tuldigi Heete Simmile Rahumäele arestimajja järele. Lootuse koju pääseda lõikasid aga läbi külmad käerauad, millega tal randmed kokku köideti. Ehkki oli pühapäev, sõitis auto Liivalaia kohtumaja poole ja Heete Simm aimas, et “midagi hakkab toimuma”.

Vahi alla ta jäigi – kahtlustatuna abikaasale riigireetmisel kaasabi osutamises. Naisele endale tundus kõik absurdne, ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti ta ei kuulnud.

Sestap küsiski ta vahistamisel kohtunikult otse: “Kas tõesti võetakse mind vahi alla ainuüksi selle pärast, et olen Herman Simmi abikaasa?”

Ei, Heete Simm vahistati, sest kardeti, et ta hakkab vabaduses tunnistajaid mõjutama või tõendeid hävitama. Olukorras, kus kodust viidi läbiotsimisel kaasa kõik paberid, iga lipik ja visiitkaart. Fotod ja CD-plaadid.

Heete Simm jäi vahi alla 48 päevaks. Tal ei lubatud helistada ega isegi pojale kirjutada. Värsket õhku sai ta vaid kolmel korral, mil ta uurija juurde sõidutati. Naise tervis läks halvaks, talle kutsuti kiirabi.

Vabaks sai Heete Simm alles 2008. aasta 5. novembril. Seejärel oli ta kaks kuud haiguslehel ja puhkusel ning naasis tööle – Politseiameti õigusteenistuse juristi ametikohale. Kui 23. veebruaril 2009. aastal lõpetati kriminaalmenetlus ning Heete Simm sai kahtlustusest vabaks, tundusid kõik tõkked pühitud. Kuid miski polnud enam endine. Kui Heete mais koondati, oli kõik selge – riigireeturi naine on nagu hirmunud skunks, kellest kõik suure kaarega mööduvad.

Enam polnud tähtsust ka Kotkaristi V järgu ordenil, mille president Arnold Rüütel 2005. aastal talle oli andnud.

Mida te vahi all olles tundsite? Ebaõiglust?

Seda olukorda on ka praegu raske tajuda ja kirjeldada. Kõik oli ja on uskumatu. Loomulikult tundsin ebaõiglust ja sügavat valu. Kõige selle mõistmiseks tuleb ennast asetada minu olukorda. Kas on keegi selleks kas või mõttes valmis?

Minu vahi alla võtmine ja arestimajas hoidmine kõigutasid täielikult minu senist usku õiglusesse ja õigusesse. Sain aru, et olen oma elu elanud äärmiselt lihtsameelsena ja uskunud, et õiguskaitseasutuste töös järgitakse täpselt seadusepügalat. On asju, mida ma mitte kunagi elus ei saa unustada ja mis jäävad minu hinge piinama elu lõpuni. Juba käte raudupanemise fakt iseenesest ei lähe kunagi meelest.”

Politsei näitas jõudu vahendeid valimata?

“Miks näidatakse tänaseni meie kinnipidamise ajal kaitsepolitsei tehtud videot, kus ka minu nägu on selgelt äratuntav, kuigi tegemist on jälitustegevuse raames kogutud materjaliga? Kas selline tegevus on ikka kooskõlas kehtiva õigusega? Kas minul puudub põhiseaduslik õigus eraelu puutumatusele?

Vahi alla võtmine oli mulle täielik närvivapustus. Minul kui Eesti riigi kodanikul on õigus oma isiklikule arvamusele ja endiselt arvan ma, et tegelikult andis see võimaluse [minu kaudu] Hermanit mõjutada.

Miks oli vaja mind keset ööd üles ajada, kambrist välja kutsuda, minuga vestelda jne. See tekitas minus hirmu ja arusaamatust. Üldiselt hämmastas mind, et tegelikult käib kõik väga lihtsalt ja vahi alla võtmine, kui selleks on dokumendid oskuslikult valmis kirjutatud, pole mingi küsimus.”

Seitsme kuuga võeti teilt töö, karjäär ja sissetulek...

Riik maksis mulle hüvitist, nagu seadus ette näeb. Aga ükski hüvitis ei saa kompenseerida seda, mis minuga tegelikult aset leidis. Tööle tagasi minnes uskusin veel, et mul on võimalus juristina edasi töötada. Praegu arvan, et Politseiametil polnud erilisi võimalusi mind tööle jätta.

Pärast koondamist anti lootust, et minu teadmisi ja oskusi on ehk võimalik kasutada lepingulistel töödel. Tegelikult seda ei juhtunud. Võtsin ennast töötuna arvele, käisin näiteks ettevõtluse alustamise koolitusel ja lõpuks ka võlanõustamise koolitusel.

Te ei küsinud endalt – milles mina olen süüdi?

Ma ei saanud aru, miks mind sellesse loosse tõmmati. Samas mõistsin selgelt, et minu jõud ei käi sellest asjast üle.

Kuivõrd ajakirjandusväljaanded kubisesid erinevatest lugudest, siis algusest peale oli minu arvates seatud kahtluse alla ka õigusemõistmise erapooletus.

Mul on väga hästi meelde jäänud üks kohtumine minu vahistamise päeval, kus asjaga seotud kõrge ametnik ütles, et kogu info avalikkusele tuleb ainult neli rida BNSis. Kui ma hiljem ülekuulamisel küsisin, mis nüüd toimub, miks selline lausavalikustamine, siis kõlas vastuseks, et seda kõike on teinud meie enda advokaadid. Tegelikult olen arvamusel, et see oli eeluurimisega seotud ametnike teadlik tegevus.

Kas selline eeluurimistaktika on ikka kooskõlas kehtiva õiguse ja kriminaalmenetluse seadustiku sätetega või tallab see jalge alla õigusriigi põhimõtted? Või näitab see hoopiski uurimise nõrkust ja kogutud tõendite küsitavust?

Ja lõpuks, miks Herman kirjutas “üleöö” avalduse tema lähedaste poolt palgatud advokaadi teenetest loobumise kohta? Ka täna, üle kolme aasta hiljem, ei ole mul nendele küsimustele vastuseid, aga mõtlemisainet siin jagub ja minu arvates õigusriigis ei tohiks selline uurimistaktika aset leida.

Kas Herman Simmi oleks saanud mõjutada ka teid säästes?

Nii minule endale kui ma arvan, et ka üldsusele oleks olnud arusaadav ja mõistetav, kui minu kinnipidamine oleks piirdunud 48 tunniga. On hämmastav, et sellises suures spionaažiloos asuti millegipärast võitlusse peategelase abikaasa ja pereliikmetega. Ei taha olla sinisilmne, aga arvan endiselt, et sellistest aktsioonidest tuleks naised ja lapsed välja jätta. Tavaliselt, nagu näitab maailmapraktika, püütakse selliseid spionaažijuhtumeid väga vaikselt uurida. Miks meil toimus kõik teisiti?

Kui kaua te erialast tööd otsisite? Oli teil üldse valikuid?

Olin tööta juunist 2009 kuni detsembrini 2011. Mul ei olnud valikuid. Kandideerisin tööportaalide kaudu väga paljudesse kohtadesse. Samuti andsin oma tutvusringkonnas teada, et otsin tööd. Töökoha leidmist raskendas lisaks mu nimele ka sünniaasta. Üle 50aastastel on töö leidmine vägagi raske. Eestis eeldatakse, et sellises vanuses on kõigil kindel töökoht.

Töötukassa kaudu pääsesin kuuekuusele võlanõustamise koolitusele. Nüüd on mul lisaks juristi haridusele olemas ka võlanõustaja kvalifikatsioon. Õnnelike juhuste kokkusattumusena olengi võlanõustajana tööl Tallinna Sotsiaaltöö Keskuses. Alustan karjääri uuesti nullist peale.

Kuivõrd saate ja oskate elada tiitlita “Herman Simmi abikaasa”?

Olen endiselt Heete Simm. Mul pole põhjust silmi maha lüüa, sest ma ei tunne endal mingit süüd. Kindlasti pole ma selline, kes ei julge oma renomee pärast rääkida. Olen piisavalt julge ja mul on juristile omane kõrgenenud õiglustunne.

Arvan, et minu suhtes on ebaõiglaselt toimitud, sest puudus põhjendatud vajadus mind sellisel määral sellesse spionaažiloosse mässida.

Aega ei saa tagasi keerata ega minu abikaasaga juhtunut olematuks teha. Selguse huvides pean märkima, et Herman Simmi osas toimus kokkuleppemenetlus, mis on kompromiss ja mis eeldab kokkulepete saavutamist vaidlusalustes küsimustes.

Minu situatsioonis on kõige tähtsam siiski elu ise.

Olen nii palju üle elanud, et soovin saada ainult rahu ja keskenduda tulevikule – kuidas eluga edasi minna. Soovin edasi elada oma Saue kodus, kus olen elanud viimased 15 aastat ja mis on loodud minu ja abikaasa ühiste panustega. Kuna Hermani vara osas käib pankrotimenetlus, siis praegu on kohtus pooleli ühisvara jagamine. Sellest tulenevalt puudub mul tuleviku osas igasugune kindlustunne.

Viimane küsimus

Kui me kohtume Heete Simmi töökohas Akadeemia teel, on tal seljas käsitöötikanditega valge triiksärk, huuled on kergelt värvitud.

Heete Simm ütleb, et nad räägivad abikaasaga telefonitsi iga päev. Ta teeb kõik, et mees elus püsiks… Selleks peab ta ise tugev olema. “Ta on ikkagi minu mees, teen kõik selleks, et ma ta elusana kätte saaksin. Aga tehtud ülekohut ma alla pole neelanud ja ei kavatse,” lisab ta.

Aga üks küsimus on mul siiski veel.

Kas ta üldse – kohe tõesti mitte üldse – ei aimanud, et mees tegeleb “selliste asjadega”?

Heete vaatab mulle silma sisse. Oma vanuse kohta pole tal peaaegu üldse kortse.

“Ei,” ütleb ta. “Ta tegeles riigisaladusega, tal oli palju välismaalastest tuttavaid.. Mul poleks olnud mõtet midagi küsida, sest oma tööga seotud asju ta ei rääkinud. ”