“Kui saaks kuidagi nende kõlavate tiitliteta – riigireeturi naine…“ Neid sõnu ütleb Heete Simm (57) nagu möödaminnes, üldsegi mitte peale käies, kuid see soov jääb väga selgelt meelde. Tema palvet on siiski võimatu täita. Politseiameti endise juristi Heete Simmi elu muutis just „riigireeturi naiseks“ olemine. Algne kõlav kahtlustus – osutas abikaasale Herman Simmile kaasabi riigireetmise toimepanemisel – osutus tõestamatuks. Aga see ei tähendanud enam midagi. Tema isiklik elu oli kaitsepolitsei võimsa kahurikõmina saatel juba hävitatud. Heete Simmi üles otsima ajendasid kaitsepolitsei värskemad kogupaugud Priit Toobali ja Ester Tuiksoo suunas, mis esiti suuri manöövreid lubasid, kuid on praeguseks visinaga kustumas. Heete Simmi lugu algas ju samuti suurelt. Heete Simm nõustub intervjuuga ootamatult lihtsalt. Ta on väike ja krapsakas, lohukesed põskedes. Väliselt jätab ta lõbusa ja empaatilise inimese mulje, kui räägib oma abikaasast Herman Simmist, kes Tartu vanglas riigireetmise eest 12,5 aasta pikkust karistust kannab. Ent mees on väga haige, hiljuti oli operatsioon… Endist elu enam ei ole Riigireeturi naise tiitli sai Heete Simm 19. septembril 2008. aastal Keilas, Rõõmu kaubamaja ees. Kaitsepolitsei vahistas Herman ja Heete Simmi paljude pealtnägijate silme all, kui nad olid teel naise vanemate juurde sünnipäevapeole. Naisel oli isegi kringel parasjagu nööripidi pihus. „Niimoodi siis toimubki riigisaladuse loa andmise kontroll,“ oli esimene mõte, mis Heetel Simmil peast läbi käis. Ta teadis, et abikaasa oli hiljuti täitnud ankeedi riigisaladuse loa saamiseks. Kui aga Heete Simmile esimesel ülekuulamisel kahtlustus esitati, ei saanud ta midagi aru. Jutud olid segased ja nii ta uurijale ütleski: „Ma ei saa midagi aru“. Küsimustele vastas ta siiski heal meelel, arvates, et tõe väljaselgitamine käibki nii. Ta oli valmis, et jääb "vangimajja" 48 tunniks. Heete Simm jäi vahi alla 48 päevaks. Tal ei lubatud helistada ega isegi pojale kirjutada. Värsket õhku sai ta vaid kolmel korral, mil ta uurija juurde sõidutati. Naise tervis läks halvaks, talle kutsuti kiirabi. Vabaks sai Heete Simm alles 2008. aasta 5. novembril. Seejärel oli ta kaks kuud haiguslehel ja puhkusel ning naasis tööle - Politseiameti õigusteenistuse juristi ametikohale. Kui 23. veebruaril 2009. aastal lõpetati kriminaalmenetlus ning Heete Simm sai kahtlustusest vabaks, tundusid kõik tõkked pühitud. Kuid miski polnud enam endine. Kui Heete mais koondati, oli kõik selge – riigireeturi naine on nagu hirmunud skunks, kellest kõik suure kaarega mööduvad. Enam polnud tähtsust ka Kotkaristi V järgu ordenil, mille president Arnold Rüütel 2005. aastal talle andis. Mida te vahi all olles tundsite? Ebaõiglust? „Seda olukorda on ka praegu raske tajuda ja kirjeldada. Kõik oli ja on uskumatu. Loomulikult tundsin ebaõiglust ja sügavat valu. Kõige selle mõistmiseks tuleb ennast asetada minu olukorda. Kas on keegi selleks kasvõi mõttes valmis? Minu vahi alla võtmine ja arestimajas hoidmine kõigutasid täielikult minu senist usku õiglusesse ja õigusesse. Sain aru, et olen oma elu elanud äärmiselt lihtsameelsena ja uskunud, et õiguskaitseasutuste töös järgitakse täpselt seadusepügalat. On asju, mida ma mitte kunagi elus ei saa unustada ja mis jäävad minu hinge piinama elu lõpuni. Juba käte raudupanemise fakt iseenesest ei lähe kunagi meelest.”