14.06.2007, 00:00
Rullnokkade terror Pohlaku teel
Politsei ja linnavõimud ei tule toime illegaalsete tänava-;kiirendusvõistluste ohjeldamisega.
VALLO KRUUSER
Marta tänav Tallinnas Tondil on romantiline linnasopp,
kus kahekorruselised kortermajad on uppunud vanadesse
sirelipõõsastesse, kus tänavakassid tunnevad end
enesekindlalt ja inimesed teretavad üksteist. Seda elamurajooni piirab
põhjakaarest raudtee ja idast kuulus jalgpallistaadion A. Le Coq Arena.
Tüli on Marta tänava asukatel neist mõlemast – Ameerika
vedurite jõuramisest kukuvad puhvetikapist kohvitassid, ent hullem
häda on illegaalsete tänavakiirendusvõistlustega.
“Peaaegu igal öösel kella kolme-neljani löristavad siin igat värki autod, mopeedid ja bike’id, nii et viib ikka une ära küll,” kurdab tänava elanike nimel Rein Perm. Ta on nelikümmend aastat autojuht olnud ja seetõttu on tema kriitikas tubli annus asjatundlikkust.
Probleem tekkis siis, kui valmis staadioni juurde viiv sõidutee, mida kohalikud kutsuvad Pohlaku teeks. See ligi kilomeetrine jupp on tõesti nagu kiirenduskatseteks loodud: sirge ja sile, kühmude ja aukudeta. Öistest maanteelenduritest leiab siiski märke ka päevavalgel: paar maha sõidetud posti, mõni kõvera postiga liiklusmärk ja põlenud kummi jäljed asfaldil.
“Aknaid me siin “Monza ringraja” ääres avada ei saa, heitgaaside kontsentratsioon ja tolmu kogus on nii suur,” ütleb Rein Perm. Mõnel unetul ööl on ta oma koduakna all kokku lugenud 70 masinat (alates päevinäinud Golfidest kuni BMW tehase viimase sõnani). Ta on näinud ka ilmselgelt purjakil juhte lömmi sõidetud autodest välja kakerdamas, ja osa juhtide puhul pole kahtlust, et nende vanus veel autojuhtimist ei lubaks. Ta mainib ka, et on vähemasti sada korda politsei ja linnavõimude poole pöördunud.
“See on meile tuttav koht,” ütleb elupõline liikluspolitseinik Villu Vane. Igal neljapäevaööl kordub üks ja seesama stsenaarium, mis oleks nagu muusikalist “Grease” maha kirjutatud: vaid siseringile teada olevate märksõnadega (näiteks “Täna on vanaema Salmel sünnipäev!”) antakse illegaalsete tänavakiirendajate hulgas edasi teave, kuhu seekord kogunetakse, kas Viimsi kanti või Betooni tänavale või Mustika keskuse taha. Politseinikud püüavad võistlusteks valmistuvale autokolonnile jälile saada ja korraldavad haarangu. Võimalusel mõõdetakse kiirust, joovet, juhilubade olemasolu.
“Eks see üks kassi-hiire mäng ole,” ütleb Villu Vane, sest esiteks lasevad rullnokad kohe jalga, kui midagi kahtlast märkavad, teiseks aga: “See on tänav. Me ei saa ju lihtsalt sõitmist inimestel ära keelata. Saame sekkuda ainult siis, kui nad millegi ebaseaduslikuga vahele jäävad.”
Villu Vane möönab, et nn Pohlaku tee arhitektuuriga oleks saanud tänavakihutamist ära hoida: “Tuleb kaaluda, kas näiteks kõrgendike ehitamisega saaks seal kiirendamist pärssida.” Paldiski maantee ääres asuv Prisma suutis kihutajatest vabaneda, kui laotas üle terve platsi “lamavad politseinikud” ja kehtestas öise sissesõidukeelu.
“Peaaegu igal öösel kella kolme-neljani löristavad siin igat värki autod, mopeedid ja bike’id, nii et viib ikka une ära küll,” kurdab tänava elanike nimel Rein Perm. Ta on nelikümmend aastat autojuht olnud ja seetõttu on tema kriitikas tubli annus asjatundlikkust.
Probleem tekkis siis, kui valmis staadioni juurde viiv sõidutee, mida kohalikud kutsuvad Pohlaku teeks. See ligi kilomeetrine jupp on tõesti nagu kiirenduskatseteks loodud: sirge ja sile, kühmude ja aukudeta. Öistest maanteelenduritest leiab siiski märke ka päevavalgel: paar maha sõidetud posti, mõni kõvera postiga liiklusmärk ja põlenud kummi jäljed asfaldil.
“Aknaid me siin “Monza ringraja” ääres avada ei saa, heitgaaside kontsentratsioon ja tolmu kogus on nii suur,” ütleb Rein Perm. Mõnel unetul ööl on ta oma koduakna all kokku lugenud 70 masinat (alates päevinäinud Golfidest kuni BMW tehase viimase sõnani). Ta on näinud ka ilmselgelt purjakil juhte lömmi sõidetud autodest välja kakerdamas, ja osa juhtide puhul pole kahtlust, et nende vanus veel autojuhtimist ei lubaks. Ta mainib ka, et on vähemasti sada korda politsei ja linnavõimude poole pöördunud.
“See on meile tuttav koht,” ütleb elupõline liikluspolitseinik Villu Vane. Igal neljapäevaööl kordub üks ja seesama stsenaarium, mis oleks nagu muusikalist “Grease” maha kirjutatud: vaid siseringile teada olevate märksõnadega (näiteks “Täna on vanaema Salmel sünnipäev!”) antakse illegaalsete tänavakiirendajate hulgas edasi teave, kuhu seekord kogunetakse, kas Viimsi kanti või Betooni tänavale või Mustika keskuse taha. Politseinikud püüavad võistlusteks valmistuvale autokolonnile jälile saada ja korraldavad haarangu. Võimalusel mõõdetakse kiirust, joovet, juhilubade olemasolu.
“Eks see üks kassi-hiire mäng ole,” ütleb Villu Vane, sest esiteks lasevad rullnokad kohe jalga, kui midagi kahtlast märkavad, teiseks aga: “See on tänav. Me ei saa ju lihtsalt sõitmist inimestel ära keelata. Saame sekkuda ainult siis, kui nad millegi ebaseaduslikuga vahele jäävad.”
Villu Vane möönab, et nn Pohlaku tee arhitektuuriga oleks saanud tänavakihutamist ära hoida: “Tuleb kaaluda, kas näiteks kõrgendike ehitamisega saaks seal kiirendamist pärssida.” Paldiski maantee ääres asuv Prisma suutis kihutajatest vabaneda, kui laotas üle terve platsi “lamavad politseinikud” ja kehtestas öise sissesõidukeelu.
Mürareostus ja tormiline noorus
- Tormilises nooruses osalesin ka ise korra sellistel võistlustel. Elanikest on kahju, kuid tegelikult on see asjade loomulik käik ja läbi mängitud mujalgi. Autostumisega käib kaasas ka soov liikureid proovile panna ning eriti tähtis on see kodanikele, keda “kaunistavad” vistrikud, vähesed kogemused ning riskialdis käitumine. Sellest on alguse saanud ametlik kiirendussport ookeani taga ning suuremal-vähemal määral kummitab analoogne probleem kõiki arenenud riike. Probleemi üks lahendus oleks ringrajakompleksi olemasolu, mis sisaldaks endas ka kiirendusrada ametlike võistluste ning testimiste (mitteametlike võistluste) tarvis. Ideaalis võiks selliseid komplekse Eestis olla 1–3, olukorda leevendaks ka ühe korraliku olemasolu – õnneks töö selles suunas käib.
Kaido Soorsk, ajakirja Tehnikamaailm kunstiline juht - Mürareostuse eest võib karistada avalikus kohas teiste isikute rahu rikkumise eest rahatrahviga kuni sada trahviühikut (1 trahviühik on 60 krooni) või arestiga.
(Karistusseadustiku § 262, avaliku korra rikkumine).
Kaido Soorsk, ajakirja Tehnikamaailm kunstiline juht
Tormilises nooruses osalesin ka ise korra sellistel võistlustel. Elanikest on kahju, kuid tegelikult on see asjade loomulik käik ja läbi mängitud mujalgi. Autostumisega käib kaasas ka soov liikureid proovile panna ning eriti tähtis on see kodanikele, keda "kaunistavad" vistrikud, vähesed kogemused ning riskialdis käitumine. Sellest on alguse saanud ametlik kiirendussport ookeani taga ning suuremal-vähemal määral kummitab analoogne probleem kõiki arenenud riike. Probleemi üks lahendus oleks ringrajakompleksi olemasolu, mis sisaldaks endas ka kiirendusrada ametlike võistluste ning testimiste (mitteametlike võistluste) tarvis. Ideaalis võiks selliseid komplekse Eestis olla 1-3, olukorda leevendaks ka ühe korraliku olemasolu - õnneks töö selles suunas käib.
