Rikkurid naasevad erakondi rahastama
Eri aastate valimised eristuvad üksteisest osalusprotsendi, oluliste kampaaniateemade või häälemagnetite järgi, ent vähemalt ühes osas lähevad verstapostina arvesse ka need kohalikud valimised.
See on finantsskeem.
Esmakordse tuleproovi läbis see Euroopa Parlamendi valimistel 2004. aasta suvel. Kuid kohalikke volikogusid või Riigikogu pole Eestis veel kunagi kokku pandud nii, et ükski firma ei tohi parteidele, valimisliitudele või üksikutele pürgijatele oma nimel ametlikult rahalist toetust anda.
Üksmeelne põgenemine
Seevastu saavad suured tegijad, kes on esindatud ka parlamendis, miljoneid kroone riigieelarvest.
Riigi toetus on sätitud nii, et mida rohkem kohti, seda suurem on ka partei rahakott – s.t võimalus pidada ülal kontoreid, värvata kampaaniameeskondi ja osta tele- või lehereklaami, sest väliplakatid on aktiivsel kampaaniaperioodil jällegi ühe uuendusena keelatud.
Tõsi, täielikult riigitoidule pole erakondi siiski üle viidud. Annetada võib, kuid seda saavad teha vaid eraisikud omaenda rahakotist. Mitmel põhjusel on selline toetamine märksa keerulisem ja kulukam näiteks firmaomanikest ärimeestele, kelle poole erakondade kampaaniajuhid vanasti tavatsesid pöörduda aegsasti enne valimispäeva. Selle raha pealt on riik juba eelnevalt oma osa ära võtnud, sest dividendid kuuluvad ettevõtte tulumaksu alla.
Seega pole ime, et kui muudatused 2003. aasta lõpul jõustusid, kuivasid isegi suurte parteide toetajate avalikud nimekirjad kiiresti peaaegu tühjaks.
Näiteks parlamendivalimistel kõige rohkem hääli kogunud Keskerakonnale pole tuntud ärimehed pärast seda, 2004.–2005. esimesel poolel, annetusi teinud. Avalikud paberid kõnelevad, et mõnesaja või tuhande krooni kaupa annavad partei tegevuseks raha omad liikmed, eelkõige riigikogulased.
Siiski, kaks suuremat annetajat olid tänavu praeguseks Edgar
Savisaare nõuniku kohale asunud börsimiljonär Oleg
Harlamov ja varem Keskerakonda kuulunud Tartu riidekaupmees Peeter
Taim – kumbki
200 000 krooniga.
Võrdluseks: 2003. aastal, vana seaduse kehtimise ajal, partei aruanded lihtsalt kubisesid tuntud toetajatest. Piltlikult öeldes seisid lipsustatud härrasmehed parteikassa juures raha üleandmiseks sabas.
Vaid mõned toona Keskerakonda rahastanud nimed: Oliver Kruuda (pool miljonit Tallinna Piimatööstuse kaudu), Urmas Sõõrumaa (miljon krooni Falcki ja ESS Puhastusteenuste kaudu), Armin Karu (Tallinna Park hotelli opereeriv Kungla Investeeringud), Enn Pant (Tallink).
Sama suund kajastub selgelt teistegi suurte parteide toetajaaruandeis. Tõsi, enamasti leidub siiski mõni üksik mohikaanlane-ärimees, kes ei pea paljuks korrapärasema toetusega esineda. Kuid enamik Eesti rikkamaid mehi paistab neis tabeleis silma üksnes puudumisega.
Signaal naasmiseks
Näiteks Ekspressi koostatud Eesti mulluse dividendimiljonäride edetabeli teise koha omanik (15,2 miljonit), firmade N-Terminal Grupp, Trans-Kullo ja Transiidikeskus aktsionär Aadu Luukas toetas viimati parteisid 2003. aasta Riigikogu valimiste eel ning 2002. aasta sügisel enne toonaseid kohalikke valimisi. Kui keegi mäletab, siis need valimised olid Res Publica hiilgeaeg.
Hiljem avaldatud toetajatabelitest tema nime enam ei leia. Kas tõesti erakonnad enam Eesti ühelt tuntumalt ärimehelt raha ei küsi?
“Küsivad küll,” vastab välismaal puhkav Luukas Ekspressi pärimisele. Ta kinnitab läbi telefoniraginate, et on käimasoleva valimiskampaania tarvis jaganud toetust mitmele erakonnale, ent toppab nimede ja summade juures. “Räägime sellest pärast valimisi.”
Luukase sõnul ei ole tema jaoks uue seadusega midagi muutunud, sest ta toetas ka varem parteisid eraisikuna. “Ma ei ole kunagi ühtki erakonda toetanud ärilistel eesmärkidel. Ja ma ei ole midagi vastu küsinud.”
Teine parteitoetaja, usin Tallinna kortermajade püstitaja Andres Koger, jagas mullu välja võetud 2,1 miljoniga Ekspressi dividenditabelis “alles” 72.–77. kohta. Koger Grupi omanik on aja jooksul toetanud mitut parteid. Viimaste aastate aruandluses leidub tema nimi Toomas Lumani kõrval Reformierakonna järjekindla toetajana.
Kuid enne kohalikke valimisi pole põhjust kõiki mune ühte korvi panna.
Koger kinnitab Ekspressile, et toetab käimasolevas kampaanias nelja erakonda – neid, kes on Tallinna linnavalitsuses, ning neid, kes valitsevad Toompeal. Need on Keskerakond, Reformierakond, Res Publica ja Rahvaliit.
Summasid ei avalda enne valimisi ka Koger, kuid möönab, et need ei ole parteidele päris ühesuurused. “Mul lihtsalt ei ole võimalusi kõiki päris võrdselt toetada.”
“Miks ma seda teen? Põhjus on lihtne – ühiskondlik vastutus,” kinnitab ta. “Kui vanasti maksti kirikule kümnist, siis nüüd võib toetada erakondi.”
Koger teatab veel, et talle meeldib see uus kord, kus parteidele saab toetust anda üksnes eraisikuna, mitte enam firmade kaudu. “See on selgem ja läbipaistvam. Usun, et on parem ajada neid asju otse, inimlikult ja lihtsalt.”
Koger: ma pole erand
Kuid mida ta toetamise eest vastu küsib? “Soovin kõigile parteidele edu!” vastab Andres Koger, ning tema häälest võib aimata õrna kavalat nooti. “Ma ei soovi kellelegi halba.”
Ta usub, et pärast valimisi avalikuks saavad parteide aruanded annavad tunnistust: tema teguviis selles kampaanias pole avalikkuses tuntud ärimeeste seas erandlik. Lihtsalt summad on üle kantud hiljem ega kajastu enamiku parteide puhul hetkel kättesaadavais esimese poolaasta aruandeis.
Tõepoolest – Res Publica osas on ainsana kättesaadav tänavu septembris esitatud toetajate aruanne augustikuu kohta, ning sealt leiab partei toetajatena tervelt kolm tuntud majandustegelast.
Neist Tõnis Palts 300 000 krooniga üllatust ei paku. Teised kaks on endine Hansapanga aktsionär Heldur Meerits 75 000 krooniga ning kasiinoärimees Armin Karu 25 000 krooniga.
Võrreldes varasema laristamisega teeb Res Publica tänavu vägagi tagasihoidliku kampaania. Erand on Palts, kes rahastab oma reklaame ise. Tema klippide sagedus teles ületab isegi partei esimeest Taavi Veskimägit.
Nähtuse põhjused
Mis tingib selle, et pärast parteide rahastamist põhjalikult reforminud seadust ärimehed esialgu erakondade juurest lahkusid, kuid nüüd on ilmse trendina hakanud naasma?
Et parteide toetajad esitaksid teesidena oma tegelikud põhjused ajakirjanikule avaldamiseks, on võimatu nõuda, kuid esitame siiski pildi, mis on Ekspressil kujunenud mitteametlike vestluste tulemusel.
Silmanähtavad põhjused on, et kuna riigieelarve tagab juhtivate erakondade stabiilse rahastamise, siis pole neil enam ärimeeste toetust senises mahus vaja.
“Tõenäoliselt parteid küsivadki raha vähem kui mõned aastad tagasi,” kinnitas üks kinnisvaraärimees.
Teine ilmne asjaolu: toetust läheb rohkem tarvis vahetult enne valimiskampaaniaid, kui erakondade kulud paisuvad kordades. Vahepeal pole kasulik toetajaid tühjaks pigistada.
Kuid see pole kõik. Parteide senine rahastamisskeem tekitas küll erakondade majandusliku sõltuvuse äritegelastest, kuid suhe toimis ka teistpidi – ärimehed said niiviisi hoova, millega tagada erakondade heasoovlikkus oma projektidele ja ärihuvidele.
Kui see side täielikult kaoks, kaoks ka ärimeeste võimalus parteide poliitikale mõju avaldada. Nad peaksid selleks kas parteistuma, s.t asetama oma võimalused valimistel ühele kaardile, või eemalduma poliitikast ja lootma naiivselt, et Eesti avaliku võimu otsustusprotsess toimib näiteks detailplaneeringute vastuvõtmisel tõrgeteta ja üdini demokraatlikult.
