Kohalik mees Vello Väinsalu ei olnud selline. Ta oli vaikne, napisõnaline ja kuidagi reserveeritud. Ajas oma edeva ­Toyota (aga see võis vabalt olla ka Lexus) ikka ja jälle ette, tankis paagi täis, maksis arve poes ära ja tuiskas tuima näoga igal hommikul Pirita teed mööda linna poole. 

Kaks aastat tagasi tegi ärimees oma elus kannapöörde. Enne kriisi algust müüs ta oma osaluse kahe miljardi kroonise ­käibega Elke Grupis, mille ta 1990ndatel koos ­Urmas Sepa, Riho Sepa ja Peeter Kanguriga ­nullist üles oli ehitanud. Majandusaruande ­kohaselt teenis Väinsalu osaluse müügist 120 ­miljonit krooni. 

Selle raha võinuks ta viia aktsiaturule.  Aga tema viis suure osa hoopis maale. Kolis Tallinnast umbes 70 kilomeetri kaugusele Vihula valda Koolimäe metsade keskele. Taastas seal vanavanemate talu ning investeeris korraliku summa valla keskusesse Võsule, ostes muuhulgas tondilossina seisva Mere hotelli. Lõpuks tõusis Väinsalu Vihula vallavolikogu esimeheks.  

Pere linnas, ise maal

Väinsalu elab “maal” vaid poole nädalast, teise poole on Viimsis pere juures. Tema noorematest lastest üks käib koolis, teine lasteaias. Viimsis elab ka tema looduskosmeetikust abikaasa.

Pikka aega IRLi ridades figureerinud mehele räägiti auk pähe, et ta kandideeriks paari tuhande elanikuga vallas võimule. Tulemus oli ootamatu – Väinsalu pälvis viimastel valimistel vallas enim hääli – 63. Nüüd kavandab ta vallajuhtimise põhjalikku uuendamist ning Võsu kandile värske hingamise andmist.  

Paneme Väinsalu maasturile hääled sisse ja põrutame lumiste metsade vahele. 

Uurin, mida linnamees maal teeb. 

“Suvel niidan muru, talvel kühveldan lund!” 

“Aga kas seda Viimsis teha ei saanud?” 

“Viimsis on mu krunt vaid 1000 ruutu – palju sa seda ikka niidad? Siin Koolimäel on maatükk palju suurem ja ma pole põhimõtteliselt niitjat tellinud. Vahel niidavad lapsed, kuid endalgi on hea traktoriga mööda aeda ringi põristada ja ennast “maha laadida”. Kui palju siis õnneks vaja läheb!” särab rantjeest vallajuht. 

 Kunagi varem pole ta sellise isuga kirjandust ahminud kui praegu. “Kipun raamatuid ostma rohkem, kui lugeda jõuan. Ja ma loen mitut raamatut korraga! Praegu on käsil näiteks tankikomandör Otto Cariuse mälestusraamat “Tiigrid poris” – Teine maailmasõda ja poliitiline olukord enne ja pärast läheb mulle väga hästi peale!” 

Võsu kant on Väinsalule nagu mõnuaine. Mees peab seda parimaks elukeskkonnaks Eestis: “Iga kord kui Peterburi maanteelt maha sõidan, tuleb selline narkouim – täiesti teine reaalsus!“ 

Köstrite järeltulija rahastab kabeli remonti

Ühtäkki paistab puude varjust valge Esku kabeli torn. Paksude kivimüüridega kabeli rajas 1845. aastal parun Paul Eduard von Fock. Väinsalu vanavanaisa ja vanavanavanaisa teenisid siin aastakümneid köstritena.

Kalmistuvaht Urmas Rauba, kellega Väinsalu just täna (selle nädala esmaspäeval) töölepingu allkirjastab, saab volikogu esimehelt kingituseks Fiskarsi lumelabida ning tema nägu läheb naerule. 

Kabelis on õhk jäisemgi kui õues. Kui kiiresti ei tegutseta, võib hoone katus sisse kukkuda. Väinsalu on loonud Esku kabeli sihtasutuse ning kogunud ümbruskonnast 100 000 krooni annetusi. Katus maksab aga 800 000. 

Ta keeldub seda nimetamast “oma kiriku­projektiks” ega tea, kui palju sellesse isiklikku raha panustab, kuid möönab, et hoone restaureerimiseks kokku vaja minevat 3–4 miljonit krooni pole annetajatelt lihtne kokku saada. 

“Miks sa seda teed?”

”Kui kabelisse raha ei paneks, laguneks see ära!”

“Eestis on palju lagunevaid kabeleid!”

“No saaks kas või ühe neist päästetud!”

Usklikuks Väinsalu end ei tunnista. Tema vahekord usuga olevat ”nagu enamikul eestlastel”. 

Üdini IRLi ärimees 

Väinsalu on nõustanud ministreid ning pakkunud presidentidele seltsi välisvisiitidel. IRLi ettevõtjate kogu oli aastaid tema juhtida. Kui partei vajab toetust, on ta seda rahastanud. Ning nüüd juhib IRLi ridades Vihula volikogu. 

“Ma ei taha öelda, et erakonnad on ettevõtjate pantvangid – see kõlab väga julmalt,” filosofeerib ta, “aga paratamatult peavad nad nendega arvestama. Mina olen “ostnud” poliitikutelt ausat ja võrdsete mängureeglitega keskkonda. Sest poliitik on nagu kohtunik – teeb reegleid, millega mäng käib.”

Tee viib Sagadi mõisa poole. Väinsalu räägib, kuidas ta unistas sellisest elust nagu praegu juba 30 aastat tagasi, kui veel TPIs õppis. 

Räägib, et haldusreform tuleks läbi viia jõuga, sest väiksed vallad raiskavad ressursse. 

Räägib, kuidas Margus Reinsalu (kel on sealkandis suvekodu) kaaluvat Esku kabeli toetamist ning Mati Heinsar lubanud püsti panna Vergi külakeskuse. 

Räägib, kuidas eelmine vallavalitsus lasi eurorahaga Võsule ääretult tobeda silla ehitada.  

Ühtäkki tulevad vastu kaks tädikest soome kelkudega. “Soome kelgu maffia!” hõikab Väinsalu. “Kuidas muidu seletada seda, et teed on siin liivatamata ja ainult soome kelkudega sõidetavad.”

Rikkaks õnneliku juhuse läbi

Elke nelik proovis 1990ndatel kätt mitmete äridega. Väinsalu müüs riideid ning tegi koos Jüri Makaroviga Eesti ühe esimese eratelekanali Tipp TV. 

Firma praegune aktsionär Riho Sepp hindab Väinsalu tubli ja hea tegijana. Väinsalu ütleb endiste kolleegide kohta, et nad olid väga tolerantsed. 

Et ta oskas buumi tipus osaluse müüa, oli tema arvates paljuski õnnelik juhus. “Tänast pilti otseselt välja raalida ei osanud toona meist keegi.” Teised Elke aktsionärid lootsid, et äkki sureb turul keegi teine. Kuid masuga said kõik ühtmoodi kõrvetada. “Täna surevad kõik solidaarselt!”

Päris lõpparvet Väinsalu autoäriga siiski teinud pole. Ta on omanik väikefirmas, mis üritab turustada Alfa Romeosid. 

Maastur vurab Väinsalu taluõue Koolimäel. Aidad, saun, laut ning maitsekalt viimistletud maja. Volikogu esimees kühveldab tee lumest puhtaks ning palub lahkesti tuppa. “No nagu näete, ei midagi erilist!”

Koduselt raamaturiiulilt vaatavad vastu enam kui sada aastat vanad kirjutised, muuhulgas esivanemate päevikud aastast 1865. “Peaksin ka hakkama päevikut  pidama nagu mu “grafomaanidest” vanavanemad,” mõtiskleb Väinsalu. “Nõukogude armees pidasin, kuid jäin sellega vahele. Praegu on väga lõbus lugeda!”