10.04.2009, 00:00
Rongid siin enam ei käi...
Nii nagu paljudes sadamalinnades, on sadama-ala tööstuslik tähtsus tänaseks kadunud ka Lahtis. Ala on ümber mõtestatud, sinna on avalikkuse jaoks tõmbenumbreid loodud, uued kõrvuti rekonstrueeritutega. Populaarseks jalutuspaigaks muudetud järvesadamas suurejoonelise Sibeliustaloga silmitsi seisvat vana koduse ilmega jaamahoonet tutvustab Agneta Land.
Lahti suusamägede poolt viib alla Vesijärvi sadama suunas
üllatavalt sirge tee. Üle saja aasta tagasi jooksid siin
rööpad, raudtee rajati 1869. aastal, suunaks
Riihimäki-Peterburi. 1870. aastal valmis raudtee äärde
väike jaamamaja (Wesijärven asema), mis esindab
jaamahoonetüüpi nr 4. Tolleaegsete jaamahoonete arhitektuurse
välisilme aluseks olid raudtee tarvis välja töötatud
tüüpprojektid. Lahti raudteejaama projekti autor on Carl Albert
Edelfelt, kelle õpilane Knut Nylander jooniseid pisut kohendas.
Suuremaks kasvanud
Algupärasega
võrreldes on Lahti jaamahoone aja jooksul kasvanud. Viimane laiendus
tehti 1917. aastal, kui ehitist mõlemast otsast pikendati –
lõunapoolsesse ossa tuli pagasihoiuruum ning
põhjapoolsesse ossa 2. ja 3. klassi esindusruumid.
Tagasihoidliku ilmega ühekorruselises puidust jaamahoones pole
iseenesest midagi iseäralikku ega silmapaistvat. Silmapaistvaks
võib aga pidada seda, et endine raudteejaam jäi Lahti linna
sadamapiirkonna arendusprojekti kohaselt püsima samasse paika, kuhu see
sadakond aastat tagasi püstitati, ja esindab täna olulist osa
sadama-ala terviklikust hoonestusest, lisades miljööle ajaloolist
mõõdet.
Oma raamatus “Lahden Ankkuri –
rantakaupunkin nousu tehtaan raunioista”* kirjutab arhitekt Raimo Airamo
(SAFA), et ajal, kui kaks ettevõtlikku naist küsisid 1993. aastal
Soome Riigiraudteelt luba üürida vana jaamahoone kohvikupidamise
tarbeks, oli linna sadamapiirkond veel “uinuvas” faasis,
ümbrus räämas ja välja arendamata. Üürileping
sõlmiti aasta pärast ja Kariranta kohvik avati klientidele
märtsis 1994, ümbritsetuna tühermaast.
Ettevõtlikud daamid küpsetasid ise saiad ja värske kukli
lõhn levis alguses rööbastele, sealt kaugemale ja
lõpuks inimeste teadvusesse. Kohvik tabas kaks kärbest ühe
hoobiga: esimene oli tõsiasi, et paljudest postmodernismi ajajärgu
peredest oli kadunud oskus saia küpsetada.
Teine aspekt oli
asukoht – avara järvevaatega paik veetles. See äratas lootuse
“sadamapiirkonna uuest tulemisest”.
Sadam
ärkab taas
Seda ei pidanudki kaua ootama. Endise
jaamahoone ning selle lähedal paikneva vana laohoone kordategemine sai
teoks sadamapiirkonna üldise väljaarendamise käigus
1997–1998. Selle kaaluka ülesande lahendamiseks koostas projekti
arhitektuuribüroo Satu Päivärinne. Vana jaamahoone korrastati,
säilitades ja konserveerides võimalikult palju algupärast.
Eesmärk oli ehituslikus mõttes korda teha terve kohviku kasutuses
olev maja.
Hoone vundament avati ja eemaldati majaesine platvorm.
Selle asemele tehti algupärase perrooni sarnane puitterrass, mis on
ühenduses läheduses oleva vana laohoone ja samas stiilis
projekteeritud uue madala ehitise terrassiga, seda mõtteliselt
jätkates.
Renoveeritud jaamahoones säilitati loomulik
ventilatsioon ja puuküttega ahjud. Puude hoidmiseks ehitati maja taha uus
kuur. Muuseumiamet seisis hea selle eest, et endine raudteejaam ja vana
laohoone säiliks võimalikult puutumatuna. Hooned paiknevad
tänagi enam-vähem nii, nagu need kunagi olid. Endist laohoonet, mis
toimib praegu samuti söögikohana, küll siirati pisut,
võrreldes algse asukohaga.
Nagu vanaema
juures
Kariranta kohviku peauksest siseneja satub rootsi
laua printsiibil toimivasse müügisaali, kust avanevad uksed edasi
kohvikutubadesse. Ruume, kus maha istuda ja kohvi nautida, on kokku neli. Maja
lõu
napoolne osa toimib käsitööpoena, kuhu on väljast
terrassilt peasissepääs ning siseukse kaudu on ühendus
kohvikuga. Mainitud siseukse keskel on avatav luuk – mälestus
jaamahoone päevilt, kui selle ava kaudu müüdi pileteid.
Inerjööris haaravad pilku konstruktsioonile toetuvad puitlaed,
mõnes naturaaltooni puidust kassettidena, enamasti aga valgeks
värvitud laudise kujul. Ruumides katavad seinu erinevad pabertapeedid ning
paaris toas jookseb poole seina ulatuses puupaneelistik. Värvitud
põrandaliistud on soliidselt laiad nagu mõisates.
Põrandalauad on kaunilt vananenud ning tubades on ahjud. Ühes
nurgas on säilinud valgetest kahhelpottidest uhke nurgaahi, enamasti on
ahjukeredel aga valgeks värvitud plekist kest.
Sisustus
koosneb taaskasutusel olevast mööblist, mille hulgast leiab nii
talupojamööbli kui ka kordusstiili näiteid. Akendest avaneb
vaade jääväljale ja meel rahuneb justkui iseenesest.
Kohvikus küpsetatakse tänaseni kõik pakutav kohapeal
väikeses köögis. Eriline hõrgutis on suur juustusarv, mis
väiksema söömaga inimesele on lõunasöögi eest.
Ei ole ime, et suviti ja rahvarohkemate sündmuste ajal lookleb vana
jaamahoone uksest välja pikk, kannatlikult oma järge ootav
kohvikukülastajate saba.
8 olulist
- Vana jaamahoone muudeti mõnusaks kohvikuks.
- Saialõhn tekitas linna arendajates inspiratsiooni, tänu millele rekonstrueeriti terve sadama-ala.
- Rekonstrueeritud majas on säilinud ehe puumaja hõng.
- Laudist on majas palju: nii põrandatel, lagedes kui ka paneelidena seintel.
- Vanad ahjud on korda tehtud ja toovad majja sooja.
- Mööbel on taaskasutuses, samast ajastust pärit esemetele on täienduseks leitud nooremaid kaaslasi, mis sulanduvad pilti.
- Tekstiili-, pildi- ja dekoratsioonivalikul on lähtutud vanaema-aegsest maitsest.
- Kõige olulisem vihje: Eestis on palju imeilusaid mahajäetud jaamahooneid.