Rõõmsad pimedad ja paksud

Meie tänava pime onu on alati heas tujus. Silmad kinni ja suu kõrvuni, vähesed valged juuksed tuules lehvimas ja valge kepp teed kobamas. Kohtan teda iga päev vähemalt korra kas toidupoes, tänaval või üle tee asuvas jointis, kus oleme mõlemad püsikliendid. Mina käin seal aeg-ajalt koos kogu tänava rahvaga mõnusat kodust toitu nautimas, tema piirdub tavaliselt kohviga. Nõjatub leti peale ja muudkui jahvatab noore baarimehe, tema isa või ettekandjast hambutu vanaisaga rõõmsameelselt juttu.

Lissaboni tänavatel kohtan üldse tihti pimedaid. Kõik neist ei ole küll nii sümpaatsed nagu meie tänava härra. Ettevõtlikumad on asunud koos kehvade süldimuusikute ja mustlaslastega metroosse "tööle". Enamik üritab õhtust õhtusse sõitjate kaastundele rõhuda ja nuiab paari münti.

Aga siingi on positiivseid näiteid. Minu lemmik metroomoosekant on samuti üks pime poiss. Suupill ühes käes, teises rütmimasinaks valge kepp, keerulisele biidile vahele räpib poiss sotsiaalse sisuga soolosid. Tema saab mu taskus kõlisevad mündid endale küll.

Pimedad paistavad välja: nii rongis, tänaval kui isegi telepildis. Vaevalt et neid siin palju rohkem on kui näiteks Tallinnas, salapärasest Portugali silmahaigusest ei ole kuulda olnud. Pigem tunnevad pimedad end lihtsalt piisavalt tugevalt, et kodust välja tulla. Tuttavad sõbralikud hõiked, tervitused ja uudiste vahetamine, isegi käepigistused ja üle tee aitamised.

Kusjuures linnavalitsus ei ole palju teinud, et nägemishäiretega inimeste ringiliikumist kergendada. Imestan siiralt, kuidas pime naine, kes tihti minuga samas bussis sõidab, teab õige numbriga bussile astuda. Ilmselt inimesed peatuses aitavad. Iga päev.

* * *

Umbes kuu tagasi teavitas Isabel, mu lisboetast sõbranna, suure piinlikkustundega mind äsja lehest loetud statistikast. Portugallased olla Euroopa kõige paksem rahvas! Ega ma tulemust väga kahtluse alla ei panekski. Iga toidukorra juurde rasvast tilkuvad friikartulid ja samal ajal ka riis... Peaaegu olematu roheline salat... Ja päeva suurim söömaaeg, mis toimub meie mõistes peaaegu öösel!

Eks paksukesi leidu kogu maakeral. Siin torkavad nad aga eriti hästi silma, sest mitte keegi ei mõtlegi oma toredat punnkõhtu ära peita! Vastupidi, pigem pannakse nabapluus selga ja nihutatakse kõht mõnusasti üle püksiserva. Volüümikad daamid ei kanna musta, et figuuri varjata; noored ülekaalulised tüdrukud ei käi ringi pidevast dieedist kurja näoga. Nad hoopis lobisevad rõõmsalt jäätist või koorekohvi limpsides.

Samas vaatab igast Lissaboni ajakirjaletist vastu samasugune "ideaalmaastik" nagu Eestiski: piitspeened supermodellid, nii välis- kui kodumaised teletähekesed, kes on just tulnud kolmandalt iluopilt jne.

Miskipärast ei pane see aga matsu paksemate enesehinnangule. Nad on lustakad edasi ja seetõttu muutuvad täiesti mõttetuks ka solvavad märkused või pilgud, mida Eestis vast iga ülekaaluline taluma peab. Vähem frustratsiooni, rohkem rõõmu.

* * *

Tundub veider võidelda pimedate ja paksude õiguste eest rõõmsale ja stressivabale elule. Aga tegelikult vist peaks.