RIKASTE ERI: Peitusemäng miilitsaga tegi Indrek Stahlist rikka mehe
Rõivatööstur Indrek Stahli (51) Bastion saab aprillis 19aastaseks. Tegu on ühe vanima tänaseni edukalt tegutseva ettevõttega neist tuhandetest, mis 80. aastate lõpul kooperatiivina loodi.
Stahlile ei olnud Bastioni loomine sugugi debüüt ettevõtluses, vaid juba pika ärimehekarjääri loomulik areng. Selleks ajaks, kui ta 1987. aastal koos "õmblushuvilise abikaasa" Merike Pääroga riiete tootmist alustas, oli Stahl juba ligi 20 aastat ajanud tõeliselt valgustkartvat äri. Oli pesuehtne spekulant ehk ENSV Kriminaalkoodeksi järgi mitte just pisikurjategija.
Täna on Stahl ainuke elus inimene, kes ei häbene tunnistada, et (ja mismoodi) ta nõukaajal hangeldamisega rikkaks sai. Teine mees, kes oma tolle aja tegemistest üsna lahtise tekstiga rääkis, oli kadunud Mait Metsamaa.
"Ma ei saagi aru, miks paljud, kes samamoodi alustasid, seda täna häbenevad," ütleb Stahl. "Aga võib-olla on neil õigus. Selge, et paljud inimesed ei mõista mind. Siiski võin käe südamele panna ja kinnitada, et mina ajasin oma äri ausalt. Kui kriminaalkoodeksit mitte arvestada."
***
Suvi 1975. See on aeg, kui 150 (ükssada viiskümmend) rubla on väga korralik kuupalk. 21aastane Indrek Stahl tuleb Murmanski oblastist kroonust koju tagasi, taskus 1500 (tuhat viissada) rubla.
Kust see raha tuli? "Suuski müüsin. Suusatreenerid tõid ja mina muudkui müüsin edasi. Mõte liikus ju kogu aeg," jutustab Stahl. "Pesuvalgendajat müüsin ka – seda saadeti mulle iga nädal. Eestis maksis 38 kopikat, seal rubla pakk. Mõelge ise."
"Suusatreenerite" nimesid Stahl ei avalda, vihjab vaid, et mõni neist on tänagi väga tuntud inimene.
Polgukaaslaste kadedust Stahl ei mäleta, ka katuseta sai armees äri ajades kenasti hakkama – tuli lihtsalt otrjaadi ülemaga hästi läbi saada.
Niisiis, 1500 rubla taskus, suundus Stahl Kopli autoturule, et rattad alla osta. "Vaatasin, et selle raha eest üle sapaka ei saa. Aga see ei tundunud auto moodi. Mis siis ikka, läksin linna peale, tegutsesin nädalakese ja läksin siis 5000 rublaga tagasi. Selle eest ei saanud muud kui mosse. Seda ka ei tahtnud. Veel nädala pärast oli juba 8000 rubla kaasas. Ostsin uue Žiguli 01 ja jäi ka liikudeks kõvasti üle," räägib Stahl ükskõiksel ilmel, nagu käiks jutt moosi keetmisest.
"Vaata, see võib nüüd kõlada mõne arvates labaselt, aga ega ma ei tegelnud äriga selleks, et palju raha oleks. Raha on vaja nii palju, et saaks söödud ja magatud. Aga see oli põnevus, hasart, mis tagant kihutas."
Milles siis põnevus seisnes? Stahli (ja tema kolleegide, kelle nimed jäävad samuti Stahli teada) põhiline bisnis oli soomlastelt riiete ostmine ja defitsiidi kätte lämbuvas Tallinnas edevamale rahvale mitme(kümne)kordse hinnaga edasi müümine. "Näiteks nailonjoped. Mina sain nad kätte hinnaga kuskil 3 kuni 10 rubla tükk, edasi müüsin 60 rublaga."
Lisaks jopedele oli kuum, õigemini kõige kuumem kraam igat sorti teksariided. "Hiljem aga keskendusime peamiselt valuutale. See oli koodeksi mõttes veel hullem temp, aga sellega said paljud rikkaks." Üks selline sell on siiamaani Tartus väga mõjukas tegija? Stahl muigab: "On, aga neid on ikka Tallinnas ka. Paljud on tänaseni väga edukad. Sealhulgas need, keda mafioosodeks nimetatakse."
***
Niisiis spekulatsioon. Kuritegu, mille eest võis minna aastateks vangi. Spekulatsioon vaheltkasuga kuni kakssada rubla – kuni kaks aastat. Suures koguses või grupiviisiline – kolm kuni kaheksa. Stahl: "Paljud läksid kinni. Mõni ei tulnudki tagasi. Need, kes tulid, hakkasid jooma."
Stahli sõnul oligi toonaste "Viru ärikate" suurim oht miilitsa kõrval viin. "Raha tuli ju kergelt. Kastide kaupa sai sõpradele peeti välja tehtud. Õigemini "sõpradele". Paljudele sai alkohol liiga armsaks."
Teisest küljest oli viin abimees. "Hotellis Tallinn, mis oli kagebeelaste põhiline kogunemispaik, sai neile nii palju viina välja tehtud, et seda ei kujuta keegi ette."
Võimalik, et just niisugune heldus aitas Stahlil miilitsa liigset tähelepanu vältida. Ja muidugi korrektsus. "Ma pidasin kokkulepetest kinni. Aga õhumüüjaid oli palju. Neid, kes võtsid Viru ees kliendilt teksapaari eest 30 rubla ette ja hiilisid teise ukse kaudu välja. Selge see, et niisugused koputati ära. Ja sellised vennad panid aluse ka sellele, mida siin tänapäeval maffiaks nimetatakse – petetud tahtsid ju oma raha tagasi ja nii tekkis siis vastav teenus. Aga mida ma pean ütlema – äri oli tol ajal kümneid kordi ausam kui praegu!"
Teisi tuntud spekulante:
Abram Šer, Mait Metsamaa, Indrek Mandre
Spekulantidega võitlejaid:
Kalle Klandorf,
hilisem tipp-politseinik, praegu Lasnamäe linnaosavanem,
Jüri Pihl,
hilisem Kapo pealik, praegu justiitsministeeriumi kantsler
