11. septembril 2001 kõlas Filipiinidel Baguios asuva raadio eetris vaimustunud hääl, mis ütles: "Need kõik on suurepärased uudised. On aeg teha lõpp USAga nüüd ja alatiseks. Ma olen õnnelik ja ei suuda uskuda seda, mis on juhtunud. Ma aplodeerin sellele teole. USA ja Iisrael on tõurastanud palestiinlasi aastaid. Nüüd tuleb see kõik USAle tagasi."

Ütleja oli maailma kõigi aegade suurimaid maletajaid Bobby Fischer. Ameeriklane oli suur erak juba oma aktiivse malekarjääri ajal, edaspidi on tema eraldumine maailmast süvenenud ja perioodid, mil ta on endast märku andnud, üha harvenenud. 

Fischer, kes pole kunagi olnud eriti aldis intervjuudele ja sõbralik ajakirjanike vastu (just temale kuulub küsimus "Is it against the law to kill a reporter?"), nõustus 1999. aastal andma seeria raadiousutlusi Filipiinide ühele raadiojaamale. Kuigi küsitlejad püüdsid juttu viia malele, rääkis Fischer vaid teemadel, mis teda huvitasid: tema jälitamisest ülemaailmse juutluse poolt, USA diktaatorlikust valitsusest, mille tõttu ta on sunnitud elama välismaal, sellest, kuidas teda on rahaliselt petetud, Palestiina probleemidest, sanktsioonidest Jugoslaavia vastu jne. Oma hinnangutes kasutab ta sõnu ja väljendeid, mida pole sünnis ära trükkida. Kätte leiab need otsingumootori abil hõlpsasti.

Kus on Fischer?

Juba kolmkümmend aastat esitatakse ikka ja jälle küsimus: "Kus on praegu Bobby Fischer?". Ja hetkel ei olegi teada rohkem, et ta elavat vaheldumisi Filipiinidel ning Jaapanis. Fischeri praeguse asukoha otsimisega tegeles hiljuti intensiivselt USA ajaleht Philadelphia Enquirer, aga oli lõpuks sunnitud tõdema, et otsingud jäid viljatuiks. Tähelepanuväärse isiku puhul tuntakse ikka huvi tema vanemate ja nende päritolu vastu ning siin olid ajakirjanikud FBI dokumente kasutades edukad. 

Philadelphia Enquirer avaldas 8. veebruaril pikema artikli tema vanematest. Šveitsist pärit ema Regina Wender õppis Nõukogude Liidus koos oma abikaasa Hans-Gerhardt Fischeriga. Moskvasse tulid nad Berliinist kolmekümnendate aastate keskel, kui kahe totalitaarse riigi suhted olid väga head. 1942. aastal elas Regina Fischer Denveris koos viieaastase tütre Joaniga, kellest hiljem sai oma venna esimene maleõpetaja.

Denveris aga töötas sel ajal Bobby bioloogiline isa Paul Nemenyi. Ungarist pärit teadlane põgenes juudivaenu eest kaks korda. Kõigepealt Ungarist Saksamaale ja sealt edasi Taani kaudu Ameerika Ühendriikidesse. Ookeani taha jõudis ta 1938. aastal. New Yorgi organisatsiooni Emergency Committee in Aid of Displaced Foreign Scholars kaudu tal tööd leida ei õnnestunud, kuna komitee dokumentides oli ta kirjas kui tasakaalutu ja mittesoovitatav isik. Lõpuks leidis ta töö Albert Einsteini poja Hans-Albert Einsteini hüdroloogialaboris Iowas. Paul suri 1952 Washingtonis infarkti, kui külastas tudengite tantsupidu. Poja eest kandis ta hoolt ning emal ja õel oli probleem, mil moel tema surmast Bobbyle teada.

Ema ja poja suhted halvenesid ning pärast nende katkemist lahkus Regina Brooklynist, abiellus uuesti ja sai Saksa DVs lõpuks ka meditsiini alal kraadi. Hiljem töötas ta tervishoiu ja sotsiaalalal USAs ja 1980. aastatel ka Nicaraguas.

Oma elu lõpul Regina ja poeg leppisid ning keskmine Polgarite õdedest Susan, kelle pere üheksakümnendate alguses Fischeriga suhtles, ütles, et nad rääkisid regulaarselt telefoni teel. Regina suri 1997. aastal Californias Palo Altos 84-aastasena. Regina Fischer oli kahtluse all kui Nõukogude spioon ja Bobby Fischeri esimest reisi Nõukogude Liitu jälgis FBI, kuna kardeti, et teda üritatakse Moskvas värvata.

Salapärane internetimaletaja

Ajakirja Harper intervjuus juba 1962. aastal ütles Bobby halvasti juutide kohta ja otsesele küsimusele, kas ta on ise juut, vastas, et on osaliselt, sest tema ema on juut. 1984. aastal pöördus Fischer Encyclopaedia Judaica poole ja nõudis oma nime sealt väljavõtmist, väites et ta pole juut.

Bobby klassiõde Brooklyni Erasmus Hall Academys oli Barbra Streisand. Hiljem on usutletud nende klassikaaslasi, kes muuhulgas meenutasid, et Bobby ja Barbra tundsid teineteise vastu sümpaatiat, vahetasid koomiksiraamatuid ja neid mõlemat narriti nende sarnase ninakuju pärast. Kooliskäimise jättis Bobby kuueteistkümneaastase na katki, leides et oleks pidanud seda tegema juba varem.

Pärast kahekümneaastat võistlusmalest eemalolekut mängis Fischer 1992. aastal Tšernogoorias uuesti matši Spasskiga. Pärast seda elas ta mõnda aega Ungaris, sest naasmisel Ühendriikidesse oleks teda karistatud ÜRO kehtestatud Jugoslaavia-vastaste sanktsioonide rikkumise eest 10aastase vanglakaristuse ja 250 tuhande dollarilise trahviga.

Et Fischer veel kunagi mõnel malevõistlusel üles astub, on ülimalt vähetõenäoline. Samas on võimalik, et ta mängib internetis. Inglise suurmeister Nigel Short on öelnud Daily Telegraphile, et ta on mängib välkmalet regulaarselt ühe tundmatuga ja on pidevalt lootusetult kaotanud. Tema arvates ei saa see salapärane vastane olla keegi muu kui Fischer. Oma seni viimases raadiointervjuus, mille Fischer andis mullu jaanuaris ühele Islandi raadiojaamale, lükkas ta oma mängimise ümber ja ütles, et "vana malet" ei mängiks ta ka 10 miljoni dollari eest.

Kohe pärast Fischeri maailmameistriks tulekut ilmus raamat kõigi tema mängitud turniiri- ja matšipartiidega. Üks raamatu neljast kaasautorist oli Paul Keres, kes muuhulgas kirjutas, et ei soovi osaleda väitluses, kas Fischer on geenius või mitte, sest see olevat rohkem maitseküsimus. Küll aga polevat võimalik mitte mainida tõsiasja, milles ta erineb peaaegu kõigist oma kolleegidest. See on tema armastus male vastu, tema pühendumus.

Legend räägib, et kord küsiti ühes usutluses Fischerilt, mis tulemusega võiks lõppeda tema partii jumalaga. Fischer mõtles veidi ja ütles: "Arvatavasti viigiga. Aga huvitav, mis ta e4le vastu käiks?"

Robert James Fischer

sündis 9. märtsil 1943 Chicagos

9-aastaselt mängis oma esimese turniiripartii

15aastaselt rahvusvaheline suurmeister

kaheksakordne USA meister

1971 võitis pretendentide matšides nii Taimanovit kui ka Larsenit 6:0, Petrosjani 6,5:2,5

1972. aastast male maailmameister pärast võitu Boriss Spasski üle 12,5:8,5

1975 keeldus kaitsmast tiitlit matšis Anatoli Karpovi vastu

1981 arreteeritakse kahtlustatuna pangaröövis

1992 matš Spasskiga, Fischer võitis 17,5:12,5

1996. a viimased avalikud esinemised Buenos Aireses, kus ta klassikalise male asemele soovitas uut malet - nn Fischerandomchessi, kus partii alustamisel malendid etturiterivi taga on juhuslikus järjestuses.

2000 maailma vanim maleajakiri, 1881. a asutatud British Chess Magazine tiražeerib teadet Fischeri tütrest 22aastase hiina-filipiini päritolu elukaaslase Justine'iga.

Tulemused maailmameistrite vastu: Euwe   1 võit, 1 viik, 1 kaotus, Botvinnik  1 viik, Smõslov  3 võitu, 5 viiki, 1 kaotus, Tal  +2, =5, -4, Petrosjan  +8, =15, -4, Spasski +17, =27, -10. Karpoviga ei ole mänginud, Kasparovist rääkimata. Skoorid teiste tuntud maletajatega: Benkö +8, =7, -3, Berliner +3, =1, -0, Bronstein +0, =2, -0,  Geller +3, =2, -5, Keres +4, =3, -3, Kortšnoi +2, =4, -2, Larsen +10, =1, -2, Reshevsky +9, =13, -4.

Turniiripartii on eestlastest temaga veel mänginud (ja kaotanud) 20kordne Uus-Meremaa meister Ortvin Sarapuu, füüsik Harry Kord aga võitis Fischerit 1964. aastal Detroidis peetud simultaanis.