Suuremaks kasvanud



Algupärasega võrreldes on Lahti jaamahoone aja jooksul kasvanud. Viimane laiendus tehti 1917. aastal, kui ehitist mõlemast otsast pikendati – lõunapoolsesse ossa tuli pagasi­hoiu­ruum ning põhjapoolsesse ossa 2. ja 3. klassi esindusruumid.


Tagasihoidliku ilmega ühekorruselises puidust jaamahoones pole iseenesest midagi iseäralikku ega silmapaistvat. Silmapaistvaks võib aga pidada seda, et endine raudteejaam jäi Lahti linna sadamapiirkonna arendusprojekti kohaselt püsima samasse paika, kuhu see sadakond aastat tagasi püstitati, ja esindab täna olulist osa sadama-ala terviklikust hoonestusest, lisades miljööle ajaloolist mõõdet.


Oma raamatus “Lahden Ankkuri – rantakaupunkin nousu tehtaan raunioista”* kirjutab arhitekt Raimo Airamo (SAFA), et ajal, kui kaks ettevõtlikku naist küsisid 1993. aastal Soome Riigiraudteelt luba üürida vana jaamahoone kohvikupidamise tarbeks, oli linna sadamapiirkond veel “uinuvas” faasis, ümbrus räämas ja välja arendamata. Üürileping sõlmiti aasta pärast ja Kariranta kohvik avati klientidele märtsis 1994, ümbritsetuna tühermaast.


Ettevõtlikud daamid küpsetasid ise saiad ja värske kukli lõhn levis alguses rööbastele, sealt kaugemale ja lõpuks inimeste teadvusesse. Kohvik tabas kaks kärbest ühe hoobiga: esimene oli tõsiasi, et paljudest postmodernismi ajajärgu peredest oli kadunud oskus saia küpsetada.


Teine aspekt oli asukoht – avara järvevaatega paik veetles. See äratas lootuse “sadamapiirkonna  uuest tulemisest”.


Sadam ärkab taas



Seda ei pidanudki  kaua ootama. Endise jaamahoone ning selle lähedal paikneva vana laohoone kordategemine sai teoks sadamapiirkonna üldise väljaarendamise käigus 1997–1998. Selle kaaluka ülesande lahendamiseks koostas projekti arhitektuuribüroo Satu Päivärinne. Vana jaamahoone korrastati, säilitades ja konserveerides võimalikult palju algupärast. Eesmärk oli ehituslikus mõttes korda teha terve kohviku kasutuses olev maja.


Hoone vundament avati ja eemaldati majaesine platvorm. Selle asemele tehti algupärase perrooni sarnane puitterrass, mis on ühenduses läheduses oleva vana laohoone ja samas stiilis projekteeritud uue madala ehitise terrassiga, seda mõtteliselt jätkates.


Renoveeritud jaamahoones säilitati loomulik ventilatsioon ja puuküttega ahjud. Puude hoidmiseks ehitati maja taha uus kuur. Muuseumiamet seisis hea selle eest, et endine raudteejaam ja vana laohoone säiliks võimalikult puutumatuna. Hooned paiknevad tänagi enam-vähem nii, nagu need kunagi olid. Endist laohoonet, mis toimib praegu samuti söögikohana, küll siirati pisut, võrreldes algse asukohaga.


Nagu vanaema juures



Kariranta kohviku peauksest siseneja satub rootsi laua printsiibil toimivasse müügisaali, kust avanevad uksed edasi kohvikutubadesse. Ruume, kus maha istuda ja kohvi nautida, on kokku neli. Maja lõu napoolne osa toimib käsitööpoena, kuhu on väljast terrassilt peasissepääs ning siseukse kaudu on ühendus kohvikuga. Mainitud siseukse keskel on avatav luuk – mälestus jaamahoone päevilt, kui selle ava kaudu müüdi pileteid.


Inerjööris haaravad pilku konstruktsioonile toetuvad puitlaed, mõnes naturaaltooni puidust kassettidena, enamasti aga valgeks värvitud laudise kujul. Ruumides katavad seinu erinevad pabertapeedid ning paaris toas jookseb poole seina ulatuses puupaneelistik. Värvitud põrandaliistud on soliidselt laiad nagu mõisates. Põrandalauad on kaunilt vananenud ning tubades on ahjud. Ühes nurgas on säilinud valgetest kahhelpottidest uhke nurgaahi, enamasti on ahjukeredel aga valgeks värvitud plekist kest.


Sisustus koosneb taaskasutusel olevast mööblist, mille hulgast leiab nii talupojamööbli kui ka kordusstiili näiteid. Akendest avaneb vaade jääväljale ja meel rahuneb justkui iseenesest.


Kohvikus küpsetatakse tänaseni kõik pakutav kohapeal väikeses köögis. Eriline hõrgutis on suur juustusarv, mis väiksema söömaga inimesele on lõunasöögi eest. Ei ole ime, et suviti ja rahvarohkemate sündmuste ajal lookleb vana jaamahoone uksest välja pikk, kannatlikult oma järge ootav kohvikukülastajate saba.
8 olulist
  1. Vana jaamahoone muudeti mõnusaks kohvikuks.
  2. Saialõhn tekitas linna arendajates inspiratsiooni, tänu millele rekonstrueeriti terve sadama-ala.
  3. Rekonstrueeritud majas on säilinud ehe puumaja hõng.
  4. Laudist on majas palju: nii põrandatel, lagedes kui ka paneelidena seintel.
  5. Vanad ahjud on korda tehtud ja toovad majja sooja.
  6. Mööbel on taaskasutuses, samast ajastust pärit esemetele on täienduseks leitud nooremaid kaaslasi, mis sulanduvad pilti.
  7. Tekstiili-, pildi- ja dekoratsiooni­valikul on lähtutud vanaema-­aegsest maitsest.
  8. Kõige olulisem vihje: Eestis on palju imeilusaid mahajäetud jaamahooneid.