Strandberg näeb välja nagu tüüpiline keskealine Eesti mees – paras õllekõht, mitu päeva ajamata habe ja beežides toonides hooletu riietus. Tema elustiil on aga kõike muud kui tavaline. Selmet mõnusat jõudeelu elada, tuulab ta kümnes kohas korraga: uurib ökotehnoloogiaid, peab ülikoolides loenguid säästlike tehnoloogiate rakendusest, nõustab ökomajade ehitamist ja biomassist kütuse tootmist, juhib Eestimaa Looduse Fondi nõukogu, kirjutab artikleid, teeb tele- ja raadiosaateid, on isa neljale lapsele. Ja nagu seda veel vähe oleks, asutab takkapihta koos mõttekaaslastega erakonda.

Sebimise tõttu tuleb tal päevas katta vahemaid linna ühest otsast teise ja tagasi. Tavaliselt teeb ta seda rattaga, kuid möödunud nädalal surus üks autojuht ta oma auto ja tee äärekivi vahele ning jättis tähelepanu pööramata maha lamama. Jalg sai viga ja rattasõidul on mõneks ajaks kriips peal. Vahemaid tuleb läbida bussiga.

Pikemateks sõitudeks on muidugi olemas ka auto. Diiselmootoriga, võimalusel kasutab biodiislit. Unistus on aga elektriauto. Nagu ühel šveitslasest sõbral, kes sõidab linnas ainult päikesepatareidel töötava autoga, linnast väljasõiduks kasutab rongi. Vaat see on eeskuju!

Oma lennukate mõtete paremaks esitamiseks haarab Strandberg jämeda viltpliiatsi ja hakkab hoogsalt tahvlile jooniseid tegema. Kriipsud ja nooled näitavad, kuidas põlevkivi kaevandamise tagajärjel voolab tonnide viisi põhjavett Pandivere kõrgustikult Virumaa kaevandusšahtidesse, kus see muutub joogikõlbmatuks. Ahela tipus on aga Narva elektrijaamad, mille kuuest hiigelkorstnast 70 protsenti väärtusest lihtsalt soojana õhku kaob. Nii haihtub aastas kolm-neli miljardit krooni.

Poliitik Strandberg tahaks panna süsteemi toimima mõttetute kadudeta. 

Joonistada Strandbergile meeldib. Sellega asus ta leiba teenima juba lapsena Pikrisse kritseldusi saates. 1980ndate lõpus Tartu ülikoolis orgaanilise keemia eriala lõpetades oli ta juba küps poliitiline karikaturist. Oma talenti esitles ta vast loodud Eesti Ekspressi veergudel, kus ta täitis aasta-paar ka reklaamijuhi ja kujundaja tööposti. Kõrvalt jätkas ka uurimistööd ülikoolis.

Just Ekspressis kohtus ta oma hilisema lahutamatu äripartneri Agu Kivimägiga, füüsikust arvutihuvilisega. Nende esimene ühine töö oli sõita mööda Tallinna valuutapoode ja üritada veenda neid lehes reklaami avaldama. Maksta tuli mõistagi valuutas.

Hiljem liikus tandem Strandberg-Kivimägi ajalehte Eesti Aeg, mille kõrvalt pandi käima kõikvõimalikku kaupa ostjate ja müüjate vahel vahendav MiniBörs. Soomes registreeriti firma Maag ja sündisid suhted Venemaaga, mis oli “täiesti sürreaalne kogemus”. Äride skaala ulatus metallist sõnnikuni.

1992. aasta lõpus tuli kuulus rublatehing. Riik pidi vabanema rahareformi käigus elanikelt kokku korjatud rubladest, mis ummistasid Eesti Panga varahoidlaid. Peaminister Mart Laar suunas selle töö oma headele tuttavatele EÜSi päevilt – tema nõuniku Tiit Pruuli vahendusel toimetas Maag riigist välja ligi 2,3 miljardit rubla. Ülekanne tehti aga väikese viivitusega, mille jooksul suured summad pangas intressi kogusid. Hiljem leidis kohus siiski, et mehed ei saanud asjast isiklikku kasu.

“Rublatehingu suurus ja sellele järgenud aastatepikkune kohtusaaga tuimestasid meid täielikult ära, kadus arusaam rahasummadest ja kasumist. Isiku arengu seisukohast oli see muidugi ääretult tervistav,” võtab Strandberg juhtunu tosin aastat hiljem kokku.

Ajakirja Magneet 1993. aasta augustinumbri veergudel poseerisid Strandberg ja Kivimägi kui habetunud kaksikvennad. Ühel pildil on taustaks tohutu must džiip, teisel esiplaanil samade parameetritega mobiiltelefon. Mõlemad olid tuntud kihutajad, nende tollases mõistes enneolematult luksuslikke masinaid võis näha maanteel tuhisemas 180kilomeetrise tunnikiirusega.

Samal ajal oli silmapiiril juba uus tulus äri. Ekspressist lehetegemise maigu suhu saanud ärimehed võtsid kavva ajalehe Rahva Hääl erastamise. Nende pakkumine oli küll paremuselt teine, aga konkursi nad võitsid. Konkurent Andres Bergmann protestis tulemuse, kuid kohus kuulutas ta võitjaks alles siis, kui sellist ajalehte enam ei eksisteerinud.

“Strandberg jättis mulle mulje kui tavaline metalliärikas, kes oli Isamaa partei taksikoer,” meenutab erastamisaegu toonane Rahva Hääle peatoimetaja, meediaanalüütik Toomas Leito. “Ta oli lähedalt seotud Laariga ja täitis selgelt parteipoliitilist tellimust.”

Leheomanikena olid Maagi mehed väga helded. Kõva palgaga osteti kokku noori hakkajaid ajakirjanikke, toimetusse paigutati muude mugavuste seas näiteks pesumasin. Juhtumisi olid mehed just avanud kiiresti ülipopulaarseks saanud kõrtsi Hell Hunt ja seeõttu heideti nalja, et omanikud võinuksid vabalt ajakirjanike palgast veerandi otse kõrtsi üle kanda, sest nagunii vedasid kõik end pärast tööd sinna.

Lehes peeti ambitsioonikat plaani avada reporteripunktid New Yorgis ja Brüsselis. Ja seejuures kasvatada tiraaž 25 000 pealt 100 000-le, mispuhul lubati loosida tellijate vahel välja terve maja. Seda aga vaja ei läinud, sest Rahva Hääle lugejate arv kukkus kiirelt paarile tuhandele ning see liideti Päevalehega, mille ostis üles väliseestlane Jaan Manitski.

Hiljem läksid vett vedama ka otsepostitusfirma Rapos ja Tallinnas parkimisega tegelnud ettevõtmine. Täna ühendab Strandbergi Kivimägiga lisaks sõprusele vaid Rohelise Erakonna Algatusrühm, ühist “ärivärki” enam ei aeta.

Läbi kukkusid ka Strandbergi isiklikud üritused kandideerida Eesti Televisooni juhatuse esimeheks (selle tooli napsas tema eest Aare Urm) ja panna koos Vambola Kolbakoviga käima terves maailmas uuenduslik bioplasti tootmine.

Olgu äridega kuidas on, keemiaringkonnad hindavad Strandbergi ikkagi andeka keemikuna ja tema tänaseid tegemisi kannab roheline hingelaad.

Strandberg leiab, et Eestis pole ühtki erakonda, kus keskkonnaküsimused oleksid kesksed. “Sõnades eelistatakse toetada keskkonnasäästlikku toimimist, kuid ei taheta välja öelda, et välistatakse arulage ja raiskav toimimine. Otsedemokraatlik ning raiskamise teelt kõrvale juhitud ühiskond suudaks oma jooksvaid probleeme lahendada ilma poliitilise ülejuhtimiseta.”

Rohelistele on Strandberg olemuselt fundi. See tähendab misjonäri-tüüpi inimest, kes haarab seoseid ja vaatab asju laiemalt ja pikemas perspektiivis “Mina olen pigem teine äärmus – realo – ehk usun, et ka täna on võimalik midagi ära teha,” ütleb Säästva Eesti Instituudi direktor Valdur Lahtvee. "Rohelisi on vaja poliitilisele maastikule, kui ma tahame olla jätkusuutlikud."

Lahtvee annab mõista, et Strandbergi edukas esinemine mullustel europarlamendi valmistel polnud puhas juhus. Üksikkandidaatide seas jäi Strandbergi kogutud 5366 häält alla vaid Maardu linnapea Georgi Bõstrovi tulemusele. Tema taha koondusid kõik Eesti rohelised organisatsioonid ning Strandbergi kandideerimist võeti kui võimalust säästva arengu propageerijate häält kuuldavaks teha.

Nüüd arvab Strandberg olevat paraja aja kõigile pidevatele küsijatele vastu tulles erakonna asutamine käsile võtta. Esialgu küll vaid algatusrühmana, kuid siiski mitte enam pelga võrgupõhise jututoana. Parimal juhul loodetakse oma nimekirjaga välja tulla tuleva aasta Riigikogu valimisteks. Ja ka siis pole kavas koalitsiooni trügida, sest teistega koostööd tehes tuleb oma põhimõtes liialt järele anda. “Mul pole tohutut tõmmet võimu ja dominantsuse poole,” väidab Strandberg. “Kui aga erakonnani lõpuks ka jõutakse, siis pigem oleks mu roll ennekõike teadmiste jagaja ning nõuandja.” P>

Karikaturist Standberg
“Oma loengute ja ettekannete juurde ma ikka joonistan omi pildikesi ja mõnede artiklitegi juurde. Mõned on ehk isegi poliitilise kõrvaltooniga olnud. Viimati tellis ajakiri Director mult mõned tehnoloogia arengut ja ajalugu puudutavad artiklid ja nende juurde siis ka joonistasin... aga eks niisama sirgeldusi teki laua taha istudes päris sageli.”