Eesti on vaene maa ja korterid, kuhu AS Hoolekandeteenused seni 35 pagulast on majutanud, on samamoodi tagasihoidlikud. Hoolekandeteenuste juht Maarjo ­Mändmaa saatis Ekspressile näidiskorteri fotod, kust vaatab vastu viletsus. Tapeet on niiskuskahjustustega ja põrandavaibal plekid, seina äärde tõstetud elektriradiaator kõneleb maja kehvast soojapidavusest ning vannituba näeb välja selline, nagu oleks seal remonti tehtud viimati 20 aasta eest.

Kalleim pagulaskorter üüriga 450 eurot kuus asub Tartus, odavaim (250 eurot kuus) Tallinnas. Keskmine kuuüür jääb 300–400 euro vahele.

Kuid teoreetiliselt võiks kõik olla palju paremini. Seadused ja määrused võimaldaksid pagulastel üürida kallimaid korterid ning lasta need riigil kinni maksta.

REAALSUS? Luksuselamu Pirita teel, mille 1500eurose kuuüüriga 79,2ruutmeetrist korterit peaks seaduse järgi neljaliikmeline põgenikepere endale lubada saama. Foto: City24

Aluse pagulaskorterite kulude suurejoonelisele kompenseerimisele loob välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus. See sätestab, et kohalik omavalitsus abistab rahvusvahelise kaitse saajat eluaseme leidmisel, üürimisel, remontimisel ja sisustamisel. Kulud katab riik kuni kahe aasta vältel. Üürimisel võetakse aluseks elamuseaduses kehtestatud eluruumi sotsiaalselt põhjendatud norm ja kompensatsioon kuni 0,3 toimetulekupiiri määra ruutmeetri kohta.

Toimetulekupiiri määr Eestis on 90 eurot, 0,3 määra järelikult 27 eurot.

Eluruumi sotsiaalselt põhjendatud norm on 18 ruutmeetrit eluruumide üldpinda iga pereliikme ja lisaks 15 ruutmeetrit perekonna kohta.

Seega üheliikmelisele perele kuni 33, kaheliikmelisele 51 jne.

Kaheliikmelise pagulaspere sotsiaalselt põhjendatud 51ruutmeetrise korteri üürikulu võiks ulatuda 1377 euroni, neljaliikmelise pere 87ruutmeetrise korteri oma aga 2349 euroni.

Nii kalleid kortereid on suisa keeruline leida. Isegi mõisahoonet järeleaimava sisekujundusega 45 ruutmeetri suuruse „suurepärase külaliskorteri üürimine vaiksel tänaval Tallinna kesklinnas“ maksaks city24.ee andmeil vaid 1100 eurot kuus. 79ruutmeetrine „võrratute vaadetega korter Pirita tee 28a“, kust avanevad „imelised vaated Tallinna lahele ja linna siluetile“ ning olemas on kõik mugavused konditsioneerist majaaluse parklani, oleks saadaval 1500 euroga kuus.

Nende summade peale satuvad isegi spetsialistid segadusse. Pindi Kinnisvara juht Peep ­Sooman arvab, et jutt võiks käia üürikulust kahe aasta, mitte ühe kuu kohta. Sel juhul oleks kaheliikmelise pere 51ruutmeetrise korteri üür 57,37 eurot kuus. Sellise raha eest ei leia Eestis midagi, isegi mitte Ida-Virumaal ega Lõuna-Eestis.

Ka välismaalastele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse eest vastutanud Riigikogu liige Mart Nutt (alumisel pildil) ei oska öelda, millist ajavahemikku nende summade puhul silmas peetakse. „Ma arvan, et kaks aastat võiks olla loogiline,“ oletab Nutt.

Sotsiaalministeeriumi meedianõunik Oskar Lepik möönab Eks­pressi järelepärimise peale aga, et tegu on siiski maksimaalsete kuuüüridega. „See on Teil adekvaatne kalkulatsioon, kuid üüri suurus vastab ikka turutingimustele, mitte kehtestatud maksimummäärale,“ ütleb Lepik. „Teadaolevalt pole kunagi maksimumilähedaseltki kulusid kaetud.“

Pagulaste üürikulusid on aidanud kontrolli all hoida praktika, et Hoolekandeteenused arvutab kuuüüri sisse maakleritasud ning üüri­mise alguses makstava deposiidi. See surub reaalse kuuüüri alla. „Maksimaalne hüvitis sisaldab üürisuhte alustamise tasusid, s.t näiteks deposiiti jms,“ ütleb sotsiaalkaitseminister Margus ­Tsahkna nõunik Susan Lilleväli.

Lahke seadus loob võimaluse ka teistsuguseks tõlgenduseks. Seal mainitakse ju üüri järel ja mitmuses, et kinni makstakse ka „kõrvalkulud ning ühekordselt eraomanikuga sõlmitava üürilepingu sõlmimisega seotud kulud kuni kahe aasta vältel“. Seadus täpsustab samas vaid kuuüüri maksimumi.

REAALSUS: Tegelikult kasutusele võetud pagulaskorter. Foto: AS Hooldusteenused

Seega ei pruugi pagulaspered leppida rõskete meeleheitekorteritega.

„Juhul, kui pagulane ei võta mõjuvatel põhjustel vastu talle pakutavat eluruumi, tuleb tal kulud eluruumi leidmiseks ise kanda,“ väidab Lilleväli. Kuid seadus ei ütle, et nõustuma peaks pakutuga (kulud peab küll ise maksma pagulane, kes keeldub elamast kohaliku omavalitsuse üksuses, kus ollakse tema vastuvõtmiseks valmis).

Hoolekandeteenused ütleb, et paljud pagulased otsivad endale korterid ise. Finantsdirektor Piret Lemsalu ütleb, et Hoolekandeteenused tegeleb vaid arvete maksmisega. „Üürilepingu sõlmivad pagulased ju otse üürile andjatega.“

Võib-olla üürijad ja üürileandjad ei tea veel, kui lahked Eesti seadused tegelikult on?

Sotsiaalkindlustusameti pressiesindaja Regina Salvo, kui ma kaotaksin Eesti kodanikuna oma sissetuleku, siis kuidas aitaksite mind eluaseme leidmisega või olemasoleva korteri kulude katmisega?

Eee... (paus viis sekundit) Ma kardan, et Sotsiaalkindlustus­amet ei saa sellega aidata. See on kohaliku omavalitsuse küsimus. Neil on selleks olemas erinevaid toetusi.

Tallinna linnavalitsuse avalike suhete nõunik Maria ­Murakas, kui peaksin kaotama sissetuleku, kuidas Tallinna linn saaks mind korteri laenumaksete ja kommunaalkulude – umbes 550 eurot kuus – tasumisel aidata?

Toimetulekutoetust on õigus saada isikul, kelle kuu netosissetulek pärast eluruumi alaliste kulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri (90 eurot). Toimetulekutoetuste vahenditest eluasemelaenu makseid ei kompenseerita.

Kas mul oleks võimalik paluda majutamist sotsiaalpinnale – ning mis oleks sellisel puhul absoluutne miinimum, mis igas kuus ise tasuda tuleks?

Kiireim võimalus on suunata raskustesse sattunud isik elama sotsiaalmajutusüksusse. Täiskasvanul tuleb voodikoha eest tasuda ühekohalises toas 81 eurot kuus. Pärast arvelevõtmist saab taotleda juba konkreetse eluruumi kasutusse andmist. Munitsipaalkorteri üürimäära suuruseks on olnud umbes 2 eurot elamispinna ruutmeetrilt.