26.09.2008, 00:00
Russkaja Estonia: fantoomriik, mida ei ole kaardil
Viktoria Ladõnskaja kirjutab vene lastest, kes jäid pärast “lahutust” Venemaast Eestile, ning üritab leida vastuseid küsimustele: millised inimesed on sirgunud nendest lastest, miks kujunesid nende saatus ja vaated just sellisteks. Ja mis peamine – mida nendelt on oodata?
Eesti uusima ajaloo nullpunkt – aasta 1991 – saabus Lasnamäe
korterisse Vene telekanalite kaudu, mis edastasid kõik ühel meelel
Tšaikovski surematut “Luikede järve”. Nõukogude
Liit laulis oma luigelaulu. Venekeelne info tegelike sündmuste kohta oli
katkendlik. Boriss Jeltsini poliitiline võit tähendas Eestile
okupatsiooni lõppu. Kuid Venemaa tüüri juures seisjad ei
määratlenud juriidilises mõttes lõplikult, millise
õiguse alusel nad oma kaasmaalased siia jätavad. Kodumaa
põgenes.
“Mäletan teadmatuse, arusaamatuse
tunnet, mis kandus ilmselt üle vanematelt: mis saab edasi?” Dmitri
Petrov oli tol hetkel 12aastane. “Eesti staatuse muutus seostus lisaks
sellele ka rahavahetusega. Mäletan, kui vanaisa ütles mulle:
“Raha kaotab väärtust, tuleb osta kaupa.”
Ja
me läksime Koplis Kajaka poodi konserve ostma. Tegelikult ostsime
täiesti mittevajalikke asju, peaasi oli raha ära kulutada.
Üldiselt jäi mulle meelde, et olukord oli närviline.”
2008. aasta novembri alguses sõidab nooremveebel Dmitri Petrov
Afganistani Eesti huve kaitsma. Enne seda on ta viibinud kaks korda missioonil
Iraagis. Dmitri on lapsest saadik tundnud, et sport on tähtis. Ta jooksis
isaga iga nädal seitse kilomeetrit ümber Harku järve.
Kohustuslikku programmi kuulusid bassein, maadlus, võrkpall.
Seega kasvas Petrovide pere ainus poeg spordipoisina. Teine oluline asi, mille
Dmitri lapsepõlvest kaasa sai, oli eesti keel. Esiteks käis ta
trennis koos eestlastega ja nendest oli vaja aru saada. Aga teiseks
õppis ta Õismäel 55. koolis, milles olid nii venelaste kui
ka eestlaste klassid.
Dmitri isa oli Tallinna Autobussipargi
Lasnamäe filiaali direktor. 80. aastate lõpus said Petrovid
Lasnamäele korteri, kolmetoalise. See oli uskumatu rõõm.
Pärast iseseisvuse taastamist mõistis Petrovide perekonnapea, et
lõpuks on avanenud võimalus tegelda äriga, ning hakkas
korraldama rahvusvahelisi autovedusid. Dmitri aga vahetas kooli ning asus
õppima Lasnamäe äsja valminud 65. koolis.
65. kool
oli tähelepanuväärne selle poolest, et siin
käisid teiste hulgas ka nn sõjaväelinnakute lapsed.
Näiteks Jägalast. Need “sõjaväelised
sõbrad” hakkasid nüüd pärast iga suvist
koolivaheaega haihtuma. Juhtus, et mõni klass hõrenes korraga
kuni kümne lapse võrra. Eri õpetajad ja eri lapsevanemad
selgitasid lastele sellist koolikaaslaste massilist ärasõitmist
erinevalt. 1989. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 474 815 venelast.
Praegu on neid umbes 130 000 võrra vähem.
9. mail
sündinud Ilja Monogarovi perele kujunes 91. aasta mõnevõrra
teistsuguseks kui Petrovidel: nii ema kui ka isa kaotasid töö.
Monogarovite pere kolis Põhja-Venemaalt Eestisse alles 1989. aastal.
Perepea töötas seal aatomiallveelaeval, oli kolmanda järgu
kapten. Ema, toiduainetööstuse tehnoloog, vastutas
sõjaväelaste toitlustamise kvaliteedi eest. Pärast 91.
aastat otsustas isa: “Eestis on ikkagi parem ja me ei sõida
kuhugi!” ning perekond alustas kõike nullist. Alguses hakkas isa
tooma Vladimiri linnast traktoreid. Kolme aasta pärast, kui
Monogarov-vanem oli toonud Eestisse 50 traktorit, kuivas Eesti
põllumajandustehnika turg kokku. Isa hakkas tegelema olmetehnikaga.
Sellest tegevusest kasvas hiljem välja Viva Elektroonika kauplusekett.
Monogarovid elasid Koplis. “Kui ma meenutan praegu oma
lapsepõlvesõpru, siis vähemalt kaks neist on narkootikumide
kä
;
;tte surnud,” ütleb Ilja.
2000. aastatel saab Viktoria
Salnikovast dokumentaalfilmi “Nime poolest võitja”
peategelane.
Viktoria tunnistab filmis avameelselt, et on
HIV-positiivne ning pealegi rase. Aga samal aastal, kui NSVL kärises
õmblustest, läks Venemaal suures tööstuslinnas Surgutis
katki ka Viktoria vanemate abielu. Viktoria ema on sündinud Eestis, isa
Pihkvas. Omal ajal sõitsid nad Surgutti raha teenima, seal läksid
lahku. Oma lapsepõlve meenutab Viktoria harva ja mäletab
tükati.
Murranguliseks said 91. aasta, kui vanemad lahutasid,
ja 92. aasta, kui ta saadeti vanaema juurde Eestisse, väikesesse Sompa
asulasse. Ema kuulutati peagi teadmata kadunuks, isa ka justkui ei tundnud
lapse vastu huvi. 12aastane Viktoria jäi vanaema juurde.
Tavaline Lasnamäe linnaosa elanik, kahe lapse ema Darja Mironova
meenutab, et tema lapsepõlv oli õnnelik. Darja sündis
Kohtla-Järvel. Sealt kolis pere Tartusse, kus isa tudeeris Tartu
ülikoolis majandust, hiljem Tallinna. Ema, vene keele ja kirjanduse
õpetaja, kasvatas tütart ja poeg Savvat vene kirjandusklassika
vaimus. Isa suunati pärast ülikooli lõpetamist panka
tööle ning pere tundis ennast igas mõttes õnnelikult.
90. aastal sündis kolmas laps, tütar. Talle pandi nimeks Maria. Kokku
tuli, nagu Puškini “Kapteni tütres”, Maša
Mironova.
1991. aastal otsustas isa siirduda ärisse, kuid
selles ei olnud tal õnne. Ja see andis valusa löögi pere
rahalisele olukorrale.
Eesti venekeelsete elanike elus kujunes
järgmiseks kaalukaks tähiseks 1992. aasta – hetk, kui eesti
keel sai riigikeele staatuse. Seaduse kohaselt pidid kõik teenistujad ja
töötajad 1. veebruariks 1993 valdama eesti keelt
töökohustuste täitmiseks vajalikus ulatuses. Riigi seisukohast
näis see nõudmine loogiline, paljudele inimestele aga oli
šokk. Ennekõike lühikese tähtaja tõttu.
Tagajärg oli, et keeleinspektsiooni (mis sai rahva hulgas peagi
keeleinkvisitsiooni nime) ametlikesse dokumentidesse hakkas üksteise
järel ilmuma märge “ei vasta nõudmistele seoses
motivatsiooni puudumisega, samuti traditsiooni ja eesti keele kui
võõrkeele õpetamise kogemuse ning kvalifitseeritud
õpetajate ja õppematerjali puudumise tõttu”
(Keeleinspektsiooni peadirektori Ilmar Tomuski ametlikust aruandest). 1995.
aastal võeti vastu uus seadus. Nendel aastatel saab venekeelse
elanikkonna jaoks tähtsaks teemaks mõiste “kodakondsuseta
isik”.
“Ükskord tuli ema ja ütles, et mul
on kahe nädala pärast kodakondsuseksam,” meenutab
Dmitri Petrov, kelle ema ja isa said mõlemad pärast eksami
sooritamist Eesti kodakondsuse. “Mind see ei hirmutanud. Võtsin
konspektid ja hakkasin õppima. Üks asi, mis mind sellel ajal
tegelikult hämmastas, oli see, kui meile toodi kooli uued Eesti ajaloo
õpikud ja nende kaanel oli sõnaselgelt kirjutatud “Novaja
Istoria Estonii”. Mis tähendab uus? Aga mis vanast sai?”
Ilja Monogarovit huvitas see, mis näis talle tuleviku seisukohast
kasulik – inglise keel. 90. aastate keskel viisid vanemad ta üle
Vladimir Kornijenko kooli. Sellessesamasse homse päeva kooli, millest sai
2008. aastal riigieksamite tulemuste põhjal Eesti parim venekeelne
kool. Õppetöö oli tasuline. See-eest aga õpetati
siin väga hästi inglise keelt. Tõsi, Ilja vanemate arvates
olid lood matemaatika ja vene keelega kehvad ning peagi vahetas Ilja kolmandat
korda kooli. Ta asus õppima 19. reaalkoolis. Siin õpetas
kõikidele
vene koolilastele tuntud Papa Miša – Mihhail Gussev. Omal ajal
juhtis ta ETVs saadet “Trips-Traps-Trull”.
Üldiselt
hakkavad 90. aastate keskpaigas Eesti venekeelsetes koolides toimuma esimesed
kardinaalsed muutused – kuna keeleinspektsioon ametlikes paberites
ise tunnistab, et “mida vanem on inimene, seda raskem on tal
võõrkeelt täielikul määral omandada”. Siit
tuleneb järeldus: “keeleõpe üldhariduse raames on
oluliselt odavam ja kõige tulemusrikkam meetod keeleprobleemi
lahendamiseks”. Selle tulemusena hakatakse juba 1996. aastal mõnes
venekeelses koolis mõnda ainet õpetama eesti keeles. Tõsi,
see protsess kulgeb raskelt ja paistab kohati totter, sest
kvalifitseeritud pedagooge napib endiselt ning Lasnamäel elavale lapsele
ei ole eesti keele vajalikkus päris selge – räägib ju
terve tänav ainult vene keelt.
“Koolis, terves
süsteemis toimunud muutused olid väga hästi tunda,”
meenutab Darja Mironova, kelle ema oli just selleks ajaks läinud
tööle Lasnamäele 48., hiljem aga 65. kooli.
“Eesti keel rippus meie peade kohal nagu Damoklese mõõk.
Ema, vene keele ja kirjanduse õpetaja, pidi hakkama ka eesti keelt
õpetama. See oli kuidagi kunstlikult tekitatud olukord. Ma leian, et
eesti keel on absoluutselt vajalik. Aga kui seda sinult välja pressitakse,
seejuures veel konkreetsete tähtaegadega, siis tekitab see hinges kuidagi
vastumeelse tunde. Üldiselt muutus vene kool sellel perioodil väga.
Levisid kuuldused, et vene koole hakatakse kinni panema. Ja õpetajad
muutusid närviliseks.”
Darja ema närvipinge ja hirm
tuleviku ees langesid kokku perekonnas tekkinud probleemiga.
Mironovite pereisa ei leidnud endale endiselt kohta. Peres valitses pidev
rahapuudus. Darja mäletab selgesti, kuidas 90. aastate alguses tulid moodi
retuusid ning kõik nende klassi tüdrukud kandsid neid
kõikvõimalikes värvides. Aga õpetaja Mironova
tütar käis mööda komisjonipoode ja püüdis endale
midagigi normaalset selga leida. 97. aastal ei olnud perekonna probleeme enam
võimalik varjata: vanemad tülitsesid, aga ema istus õhtuti,
veinipudel ees, ja nuttis. Lõpuks kolis isa Peipsi äärde
elama, kapteni tütar Maša aga kasvas üles ilma
väärilise “kapteni” poolse huvita. Darja läks
ülepea Vene Teatri draamaringi.
1997. aastaks võis
juba rääkida selgelt riigist riigis. Venelastel käis oma elu.
Näiteks korraldati Miss Estoniaga analoogset iludusvõistlust Miss
Molodjož Estonii. Vene bänd Ideaalsed Inimesed käis esinemas
Lasnamäe ja Narva koolides, esitades laule à la “Jeltsin on
meie president” (laulus irvitati Jeltsini üle), ilmusid oma
ajalehed, näiteks Estonija, oli oma raadio, näiteks Russkoje Radio.
Niisuguses olukorras tundis Ida-Virumaa ennast loomulikult üldse
isoleerituna. Sellest piirkonnast levisid halvad kuuldused: riigi suurim
töötute hulk ja keskmisest madalam palgatase. Siin lokkas kuritegevus
ja olid probleemid narkomaanidega.
Ida-Virumaa tüdruk Viktoria
Salnikova meenutab praegu irooniaga, kuidas pärast teda pandi piirkonnas
kõik kinni: kool, kus ta õppis, kutsekool, mille lõpetas
– lammutati koguni maja, milles ta elas. Kui Viktoria
läks üheksandasse klassi, tulid tema ellu narkootikumid.
Tavaline! Halb seltskond, õnnetu armastus (poiss oli narkomaan, Viktoria
päästis ta sellest... ja proovis ise). Viktoria käis diskoteegis
Valge Hobune. See on Jõhvis kõige populaarsem. Seal hakkaski
tarvitama.
“99. aas
tal toodi Ida-Virumaale heroiini. Palju,” räägib Viktoria.
“Meil ei olnud mingit tegevust... Hakkasin proovima kangemaid
narkootikume. Ajapikku jõudsin päevas kolme-nelja
doosini.”
Selsamal 1997. aastal materialiseerus
dokument, mis koostati ÜRO Arenguprogrammi algatusel:
“Mitte-eestlaste integreerimine Eesti ühiskonda:
eesmärgid”. Hiljem sai see aluseks nii Eesti valitsuse
1998–1999 vastu võetud lõimimisdokumentidele kui ka
riiklikule programmile “Eesti ühiskonna integreerimine
2000–2007”.
Aga seni, kuni poliitikud allkirjastasid
esimesi alustpanevaid dokumente teemal “palju toredaid inimesi”,
toimusid Lasnamäel esimesed venelastest ja eestlastest noorte massilised
kokkupõrked. Koguneti jõukudesse, milles oli kuni 100 inimest,
ning suunduti otsima teise rahvuse omasid.
“Ma mäletan,
kui algasid Lasnamäe venelaste ja eestlaste vahelised kismad,”
meenutab Dmitri. “Tobe loomulikult. Keegi ei teadnud nende tegelikku
põhjust. Sellepärast tegutses gäng põhimõttel
“meie omi pekstakse”. Kogu lugu.”
Tõsi,
Dmitril ei olnud kaklemiseks aega. Tema lõpetas majanduskursused,
ärijuhtimise kooli.
Pärast lõpetamist astus kooli
nimega I Stuudium rahandust õppima. Dmitri oli siis 18aastane ning
päevases osakonnas õppimine ei olnud tema meelest loogiline, sest
oli vaja raha teenida.
Kujunes nii, et päeval töötas
ta tõkkepuude paigaldamisega tegelevas firmas Fagel, õhtul aga
õppis. Nii läks ligi kolm aastat. Ja siis saabus kutse
tegevteenistusse.
“Siis ma läksin ära nii firmast
kui ka ülikoolist,” meenutab Dmitri. “Ma olin 20 aastat vana,
kuid ei tundnud ennast hästi. Äri – see ei ole minu ala. Muide,
sõjaväes tundsin ma esimest korda uhkust Eesti kui riigi
üle.”
“Ei taha nad meiega kodumaad jagada.”
See lause, mille ütles ühel esinemisel välja Eesti Vene Partei
esimees Stanislav Tšerepanov, läks vene massidesse. Tõsi,
venelaste parteid ise ei ole terve Eesti iseseisvuse jooksul saavutanud riigi
ühiskondlikus elus märkimisväärset positsiooni. Selleks, et
kodumaa saaks kodusemaks, kujunes 90. aastate lõpus välja uus
tendents: vene perekonnanimede vahetamine.
See ettevõtmine
maksis kõigest 600 krooni. Perekonnanime vahetati peamiselt kolmel
viisil: tõlgiti (enne oli Ogurtsova, pärast – Kurk),
eestindati (enne oli Sejina, pärast – Sein) või leiti
kaugemaid-lähemaid sugulasi (laialdaselt arutleti miss Inna Roosi, endise
Životnikova nimemuutuse üle). Leidus ka neid, kelle puhul asi
jõudis absurdini. Nii näiteks tekkis perekonnanimi Ivanoff.
Millenniumi tähistas Mironovite perekond nagu kõiki
uusaastaid. See tähendab, et lõiguti pesukausitäied salatit,
õhtul aga tähistas terve Lasnamäe uut aastat kaks korda: kell
23.00 Moskva ja 24.00 Eesti aja järgi. Iga aastaga muutus taevas
Lasnamäe kohal üha kirkamaks kell 24.00 ja jäi üha
pimedamaks kell 23.00.
Selleks ajaks oli Darja juba kooli
lõpetanud. Moskvasse teatriinstituuti ta ei astunud, kuigi tal olid
selleks kõik eeldused. Raha aga ei olnud. Darja läks
meditsiinikooli ja õppis õeks. Lõpetas kooli, Savva aga
astus Kunstiakadeemiasse. 2001. aastal abiellus Darja poisiga, kellega oli
kohtunud 96. aastal. Noor abielumees töötas politseis. Ja 2003.
aastal jäi Darja lapseootele.
See juhtus, kui Darja oli
neljandat kuud rase. Nad elasid mehega juba omaette. Äkki hakkas tal
ninast verd jooksma. Õhtul aga t
uli õde Maša ning ütles, et oli emaga tülli läinud
ja kodunt ära tulnud. Darja oli rabatud: “Sa jätsid ema
üksi!?” Nad sõitsid kohe koju ema juurde. Uks oli lukus. Nad
lasid ukse kirvega maha lõhkuda. Kui nad korterisse pääsesid,
leidsid nad ema tualetist – ta oli ennast kitlivööga üles
poonud. Kusjuures mitte päriselt poonud, vaid sidunud vöö toru
külge ja riputanud ennast kaelapidi vöö külge. Seega oli
enesetapp enam kui teadlik. Rase Darja sööstis ema juurde ja hakkas
tegema kunstlikku hingamist, kuigi teadis meedikuna, et sellest ei ole enam
kasu. Darja oli 20, tema mees 21, vend Savva 18, aga õde Maša 12.
Omaenda eluga jänni jäänud isa neid aidata ei saanud.
Sellepärast jäi kogu pere ühe hetkega Darja ning tema mehe
õlgadele. Viis kuud pärast tragöödiat sünnitas
Darja tütre Anna. Selgus, et Annal on südamega probleeme –
sooned olid liiga kitsad, süda seiskus.
Sellel ajal valmistus
Dmitri Petrov juba oma esimeseks Iraagi-missiooniks. Kui ta sealt 2005. aastal
tagasi tuli, vastas ta küsimusele “Aga miks?”: “Me ei
saa turvalisust üksnes tarbida, me peame seda looma!”
Monogarovite pere rändas samuti, kuid nemad kolisid Koplist Viimsisse.
Ilja esimene mulje Viimsist oli selline: “Ohhoo! Siin võib
jalgratta vabalt välja jätta ja keegi ei tõmba seda ära.
Aga Koplis vähe sellest, et midagi ei saa kuhugi jätta, sul
võetakse ratas sõitmise ajal istumise alt lihtsalt
ära!” Isa äri läks päris hästi. Perekonnale
kujunes traditsiooniks võtta uut aastat vastu Alpides.
2000. aastate alguses võetakse Triin Vihalemma algatusel käibele
mõiste “Eesti venelased”.
Eesti publiku jaoks on
see uudis. Ajakirjanduses ilmuvad artiklid, mis kõnelevad kohalike ja
Venemaa venelaste vahelistest erinevustest. Venelastele on uudis, et see on
uudis. Moskvas kutsutakse “Eesti venelasi” juba ammu
välismaalasteks. Öeldakse, et Eesti venelaste vene keelele on
iseloomulik baltikumi aktsent ja teatav klassikalisus – teisisõnu,
see on justkui konserveeritud ega sisalda uusi vene slängisõnu,
küll aga eesti keele omi. Näiteks ?????? ?????????? (lähme
suitsetama), ???????? ?? (sina maksad), ???? ?? ?????? ????????? (leping tuleb
alla kirjutada), ??? ?? ?? ????? (kellena sa töötad).
2004. aastal ei vaadata mitte Venemaa poole, vaid Lätti, ning
räägitakse sealsest venekeelse kooli reformist. Järsk
üleminek põhimõttele “40/60” vallandas seal
ägeda protestilaine. Eestis rakendatakse “sujuva
ülemineku” programmi.
2006. aastal astus Ilja Monogarov
EBSi ning hakkas ärimajandust õppima. Mõni aeg hiljem avanes
tal võimalus minna aastaks õppima Moskva Riiklikku Ülikooli
Ärimajanduse Kõrgkooli osakonda. See on sama osakond, mida kureerib
üks Venemaa rikkamatest inimestest, Oleg Deripaska. Pärast Moskvat
sõitis Ilja Bostonisse ja New Yorki edasi õppima.
Narkomaan Viktoria ellu saabus hoopis teine õpetaja:
režissöör Priit Vehm. Priit tahtis Viktoriast filmi teha, Viktorial
aga oli raha vaja ning ta nõustus. Kuid Priit mitte ainult ei teinud
Viktoriast filmi, vaid suunas ta ka Vismari haiglasse, kus tal diagnoositi
HIV.
“See ei olnud mulle ootamatu uudis,” ütleb
Viktoria. Koos HIViga leiti tal ka B- ja C-hepatiit. Aga kaks nädalat
pärast haiglast väljasaamist jäi Viktoria rasedaks
– noormehest, ke
llega ta elas ja tarvitas koos narkootikume.
“Kavatsesin teha
aborti, korjasin kokku kõik tõendid, et olen HIV-positiivne, kuid
mul ei olnud tuhandet krooni,” räägib Viktoria. Raseduse ajal
hakkas Viktoria tasapisi uuesti narkootikume tarvitama. 12. märtsil
2002 sündis tal poeg, ilma HIVita. Medõde pani poisile nimeks
Dmitri.
2003. aastal sattus Viktoria taas narkootikumide
küüsi, ja Priit aitas jälle – Viktorial kujunes sotsiaalne
roll. Filmiprojekti raames hakkasid Viktoria ja tema elukaaslane käima
mööda koole (nii vene- kui ka eestikeelseid) ning endast
rääkima. Ikka nii, et pärast filmi lõppu astusid sisse
nemad... Pärast üht sellist sisenemist langes keegi 11. klassi
õpilastest minestusse: tol ajal ei näinud see paarike just eriti
kena välja. 2004. aastal pandi Viktoria elukaaslane kinni. Ja Viktoria
läks metadooniravile.
Dmitri Petrovi vanemad olid tema
missioonile mineku vastu. 2005. aastal leidis Dmitri endale kallima, ja ka too
oli vastu. Kuid 2006 läks Dmitri uuesti Iraaki.
“Iraagis
käib põhimõtteliselt pidev sõda šiiitide ja
sunniitide vahel. Saddam hoidis neid vägivaldsete võtetega
kontrolli all. Nüüd, kui kõik on justkui võrdsed,
oodatakse nende ettepanekuid, aga ettepanekud on neil alati erinevad!
Esimese missiooni ajal oli meil tunne, nagu ootaksid kohalikud meie lahkumist:
tõite meile demokraatia ja head aega! Aga nüüd kohalikud enam
ei taha, et me ära läheksime, sest me oleme nagu puhver kahe
kogukonna vahel. Vastasel juhul tapaksid nad üksteist lihtsalt
maha.”
Anetška Mironova, Darja tütar, on
erakordselt taibukas ja tundlik laps. Kui ta oli kaheaastane, ütles ta
emale heast peast, et ärgu too kartku, nad jäävad alatiseks
kokku. Aga 2005. aastal sündis Mironovite perre veel Katja – teine
ja planeeritud laps.
Iris Pettai, kes on tegelnud
integratsiooniprotsessi uurimisega, kinnitab, et sallivust võib Eestis
käsitada kui viiest faasist koosnevat protsessi. Esimene faas –
eraldumine. Teine – passiivne sallivus. Kolmas – teadlik sallivus.
Neljas faas – vastastikune lugupidamine. Viimane, lõppfaas on
ühtsus, mis kujuneb meie-tunde põhjal.
2006.
aastal oli protsess veel poole peal: me ei olnud otsapidi küll veel
viiendas faasis, kuid mitte enam ka päris alguses. Ja siis tuli aasta
2007.
2007. aasta presidendi vastuvõtul säras Dmitri
Petrov. Tema oli siin kodumaale osutatud teenete eest, omade keskel.
Mõni kuu hiljem hämmastavad teda pronksiöö
sündmused.
“Oleme täiskasvanud inimesed. Kas
tõesti on nii raske mõista – näiteks kasvas
väike eesti poiss, ja vanaisa rääkis talle üht juttu.
Sealsamas kõrval kasvas väike vene poiss, ja tema vanaisa
rääkis talle hoopis teist juttu. Asju tuleks võtta oma
lapsemälust natuke kõrgemalt. Ja saada aru, et nii ühel kui ka
teisel on õigus olemas olla. Mina kui Eesti ühiskonna liige
mõistan, miks eestlased tahtsid monumenti teise kohta viia. Ja kui
venelane mõistan ma jällegi, miks on võimalik ja vajalik
käia selle monumendi juures nutmas. Aga miks peaks minevikus
urgitsema?”
Aprilliööl oli Darja Mironova
politseinikust mees tööl, aga tema õde Maša koos
protestijatega.
Mille vastu või eest ta protestis? Selle
eest, mida ema talle kunagi rääkis. Pärast pronksiöö
sündmusi lahkus Darja mees politseist.
“Öeldakse, et
venelased ei armasta Ansipit,” ütleb Darja. “Aga tead, miks
mina isi
klikult teda ei armasta? Sellepärast, et mulle tundub, et kui homme
saabuksid siia marslased, siis ta seaks ennast ka nende võimu all
hästi sisse. Oli kommunist, oli demokraat, oli kõige suurem
patrioot, küll saab ka marslaseks. Varem ma üheksandal mail
Tõnismäel ei käinud, aga nüüd käin. Minu jaoks
on see nüüd kohustus.”
“Aga mina olen terve
elu monumendi juures käinud,” ütleb Monogarov. “Vanaisa,
isaga, traditsioon.” Kui ausammas teisaldati, oli Ilja Jõhvis, uut
kauplust avamas. Ta nägi hotelli aknast, kuidas politsei ajas noorukeid
laiali. “Mul on eestlastest sõbrad. Aga me eelistame nendega
pronksiöö teemat mitte puudutada.”
Viktoriat ei
eruta aprillisündmused eriti. 2007. aastal oli tema jaoks tähtsamaid
sündmusi: ta tuli metadoonilt maha. See tähendab, seljatas
narkootikumid.
2007. aasta lõpus kutsus Venemaa
kaasmaalasi tagasi koju. Kaasmaalased sama hästi kui ei vastanud sellele
kutsele.
“Kujutad ette, sõidan eile autoga, näen,
tee ääres seisab laps ja nutab (olen parajasti Darja juures ja
söön tema sooje pirukaid). Jooksen poisikese juurde ja küsin:
mis keeles sa räägid, vene, eesti keeles? Kas sa oled ära
eksinud? Tema vehib kätega. Selgub, et väikemees ei tea midagi, ei
aadressi, ei vanemate nimesid. Ma võtsin ta koju kaasa, pesin puhtaks,
kuivatasin ära. Mõtlesin: näed, jumal saatis poja. Pärast
õnnestus vanemad ikkagi üles leida... Aga muidu ma oleksin ta
küll endale võtnud.”
Praegu töötab Darja
kolmel kohal. Üks tema töökohtadest on hooldushaigla. Mees
lõpetas õigusteaduskonna, kuid töötab pelmeenitehases.
Nad aitavad Savvat, Mašat ja oma lapsi.
“Me
mõtleme ära sõita. Norrasse,” räägib Darja
oma kavadest. “Ma ei tunne ennast siin Eestis vajalikuna.”
Dmitri Petrov sai Paldiskisse kahetoalise korteri. Teeb praegu remonti.
Kavatseb minna Afganistani. Ta ütleb, et see on hoopis teistsugune
missioon. “Seal on meie vastas Taliban.
Meie aitame korda
taastada.” Antud juhul ei ole ka raha asja juures peamine: Iraagis oldud
ajal teenis Dmitri umbes 26 000 krooni kuus, Afganistanis hakkab saama umbes 35
000.
“See on minu maa. Ma räägin küll vene
keelt, aga ma ei ole Venemaa patrioot. Mind teeb ainult murelikuks, kui
eestlased ja venelased karvupidi kokku lähevad. Sõjaväes
selliseid probleeme millegipärast ei ole. Miks tsiviilelus on? Ja
missioonidel kaitsen ma oma maa huve.”
Ajal, kui Viktoria
räägib mulle kohvikus oma lugu, jookseb tema kuueaastane poeg Dimka
ringi.
Nad elavad “HIV-pensionist”, mis on 2900 krooni.
Viktoria surra ei kavatse – ta teeb hoopis plaane: “Ma tahan
normaalset peret, meest, korterit linnas, tööd tahan,
ühesõnaga, võtta elult, mis võtta annab.”
5. septembril 2008 toimub Charitali klubis järjekordne Tallinna
glamuurse vene nooruse XO Club Membersi pidu. Üha sagedamini võib
venelaste pidudel kohata ka eestlaste koorekihi õisi –
viimati tantsis seal näiteks Urmas Sõõrumaa. Kuid
põhiliselt käivad siin ikkagi noored, edukad, varakad venelased.
Nende hulgas ka Ilja Monogarov. Sel päeval esines Moskvast (või
Raškast, nagu seda selles seltskonnas õrnalt-hellitavalt
nimetatakse) spetsiaalselt kohale toodud DJ Winnie. Ilja jäi peoga
rahule.
“Minu jaoks on kodumaa nii Eesti kui ka Venemaa. Aga
mul on hall pass, sest nii on mugavam.
Sõidan igale poole
ilma viisata. Kuna pere el
ab siin, siis on võimalik, et tulevikus võtan Eesti kodakondsuse.
Tahan elada Eestis, aga mitte majanduskriisi tingimustes. Vaatame, kui
siin läheb raskeks, sõidan ära. See ei ole mingi probleem.
Arvan, et minu kogemuste ja keeleoskusega leian endale paljudes maailma
riikides rakendust.”
Ja lõpetuseks üks juhuslikult
pealt kuuldud jutt. Vene noormees rääkis autost, mis oli kaunistatud
Eesti lippudega.
“Äge!”
“Noh,
pane oma autole ka...”
“Paneksin küll, aga
millise? Eesti oma justkui ei ole minu oma. Vene oma, see ei ole üldse
minu oma. Millist siis panna?”