Väitlejad ei näinud põhjust vastata. Muidugi elab Aafrikas inimesi „palju“ ning keegi ei arva, nagu mahuks Euroopa Liitu 1,1 miljardit inimest juurde.

Küsimuse tuum oli mõistagi mujal: miks keegi midagi migratsiooni­voogudega ette ei võta ja kaua see kõik veel kestab?

Möödunud pühapäeval kogunes Brüsselisse kantsler Angela ­Merkeli algatusel Euroopa Liidu mini-tippkohtumine (või eel-tippkohtumine), millel taheti mitteformaalses õhustikus arutada põgenikeküsimust enne päris tippkohtumist selle nädala lõpus. Mis peaks vastama Suurele Küsimusele: kuidas kavatseb Euroopa Liit oma migratsioonipoliitikat korraldada?

Esmalt mini-tippkohtumisest. Sellist formaati pole ELis ette nähtud. See tundub olevat pr Merkeli leiutis. Saksamaal on puhkenud suur sisepoliitiline tüli Merkeli (CDU) ja tema liitlase/rivaali siseminister Horst Seehoferi (CSU) vahel. Viimane tahab põgenikke Saksamaa piirilt tagasi saata ning esimene leiab, et kehtivate ELi seadustega pole see kooskõlas. Teatud mõttes on see Saksa sisetüli, mida Merkel tahaks lahendada kogu Euroopat kaasates.

Kuid peale selle on olemas ka Itaalia uus valitsus, mis võttis ülemerepõgenike suhtes samuti väga karmi hoiaku, ja sama suunda hoidev Austria uus valitsus, mistõttu Roomat ja Viini võiks justkui pidada baierlase Seehoferi loomulikeks liitlasteks.

Kunagi saabub aeg, kui Aafrika või Lähis-Ida riikidega sõlmitud diilid enam ei tööta, ja küllap hakkab ka EL oma välispiire vastikute meetoditega kaitsma.

Aga see oleks lihtsustus. Põgenikeprobleem on kahetise iseloomuga. On olemas esmane ja teisene migratsioon, samuti eri geograafiliste asukohtadega Euroopa riigid. Nende huvid ei pruugi praeguses tülis kattuda.

Esmase migratsiooni all ägavad nn rinderiigid on need, mille pinnale saabuvad sajad tuhanded paadipõgenikud langevad rannal põlvili ja hüüavad taeva poole „olgu jumal kiidetud, lõpuks ometi Euroopas!“. Need uustulnukad lähevad praegu kehtiva Dublini määruse kohaselt vastuvõtva maa n-ö hingekirja. Itaalia, Kreeka, Hispaania, Malta, aga ka Bulgaaria on esmase migratsiooni maad.

Teisene migratsioon on põgenike suundumine edasi põhja poole, kantud soovist jõuda rikkamate ja sotsiaalabiga suuremeelsemate Saksamaa, Prantsusmaa, Hollandi ja Rootsi aladele.

„Rinderiigid“ tahavad Dublini määruse kaotamist, sest leiavad, et neid on põgenikeuputusega ebasolidaarselt üksi jäetud. „Teisesed“ riigid tahavad aga vastupidist – Dublini määruse tõelist kehtimapanekut, sest praegu kipuvad „rinderiigid“ kupatama paadipõgenikke aina edasi põhja poole, soovimata neid oma territooriumil arvele võtta. Mis tähendab, et Saksamaa või Austria võimud avastavad oma piiril tuhandeid tundmatut päritolu inimesi, kellel puuduvad isegi ­kodukohariigi – olgu Tšaadi või Eritrea või Pakistani isikut tõendavad dokumendid.

Mis tähendab, et Saksamaa siseminister ja tulihingeline baierlane Seehofer ei käi oma püüdlustes sugugi ühte sammu Itaalia siseministri ja tulihingelise lombardlase Matteo Salviniga. Seehofer tahaks ebamäärast päritolu põgenikud tagasi lõunasse ajada, ent paraku jääb lõuna poole Itaalia. Sama lugu on Austriaga, kes võib ju saata oma piire kaitsma politsei kõrval ka sõjaväe, kuid see tähendab lõunanaabrite Itaalia ja Sloveenia väljavihastamist, sest nüüd hakkavad põgenikehulgad nende juures kuhjuma.

Kui ei suudeta kindlaks teha Euroopa Liidu välispiiri, hakkavad kerkima barrikaadid ELi sisepiiridele. Aga see on vastuolus Schengeni põhimõttega ning Euroopa senise integratsiooniga.

Mini-tippkohtumiselt jäi eemale 12 riiki. Visegradi nelik teatas demonstratiivselt, et nemad ei kavatse arutelus osaleda (tõtt-öelda neid sinna ka ei kutsutud), Suurbritannial on muidki muresid, Iirimaa ja Portugal pole ei „rinderiigid“ ega teisese migratsiooni sihtmärgid, Küprose eemalejäämise põhjuste kohta ei tea. Ent mis puutub Baltimaadesse ja konkreetselt Eestisse, siis meil annab tunda lootus, et kui mingi asjaga järjekindlalt mitte tegeleda, kaob probleem ehk lõpuks iseenesest.

Aga vaatame taas Aafrikat ning küsime nõudlikult: miks keegi sealt lähtuva migratsiooniga ei tegele?

Päris nii ei saa öelda.

21. sajand algas murega, et kogu Lääne-Aafrika püüab tulla üle Gibraltari väina, kasutades selleks Hispaaniale kuuluvaid Ceuta ja Melilla enklaave Maroko põhjarannikul.

Murel haarati sarvist ning alustati Euroopa-Aafrika migratsiooni- ja arengudialoogi, mida nimetatakse lihtsustatult Rabati protsessiks. 2006. aastal olid sellesse haaratud ühtekokku 50 riiki. Räägiti piirikontrolli tõhustamisest ning tagasisaatmispoliitika ­kehtestamisest. Selgitati immigratsiooni põhjusi ning tehti arenguabi programme.

Marokot õhutati olema ELi piirivalvur. Maroko hakkaski koostöös Hispaania piirivalvega üle piiri kippujaid püüdma, et saata nad kusagile silma alt ära (loe: Sahara kõrbesse). Me ei taha teada, milline oli nende inimeste elu ja surm pärast Saharasse küüditamist. Peaasi, et Maroko pandi lukku.

Ent ühe migratsioonitee kinnipanek tähendab paratamatult alternatiivi tekkimist ehk Liibüa peatüki avamist. Kuid seegi sai lahenduse.
EI TAKISTA VALLID, EI TAKISTA KRAAV: Aafrikast Euroopasse rännanud ei kohku tagasi vee- ega lumetakistuse ees. Fotol kaks migranti Itaalia alpe ületamas, et jõuda Prantsusmaa piirini.

Itaalia kunagine peaminister ­Silvio Berlusconi ei kõhelnud sõlmimast 2009. aastal lepet diktaator Muammar Qaddafiga. Itaalia lubas anda aastas umbes 150 miljonit eurot Liibüa infrastruktuuri ehitamiseks. Ametlikult oli see koloniaalmineviku heastamine, ehkki kõik said aru, kuidas diktaatorile ­maksti, et ta ei laseks oma rannalt ühtegi paadipõgenikku Itaalia suunas. Liibüa ja Itaalia rannavalve tegid koostööd, saates kõik paadipõgenikud tagasi. Liibüas toimetati nad laagritesse, ilmselt sama sirgjooneliselt nagu Marokos.

Ent oli olemas ka kolmas lõunast põhja kulgenud migratsioonitee, üle Siinai poolsaare Iisraeli. Aastail 2006–2012 kasutasid seda põhiliselt need, kes tahtsid põgeneda Sudaani kodusõjast ning pääseda Eritrea diktatuurist.

See on põhjus, miks hakkas Iisrael 2010. aastal ehitama inimestele ületamatut tara piki Egiptuse piiri. Aastal 2013 sai see erilise kisa-kärata valmis (võrreldes Jordani läänekalda müüri ehitamisega kaasnenud lärmiga lausa hauavaikuses). Rajatise maksumus oli umbes 145 miljonit eurot ning see lahendaski probleemi – kui tarastamata piiri ületas iga nädal 100–200 aafriklast, siis tarastatud piiri läbitavus oli „null“.

Tundub, et praegu on Niiger meie edulugu, sest Liibüa-Niigeri piir on muutunud ELi lõunapiiriks.

Ent vahepeal, häda küll, Qaddafi kukutati, Liibüas algas kaos, riik lagunes ning keskmine migratsioonitee avanes uuesti.

Nii nagu Lääne-Aafrika põgenike probleemiga tegelemiseks algatati Rabati protsess, prooviti sama Ida-Aafrikas suhtes nn Khartoumi protsessiga, mille avapauk anti 2014. aastal. Põhiliselt Aafrika Sarve migratsiooniga tegelemiseks. Partnerid olid Egiptus, Sudaan, Lõuna-Sudaan, Etioopia ja Eritrea.

Aastal 2015 kohtusid riikide esindajad Maltal, kinnitati Valletta ­tegevuskava. Doonorriikidele tahetakse anda 2,85 miljardit eurot. EL annab raha muu hulgas paramilitaarsetele organisatsioonidele, et need tegutseks piirivalvena. Ka Liibüa rannavalvele. Ütleme otse, et need on kõrilõikajate banded, mis tegutsevad sõjapealike käsul nende rikastamiseks ja võimu suurendamiseks.

Euroopa Parlamendi president Antonio Tajani (itaallane, parteist Forza Italia) kirjutas enne Brüsseli mini-tippkohtumist arvamusloo, kus hoiatas, et põgeniketüli võib anda ELile surmahoobi. Vahemeri tuleb muuta ületamatuks, arvab eurosaadikute pealik. Ta leiab, et eeskujuandev on lepe Türgiga, tänu millele pandi lukku Balkanit läbivad teed (hind ELile 3 miljardit eurot, ehkki Türgi president kaebab, et Brüssel on seni andnud vaid 179 miljonit). Vahemere saaks kinni kuue miljardi euroga. Tuleb tegelda kodusõjast lõhki käristatud Liibüa turgutamisega ning vaadata kaugemale lõunasse.
RAHA SULLE, PÕGENIKUD KA: Itaalia peaminister Giuseppe Conte surub kätt Nigeri presidendil Mahamadou Issoufoul.

Tundub, et praegu on Niiger meie edulugu, sest Liibüa-Niigeri piir on muutunud ELi lõunapiiriks. Loogika on selles, et kui Liibüas riik enam ei toimi, tuleb temast lõuna pool leida riik, mis on enam-vähem funktsionaalne. Hind? Niigeri valitsusele on aastaiks 2017–2020 lubatud miljard eurot.

Tajani õhutab samasuguseid diile sõlmima ka teiste selle piirkonna riikidega.

Ühe probleemi (põgenike oma) lahendamine tekitab aga teise probleemi. Moraalse. EL maksab diktaatorid, autokraadid või lihtsalt relvastatud bandesid käsutavad sõjapealikud kinni, et need teeks ära (räpase) töö, millega demokraatlike riikide piirivalveteenistus Frontex ei saa ega taha käsi määrida.

Saheli ja Ida-Aafrika diktaatorid ning bandepealikud saavad tuule tiibadesse. Nad muutuvad „parketikõlbulikeks“, nendega võib diile tehes käepigistusi vahetada.

ELi riikide valitsused on hakanud üha valjemalt rääkima, et kusagile väljapoole liitu peaks tegema vastuvõtukeskused (laagrid, filtratsioonitsoonid, menetluskeskused, kuidas neid ka ei nimetataks). Sinna koondataks ELi kippujad, et need seal läbi sõeluda ning otsustada, kes vastavad kriteeriumidele. Ja kes on sõklad, mingu tagasi sinna, kust tulid, või kuhu iganes.
PÄÄSTERÕNGAS: Euroopa loodab, et Niigerist hakkab jõuliselt piirama Euroopasse jõudvaid sisserändajaid. Fotol Nigeri põgenikelaagri veejagamispunkt.

Nendest võimalikest laagritest rääkides ei pea kohe tõmbama paralleele natside koonduslaagritega. Piisab, kui vaadata maakaarti ja küsida, millised riigid üldse tulevad selliste laagrite „peremeesorganismidena“ arvesse. Jälle Liibüa. Või Alžeeria. Või Maroko. Muidugi peab neile maksma ja muidugi peab nende territooriumide omanikega tegema koostööd ka muudes valdkondades.

Ja milline n-ö normaalne riik tahaks oma territooriumile sellist laagrit? Isegi kui see pole mingi eksterritoriaalne baas nagu Guantanamo Bay, kus USA peab kinni terrorismis süüdistatavaid või kahtlustatavaid. Isegi kui kõikjal on lillepeenrad ning kõlaritest tuleb ööpäev läbi „Ood rõõmule“, ümbritseb peremeesriik sellise laagri taraga. Okas­traadiga. Ehk isegi elektriga.

Niisiis teeb Euroopa Liit sihikindlaid samme oma lõunapiiri nihutamisel Aafrikasse. Et EKRE valijad seda ei tea, ei tulene võib-olla mitte niivõrd üldisest ignorantsusest kui sellest, et Brüssel hoiab madalat profiili, ei puhu fanfaare. Pole põhjust. Pigem on see demokraatlikule maailmale häbilugu.

Kunagi saabub aeg, kui Aafrika või Lähis-Ida riikidega sõlmitud diilid enam ei tööta ja küllap hakkab ka EL oma välispiire vastikute meetoditega kaitsma. 21. sajandil ei saa välistada absoluutselt midagi. Isegi kuulipildujatorne piiril, isegi Saharas asuvate oaaside pommitamist, et sealt tõepoolest enam ükski elav hing läbi ei tuleks.

Aga see ei juhtu sõrmega nipsu lüües, selline puhtalt pragmaatiline meel ei löö läbi välgukiirusel. Sajanditega ladestunud humanistlikud põhimõtted panevad natuke kauem vastu kui need tühised kolm aastat, mis meid lahutavad 2015. aasta suurest põgenikekriisist.

Ja Eesti? Eestit kaitseb kõige paremini vaesus. Mitte kliima, mitte altkulmu põrnitsevad inimesed, vaid rahakoti tühjus. Vähemalt esialgu.

Ehkki võib-olla peaks arutlema, kas üks põgenikelaager võiks sissetulekuallikana asendada tselluloositehast? Sest miks peavad Liibüa bandiidid kogu raha endale saama?