Rohi, retrovõtmes tänapäev, tüüne betoon ja kontraste siluv puit
Fotod Pelle Kalmo, Reio Avaste, Margus Triibmann
Mõõduvõtmisvõimalusi disaini, arhitektuuri ja sisearhitektuuri alal leidub Eestis pealtnäha piisavalt – Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia, Bruno disainiauhind, Kultuurkapitali alaliitude preemiad jne. Kas sellel viljakal pinnasel on vajadust veel ühe, kolme loomevaldkonda ühendava konkursi järele? Tundub siiski, et on. Seda näitab kas või osavõtnud tööde suur hulk ning kõrge tase ja ka see, et elamuinterjööride konkursse professionaalidele ei toimu. Eesti Disainerite Liidu algatatud konkursi “Eesti Disain ja elukeskkond 2009” professionaalidest koosnev žürii noppis välja ja premeeris käesoleval aastal valminud parimaid disainiobjekte, eluruumiinterjööre ja kortermaju. Žüriisse kuulusid Karin Paulus, Mai Shein, Priit Põldme, Sixten Heidmets ja Ivo Kollo.
Arhitektuur
1. koht KORTERMAJA TATARI 30, Tallinn
Arhitekt MARTIN AUNIN, kaasautor LAURI LAISAAR, sisearhitekt HILLAR MÄND
2. koht KORTERMAJA SIILI 6, Tartu
Arhitektid THOMAS PUCHER, ALFRED BRAMBERGER, Atelier Thomas Pucher and Bramberger architects
3. koht KORTERMAJA nimega TIGUTORN, Väike-Turu 6, Tartu
Arhitektid VILEN KÜNNAPU, AIN PADRIK, kaasautor KRISTIINA HUSSAR, AB Künnapu ja Padrik
Arhitektuurikategooria tulemuste üle arutleb konkursi kuraator Ene Läkk.
Kolmest valdkonnast enim tegi rõõmu arhitektuurikategooria. Kui algul oli hirm, et majanduskriisi tingimustes ehk nominente napib, siis tulemus kujunes vastupidiseks. Kandidaate tuli üle 20, neist 18 vastasid konkursitingimustele. Meele tegi rõõmsaks seegi, et häid kortermaju leidus nii Pärnus, Viljandis kui Tartus.
Favoriidiks sai aga arhitekt Martin Aunini (kaasautor Lauri Laisaar) pealinna kortermaja Tatari tänav 30, kus hoone on istutatud peenetundeliselt ajalooliselt kirjusse miljöösse. Korterelamu all on parklaruum, mille eenduva osa katusele on rajatud haljastatud ja murukattega terrass-aed. Tänavaäärsete naaberhoonete vahele on kujundatud pargilaadne eesaed. Elamu on tugevalt liigendatud ja koosneb kahest omavahel nihutatud plokist. Nende vahele jääb galeriimajadele omane kütmata täisklaasitud liftiga trepikoda.
Välisviimistluses on kasutatud ainult naturaalseid materjale: õlitatud puitlattidest žalusii, puitsindelplaadid, eelroostetatud valtsmetall-lehed, raudsulfaadiga lasuuritud reljeefse liivpritsitud faktuuriga valubetoon. Akendel-ustel on peitsitud väärispuidust raamid-lengid. Suurepärane maja miljööväärtuslikule alale.
Ka teise koha töö Tartus on märkimisväärne. Naksakas vorm tuleneb Emajõe äärsele alale korraldatud rahvusvahelise arhitektuurikonkursi võistlustingimustest, mis nägid ette, et hoone pind võib suureneda alates viiendast korrusest. Hea planeeringuga korterid on paigutatud ümber spiraalse aatrium-trepikoja nii, et abiruumid jäävad maja sissepoole ja eluruumid on avatud kaunitele vaadetele.
Kindel maamärk Tartu kesklinnas aga on Tigutorn, mis pälvis kolmanda koha. Sektorilaadsed korterid laienevad välisseina poole, kust läbi ristküliku- või ringikujuliste akende võib imetleda toredaid panoraamvaateid. Ja kui väljast vaadates tundub, et “juustuaukudega” majas võib olla pimedavõitu, siis vastupidi, eluruumides on valgust küllaga. Kokkuvõttes tuleb öelda, et kõik konkursimajad, eriti aga esimesed kolm, on oma iseloomu ja kindla identiteediga.
Sisearhitektuur
1. koht KORTER KADRIORUS – TOOMAS VOLKMANN
1. koht BETOONMAJA KAKUMÄEL – HEIKI SUVE, kaasautor AET PIEL
Sisearhitektuurikategoorias hindas žürii esikoha vääriliseks kahte eriilmelist stiilipuhast kodu. Küsimusele, miks kaks esikohta, vastab žürii liige, Eesti Sisearhitektide Liidu esimees sisearhitekt Priit Põldme.
See, et parimaks kuulutati kaks interjööri, oli žürii üksmeelne otsus. Mõlemad kodud on teineteisest erinevad, omas nišis väga head asjad ja ühte teisest esile tõsta oleks ilmselgelt ülekohtune. Mõlema interjööri puhul oli tegemist omanäolise, ülejäänud kujundustest selgelt eristuva objektiga. Kindlasti on mõlema puhul oluline rõhutada seda, et kumbki autor ei ole professioonilt sisearhitekt, mis tõi vabamat ja vahetumat lähenemist.
Heiki Suve ja Aet Pieli kujundatud betooneramu puhul hindasime kõige enam seda, mida silmaga ei näe. Terviklik, arhitektuuri ja ümbritsevat maastikku arvestav ja kaasa haarav interjöör, kust ükski detail esile ei tõuse. Toomas Volkmanni interjööri puhul oli hästi tabatud meeleolu, tunnet, mida seal elav inimene kodult ootas. Ja alles siis tulid mängu stiilid ja laadid – retro segatud nüüdisaegse ja klassikalisega. Ja ka siin oli sisekujunduses huvitavate nurgasopikeste kujul ära kasutatud arhitektuurset vormi, kesta.
Tootedisain
1. koht MOODULRATTAHOIDJA ROHI – KEHA 3 (MARGUS TRIIBMANN, VILLE JEHE ja TARMO LUISK)
2. koht VURRTOOL KIIRENDI – disainer JAANUS ORGUSAAR
3. koht MULTIFUNKTSIONAALNE MÖÖBEL SMARTKID – disainerid PAVEL SIDORENKO, HEIKI MUST
Žürii liige, kunstiajaloolane ja kriitik Karin Paulus, kui vajalik ja kas üldse on erialaringkonnale, loojatele endile ning kriitikutele selliste pingeridade koostamine?
Erinevalt tavakodanikust vaatan seoses töö ja disainilembesusega uusi maju, vidinaid, interjööre üsna palju, pidevalt. Aga mulle on see valdkond oluline, seega, küll küllale liiga ei tee. Seda enam, et ega argielus disaini ju meil ikka eriti ei väärtustata. Ja žüriides töötamine on omalaadne ajurünnak, kus arutled, koged ning kasvad ise vaimselt.
Kas disainikategooria “kümne parema” hulka pääsenud objektide/esemete arv oleks võinud olla suurem/väiksem? Kas selle aasta disainisaak ongi need kümme, või on pilt kirjum?
Minu meelest on meie disaineritel palju vahvaid ideid, aga eestimaalastele omaselt vähe ettevõtlikkust. Omaette nokitsedes ei pruugi tootja disainerit kunagi märgata ja vastupidi. Või miks mitte käivitada ise väiketööstus? Nõuandjaid ning stardiabi pakkujaid ju jätkub. Sel võistlusel oleksin veelgi enam esile tõstnud meie tekstiilidisainereid, kes on uskumatult kõvasti tööd teinud uute materjalidega, aga ka sümboolsete väärtuste uuel tasandil avamisega.
Miks pärjati disainikategooria võiduga just rattahoidja ROHI? Kas eelkõige funktsiooni ja vormi nutika ühendamise poolest? Rattahoidja kui väikevorm, millega linnapildi rikastamisel saab palju ära teha, on disainerite (vähemalt eesti) huviorbiidist välja jäänud.
Mu meelest on rattahoidjate vähesusel seni olnud väga labane põhjus: seni on rataste ja ka titekärude vargusi olnud lihtsalt liiga palju. Tundub, et avalik kord hakkab ühiskonna edenedes paranema.
Keha 3 töö puhul võlus muidugi mõttevärskus ning lihtsalt see, et tegu on igati vajaliku asjaga. Mina kui disainiajaloo inimene ei saa märkimata jätta, et analoogset ideed kasutas aastal 1971 Gruppo Sturm, tehes oma kuulsa hiiglaslikest polüuretaanist “rohulibledest” koosneva istme Pratone.
