Pilv pani kokku protestikirja ja kogus sellele allkirju naabritelt, kellest paljud pole temast vähem tuntud – näiteks ühiskondliku leppe sihtasutuse juht Peep Mühls, omaaegne rattakuulsus Riho Suun, Thai Villa omanik Pradeep Gupta, eksmiss Kersti Tänavsuu, Lasnamäe õigeusukiriku ehitaja Vladimir Issakov jpt Andrekse tee, Puki tee ja Merivälja tee elanikud. Kiri saadeti otse linnapea Edgar Savisaarele, koopiad ka vastutavatesse ametkondadesse.


Kirjast nähtub, et elanikud ostukeskust ei taha. Pilv kasutab argumenteerimiseks­ kümneid eri põhjendusi, et rajataks­ kas või hotell – nagu oli algne kava –, ainult mitte Maxima.


Näiteks:

  • Detailplaneeringu järgi pidi rajatama hotell, aga Maxima tahab ehitada hoopis kaubanduskeskuse – see pole lubatud.
  • Detailplaneeringu järgi pole ette nähtud maa-aluse parkimiskorruse rajamist, aga Maxima tahab selle rajada.
  • Detailplaneeringu järgi ei tohiks hoone kõrgus ületada üheksat meetrit maapinnast, aga Maxima tahab teha üheteistkümnemeetrise müüri.
  • Detailplaneering näeb ette kõrghaljastuse ja metsaalade säilitamise Merivälja tee äärse massiivina, aga Maxima tahab kõik maha võtta.
Detailplaneering on kaheksa aastat vana ning elanikud küsivad: miks menetletakse eskiisprojekti, mis ei vasta kehtestatud detailplaneeringule ja mis võimaldab likvideerida suures ulatuses väärtuslikku kõrghaljastust? “Leiame, et tuleb koostada uus planeering, mis näeks hoonestuse maksimaalseks mahuks 15-20 protsenti,” resümeeritakse protestikirjas.


See tähendaks, et mingit kaubanduskeskust ega ilmselt ka hotelli sinna rajada ei saaks.


Maxima Eesti OÜ on Aivar Pilve kurjale kirjale vastamiseks kasutanud teise tuntud advokaadibüroo, Paul Varuli büroo abi, ning vandeadvokaat Mikk Lõhmus lükkab seitsmeleheküljelises kirjas kõik Pilve punktid – vähemalt oma tellija seisukohalt – ümber.


Esiteks ütleb Lõhmus, et paljudel protestikirjale allkirja andnud elanikel polevatki üleüldse õigust protestida, sest neil pole “subjektiivset puutumust”, mistõttu kaubanduskeskuse ehitamine ei saagi nende õigusi rikkuda. Naabriõiguste tõttu olevat selline õigus vaid kolmel allakirjutanul.


Loomulikult leiab Varuli büroo, et kaubanduskeskuse rajamine hotelli asemel ei ole detailplaneeringuga vastuolus, sest planeeringuga määratakse vaid kinnistu sihtotstarve – ärimaa, mis hõlmab nii majutusettevõtteid kui kauplusi.

Seejärel avatakse suurtükituli elanike argumentide pihta hotelli ja ostukeskuse võrdlemises järgmistes punktides:

  • akende arv,

  • liiklusintensiivsus,

  • kaubalaadimise maht ja kestus,

  • jäätmete maht,
Lõhmus leiab, et elanikud pidid arvestama samasuguse “seina” kerkimisega ka hotelli puhul.


“Seda küll erisusega, et 20 toaga hotelli ja 100kohalise restorani puhul oleks seinas oluliselt rohkem aknaid, mis avaneks naabrite tagaaedadesse ja vähendaks seetõttu tunduvalt vastavate tagaaedade privaatsust,” täheldab Lõhmus väitega, milles ei puudu annus irooniat.

Ir ooniat on tunda ka siis, kui advokaat tõrjub päikesevalguse vähenemise argumente: “minimaalselt võib väheneda päikesevalguse hulk vaid vahetult enne päikese loojumist”.


Liiklusintensiivsus on poe puhul suurem, tunnistab Lõhmus, kuid leiab, et see ei mõjutaks naabreid “olulisel määral”, sest piirkonna elamute ala ei jääks liiklusvoogude teele.


Kaubalaadimine toimuks aga Merivälja tee poolses küljes, mistõttu ka see ei mõjutaks naabrite huvi põhjendamatul määral.


Ümber lükatakse samuti väited, nagu ei tohiks ehitada maa-alust korrust. Vesiliiva ja pinnase liikumist lubatakse ehitustehniliste võtetega vältida.


Kõrgusepiirang üheksa meetrit olevat aga kehtestatud elamutele, mitte ärihoonetele, pealegi on üle tee olev hoone üksteist meetrit kõrge.


Puude mahavõtmist põhjendades märgitakse, et metsamassiiv säilitatakse, kuid maha võetakse väheväärtuslikud puud. Neid on enamik.


Lõhmus leiab, et tegelikult on kaubanduskeskuse rajamine hotell-restorani asemele avalikes huvides, sest see teenindaks laia ringi Merivälja ja Mähe tee piirkonna elanikke, samas kui hotell-restoran oleks suunatud kitsamale klientuurile, kes olulises osas ei oleks piirkonna elanikud. Ainsaks kaupluseks piirkonnas on praegu alla 100ruutmeetrise müügisaaliga Mähe pood.


Kokkuvõttes tundub Lõhmusele, et tema kolleegi Aivar Pilve “tegelikuks huviks paistab selgelt olevat soov, et aadresssil Merivälja tee 80e mitte kunagi mitte midagi ei ehitataks”.

Ta resümeerib: “Antud juhul ei oma selline soov õiguslikku kaitset.”
Saan murest aru, aga kauplust on vaja
  • Mõistetav, et inimene ei taha, et tema läheduses oleks suur kaubanduskeskus.

    Samas: suure tee äär on mõeldud ühiskondlikele hoonetele, kuskile metsa pole seda poodi mõtet viia. Samuti on ümbruskonna vanainimeste probleem selles, et jalakäigu kauguses pole ühtki kauplust. Seega on pood mingil määral ka sotsiaalne tellimus.
  • Kui Maximal on muidu odavad ostukeskused ja sealne ümbruskond ei ole säästumarketi jaoks, siis praegusel juhul on keskuse arhitektuurne lahendus Tõnis Tarbe arhitektuuribüroo nägemuses huvitavam kui muidu selliste keskuste puhul, näiteks on moodustatud aatrium. Mulle tundus väga kena.
  • Projekt on praegu linnavalitsuses arutusel, Pirita halduskogu pole veel seisukohta võtnud. Aga protesti tuleks arvestada. Kui protestid ei lahene, teeb lõppotsuse maavanem.
Mati Eliste, Pirita halduskogu esimees