Rikaste sitt linlase kohvivees
Rohkem kui poolesaja vett tarbiva majapidamisega Järveküla eliitelamurajoon
Ülemiste järve kaldast vaid mõnesaja meetri kaugusel, suunab töödeldud solgi
Tallinnat joogiveega varustavasse veekogusse. Ja nii juba aastaid.
Tänavu
15. aprillil sulges umbes 150 elanikuga Järvekülas kanalisatsiooni eest
vastutav firma korralise remondi tõttu puhastustiigid ning pumpas pooleteise
päeva jooksul Ülemiste järve kokku umbes 400 kuupmeetrit lõpuni puhastamata
heitvett.
Kui juhuslikul jalutuskäigul kohalikud elanikud avastasid, et
reovesi vuliseb otse järve suubuvasse kraavi, kutsusid nad välja
keskkonnainspektorid, kes trahvisid eeskirjade rikkujat 1200 krooniga ning
määrasid biopuhasti omanikule OÜle Kodala 3500kroonise saastetasu.
Keskkonnainspektsiooni Harjumaa osakonna juhataja Tiia Klaari sõnul
ületas järve sattunud vee saastetase lubatu piiri neljakordselt.
Keset
maalilist maastikku asuv Järveküla oli pärast “Lollidemaad” üks esimesi moodsa
Eesti eliitrajoone. Järveküla elanike initsiatiivgrupi liikme Hannes
Kuhlbachi sõnul mõistsid paljud kohalikud alles pärast
keskkonnainspektsiooni selgitusi, et heitvett – olgugi et puhastatud kujul – on
üle kümne aasta järve suunatud.
“OÜ Kodala on juba pikki aastaid
krooniliselt ületanud pinnasesse juhitud lubatud heitvete piirnorme ehk
sisuliselt reostanud maa-ala, mis asub Ülemiste järve vahetus läheduses,”
viitab endine Tallinna abilinnapea Kuhlbach Harjumaa Keskkonnateenistusest
elanikele saadetud kirjale. Tema meelest eirab arendajafirma looduskaitsenorme
räigelt.
Püsitasu saastamise eest alla 20 000
krooni
“Ülemiste kaldal on selline moodustis üsna ebanormaalne,”
tunnistab Järveküla ja selle solgitorude kohta Tiia Klaar
keskkonnainspektsioonist. Samas pole uusrajooni reoveesüsteem asjaomastele
ametimeestele mingi uudis. Vastupidi – rajatisel on olemas kõik nõutavad load
ja kooskõlastused.
“Tegelikult see pole nii jõhker, kui algul paistab,”
kommenteerib Klaar. Must vesi suunatakse settekaevudest biopuhastisse, kust see
rändab järelpuhastuseks edasi kahte biotiiki, mis paiknevad järvest
linnulennult 500 meetri kaugusel. Sealt juhitakse vesi omakorda kraavi, mis on
keskkonnainspektorite mõõtmisandmetel üle kahe kilomeetri pikk ja suubub
märgalale, mitte otse järve.
Mullu septembris kontrolliti Järveküla
ärajuhitavat heitvett ja selle reostumisnäitajad ületasid kõigi komponentide
osas tunduvalt lubatud piirväärtusi. Seetõttu maksis Kodala eelmise aasta
viimase kvartali eest ülenormatiivset saastetasu 14 700 krooni ja tänavu
esimese kvartali eest 17 600 krooni.
Ehkki pealinna joogivee eest vastutajad
pole tagajalgadele tõusnud, on olukord nende meelest normaalsest kaugel. “Ega
ta meeldiv ei ole, et terve Tallinn peab seda vett jooma,” kommenteerib
Tallinna Vee veetootmise juhataja Riho Sobi. “See mõjutab meie toorvee
kvaliteeti, sest kevadine sula ja suurvesi toob kindlasti sellest midagi ka
järve.”
Ülemiste Vanake lämbumisohus
Järveküla on
vaid üks näide umbes 405 000 inimest joogiveega varustava Ülemiste
probleemidest. Tallinna Vee pinnaveejuhi Jaan Niinbergi
kinnitusel on Rae valla territooriumil Järveküla ümbruses oodata tormilist
eramuehitust, solgisüsteemid saavad olema Järvekülaga sarnased ning jäävad
üht- või teistpidi kõik Ülemiste valgalasse.
Ka Kodala kavandab kümne uue
eramu rajamist Järvekülasse. Firma juhataja Ülo Aljand annab mõista, et
“grupi härrasmeeste” kriitika seoses tallinlaste joogivee mürgitamisega on
silmakirjalikkus, mille tagant tuleb otsida pigem lahkhelisid seoses
elamurajoonis pakutava vee hinnaga. “Ma leian, et midagi hullu selles asjas
pole,” resümeerib firmajuht.
Aljandi kinnitusel käivad juba läbirääkimised
Järveküla ühendamiseks Tallinna linna kanalisatsiooniga. Samas tuleb selleks
vedada hinnanguliselt vähemalt kolm kilomeetrit uut kanalisatsioonitrassi
lähima kollektorini.
Suplejad Ülemistes
Tallinna Vee
laborites tehakse aastas umbes 70 000 erinevat veeanalüüsi ning
seni paanikat vee kvaliteedi pärast pole. Siiski on viimasel
ajal täheldatud joogiveejärve suunduva Kurna oja reostuse (täpsemalt
nitraatide) murettekitavat tõusu. Oja, mille ääres liigub tihti kalamehi, on
silmaga nähtavalt räpane.
Ohu vähendamiseks on Tallinna Vesi blokeerinud
Kurna suubumise järve ning loonud tehismärgala, mis looduslikult filtreerib oja
vee enne selle suubumist Ülemistesse. Selle poolloodusliku puhasti
eluiga on umbes üks inimpõlv.
Petlik on ka Ülemiste isoleeritus muust
ilmast. Kui Järvevana tee ja Tartu maantee ääres peletab uudishimutsejaid
eemale kapitaalse väljanägemisega traataed ning hoiatussildid, siis järve
Männiku- ja Harjumaa-poolest küljest võib rahulikult igal kellaajal
takistamatult randa jalutada. Sissetallatud rajad ning lõkkeplatsid reedavad,
et paljud on seda võimalust ka usinalt kasutanud. Kohalikud ei tee eravestluses
mingit saladust, et kuumal suvepäeval käiakse ikka Ülemistes
suplemas.
Ülemiste sanitaarterritooriumilt kutsumata külaliste peletamisega
tegeleb alaliselt kaks töötajat, kellel on abipolitseiniku staatus, kuid
tegelikult vähe voli uitajate karistamiseks peale karmi sõna. “Siit on võetud
kinni prominente, tavainimesi ja joodikuid,” kirjeldab Riho Sobi. “On sõidetud
isegi lausa ratastega vette autol õli vahetama, kuid käsi väänata me neil eriti
ei saa.”
1990. aastate algusest on vee tarbimine Tallinna linnas pidevalt
vähenenud. Näiteks kui 1980ndatel tarbis Tallinna linn peaaegu neli Ülemiste
järve täit aastas, siis 2001. aastal kõigest ligikaudu ühe järve jagu
vett. Riho Sobi sõnul on see võimaldanud valida parema kvaliteediga toorvett,
mis enne linnavõrku saatmist läbib ligi 15 tundi kestva keerulise
puhastusprotsessi.