Saage tuttavaks, see siin on Aafrika Raja Teele!

Skandaalne filmi- ja telemees Ken Saan räägib, kuidas ta hakkab Keenias mustade näitlejatega Eesti filmiklassikat ümber lavastama.

Ken Saan (32) räägib nii kohutavalt kiiresti, et ma ei kujuta ette, kuidas Aafrika mustad mehed tema inglise keelest aru saavad. Ma ei saa Keni eesti keelestki aru.

Siis heliseb Keni telefon ja ta hääldab perfektselt ja ülimalt kuuldavalt.

“I’ll call You back in 20 minutes!”

Ken paneb telefoni taskusse. See oli inglasest helimees.

Me oleme stuudios Tallinnas ja Ken seisab, pliiats suus, monteerija Taavi selja taga. Pannakse kokku filmi sellest, kuidas Ken käis Kenyas filmitegemist ette valmistamas.

Kenil on hullumeelne plaan teha Kenya näitlejatega 20 minuti pikkused tõlgendused meie filmiklassikasse kuuluvatest filmidest “Kevade”, “Viimne reliikvia”, “Nukitsamees”, “Siin me oleme”, “Tulnukas”. (Ja kuuendat oleks ka vaja. Võib-olla “Magnus”?)

“Nukitsamehe osatäitja on meil juba olemas!” hõiskab Ken.

Monitoriekraanile ilmub väike must energiline isand, kelle vanust on võimatu ära arvata. Poolteist meetrit pikk Kenya kuulsus kiljub, kallistab ja plaksutab vahetpidamata ja tundub, et täismehe juttu ta väga tihti ei aja.

See Kenya staar mängib peategelast seriaalis “Inspektor Muellah”, on sama suurusjärku mees Kenyas nagu Mister Bean Inglismaal. Ja sari “Inspektor Muellah” osutab kitsaskohtadele Kenya mõnevõrra logisevas korrakaitses. Vaatajaid on sarjal kaheksa miljonit ja Ken on Nukitsamehe kandidaadiga rahul.

“Ja näe, see siin on ülipopulaarne koomik Ndutti, meie mõistes Kenya ­Peeter Oja!”

Peeter Oja Kenya variant kujutab endast halli habemega, vanemas keskeas ilmekate silmadega meest. Võib-olla saab temast vürst Gabriel, aga võib-olla Ervin Abeli kehastatud möku tallinlane või hoopis Mõhk. Ei tea.

Ken võtab välja tohutu portsu DVDsid, mustade meeste pildid peal. Ja loetleb aafriklaste nimesid sellise enesestmõistetavusega, nagu tutvustaks iseenda pereliikmeid esiteks isa, pärast ema liinis.

“Kas sa tänavaküsitlust tahad näha!”

Tahan.

“Me tegime tänavaküsitlust, et mis filmid Kenya elanikele meeldivad – kas komöödiad või draama või mis. Kas sa leiad selle venna üles, kes kümme aastat vangis oli istunud?”

Monteerija demonstreerib meile kollase t-särgiga musta meest. Mees eelistaks näha filmides kultuuritemaatikat, aga viimased kümme aastat pole tal seda õnnestunud näha, sest täpselt viimased kümme aastat on ta veetnud vangis. Muidu rõõmsa näoga mees.

Kenil ikka pliiats suus. “Kas sa leiad selle koha üles, kus vend ütleb kaamerasse, et talle õudusfilm väga ei istu, sest see jätab kuidagi imeliku tunde... Näe, seesama mees!”

Mees (sama must kui eelmine, ainult et valge särgiga) toob õudusfirmižanri puudusena esile, et pärast on jube tunne.

Seepeale tutvustab Ken paari episoodi Kenya õudusfilmivaramust – keegi ajab suust kollast vahtu välja (see tundub nagu ehe makro­fleks). Ja vannis kümbleva daami suur plaan laieneb keskplaaniks, misjärel vaataja avastab, et vann on pilgeni täis verd, mis näeb välja nagu jõhvikakissell.

“Kas sa selle koha leiad üles, kus levitajad räägivad?” Ken käib mööda tuba. “Näe, see on neil üks kõvem levitaja, tal on täitsa hea jutt!”

Must levitajamees räägib montaažimonitoris, kuidas filme reklaamitakse (raadios) ja kui palju neist koopiaid tehakse (500 000 DV Dd) ja kus nad põhiliselt levivad (seal, kus on elekter). Film maksab 250 šillingit, see jaga kuuega, saad nelikümmend krooni.

“Seal tehakse kõvasti piraatkoopiaid. Need, kes filme toodavad, teevad oma filmidest ka piraatkoopiaid, nad lihtsalt ei suuda vastu panna.” Kenil on väga lõbus.

Nii film kui ka teater meenutavat Kenyas seebiooperit. Kui oled üht filmi näinud, oled kõiki filme näinud. Sama käib natuke ka teatri kohta. Teater on neil sellist õpetlikku laadi. Et kuidas mitte aidsi saada jne.

Mis need Kenya mehed Eesti filmidest üldse aru saavad?

“No püüavad oma variandid teha ikka in Kenian way. Püüavad asja enda võtmesse ajada.”

Ken näitab pliiatsiga. “Vaata, kuidas nad mängivad!”

Käib casting, kus Kenya näitlejad Jaapani režissöörile sketše ette mängivad. Kaks meest tulevad hiilides tuppa, algul otsivad midagi laua alt, siis näitab üks teisele midagi näpuga, teine paneb püssi palge (püssi muidugi pole), sihib aknast välja ja paneb hirmsa tutaka ära.

Mingi lõvijahi teema. Jaapani režissöör karjatab: “Cut!”

“Nad mängivad totaalselt üle, aga sest pole midagi, see ongi hea.

Mis on oht? – See, et nad tahavad Euroopa kino teha ja väga meeldida.”

“Mis ma sulle veel näitan? Kas sa Eesti aukonsulit Kenyas tahad näha?”

Monitorile ilmub Eesti aukonsul Nairobis, Kadri Humal, kellel on oma templivabrik ja kes räägib rõõmsa näoga, et “selle kaameraga ei saa siin kümmet minutit ka seista! Kohe varastatakse ära.”

Aukonsuli näpunäiteid arvestades võttis Eesti filmigrupp turvamehed, kellele aeti pintsakud selga, et nad tähelepanu ei tõmbaks. Aga kõigil olid nii suured raadiosaatjad kaasas, et inimesed vahtisid, kaelad õieli.

Ken räägib sellest päris pikalt.

Veel räägib Ken, et kui päike Kenyas looja hakkab minema, lõpetavad inimesed õlled ruttu-ruttu ära ja kiirustavad koju – nagu imbuksid kuskilt vampiirid välja ja läheks kõvemaks vereimemiseks lahti.

“Mismoodi see filmitegemine teil siis käima hakkab?”

“Me saadame neile nüüd filmid DVD peal ära. (Ingliskeelses tõlkes.) Las nad siis vaatavad ja leiavad igale filmile oma lähenemise.”

Detsembris-jaanuaris sõidab Ken ise Kenyasse – siis hakkab Kenya filmimeestest võttegrupp tööga pihta. Ken omakorda filmib, kuidas aafriklased Eesti filmi teevad. Nii et kokku kuus filmi mustadelt meestelt ja kuus filmi Kenilt.

Ühe filmi ülesvõtmise peale arvestavad mustad mehed kolm päeva, aga kuna Aafrika olevat täis üllatusi, võib vabalt ka viis päeva minna. Ühe filmi eelarve on kolmkümmend tuhat.

“Tahad teada, kuidas Aafrikas helikopterit alla tulistatakse?” Ken särab keset tuba.

Tahan.

“Kõigepealt tuleb kaevata kaevik...” alustab Ken, aga jääb oma jutuga toppama ja küsib monteerija Taavilt, ega see äkki mingi Aafrika riigisaladus ei ole. Vaevalt, rahustab monteerija ning Ken jätkab.

“Kuuskümmend meest läheb kaevikusse, igaühel kalašnikov kaasas – kalaš­nikovi saab Aafrikas vabalt osta –, ja kui helikopter üle lendab, hakkavad kõik 60 meest korraga helikopteri pihta tuld andma. Mõni kuul ikka pihta läheb.”

Aafrika loogika on Kenile siiski võ ; ;õras.

“Nad on sellised, et filmisid seal oma filmi ja lindid said neil otsa. Me ütlesime, et me võime anda, meil on 60minutiline kassett. Nad ütlesid, et ei, neile see ei sobi, neil on 40minutilist vaja.”

Ken naerab.

“Ja asi jäi katki?”

“Ja asi jäi katki!”

 
“Mis sa arvad, mis sellest projektist kõigest välja tuleb?” küsin enne äraminekut.

Ken on enesekindel.

“Kui Hollywoodi filmidest kõlbab neegritel oma versioone teha, miks siis Eesti omadest ei kõlba!

Kaurismäki filmist, mis ta nimi oli, “Suurlinna tuled”, on seal ka oma versioon tehtud. Nii et me pole sugugi esimesed.”

Ken tõstab pea kohale läptopi, kus naeratab Kenya rahvusteatri tõmmu daam.

“Näe, see on Raja Teele! Või Radža Teele!”