Tema ametivend Juhan Lepik on väidetavalt ainus valvur, kes ettevõtte territooriumil veel öösiti jalgsi patrullida söandab. Korduvalt koerarünnaku ohvriks langenud Lepik kannab kaasas kopsakat taskulampi ja tongipüstolit. "Teeb kõva pauku ja torust lendab sädemeid," kirjeldab mees oma enesekaitsevahendit.

Teadaolevalt viimati trehvas penidega nädal tagasi kokku veepuhasti maa-ala niitnud Anne Nurmse.

Viie aasta jooksul, mil ta territooriumi eest hoolitseb, on ta koerakarja korduvalt näinud. "Kui talvel olid nad noored, rumalad ja arad, siis nüüd on nad julgeks ja tigedaks läinud. Viimati kui niitsin, siis olin nagu koertekasvanduses," räägib Nurmse. "Hirm on."

Sel esmaspäeval Paljassaares liikudes kohtab küll karjakaupa randa ja loodust nautima tulnud jalutajaid, aga mitte ühtegi agressiivset neljajalgset. Ainsana jääb fotograafi objektiivi ette uimane krants, kes meist väljagi ei tee. Paljassaare peninuhtlus pole aga siiski linnalegend, mida võimendavad koerafoobiaga koleerikud.

Kui tõsine asi täpselt on, sõltub sellest, kellelt küsida. "Probleem polegi selles, et koertekari on väga suur, vaid et nad on sotsialiseerimata," selgitab endine koerapüüdja Tarmo Kask, kelle sõnul raskendab püüdmist poolsaare metsastunud territoorium. Ainuüksi veepuhastusjaam laiub 50 hektaril. "Kõige lihtsam ja lõplikum lahendus oleks saata Paljassaarde jahimehed."

Šaakalkoerad ilmusid pärast vene armee lahkumist

Reoveepuhastusjaama juhataja Ellen ­Mihklepa teada on tegu 1993. aasta algul lahkunud vene sõjaväelaste poolt maha jäetud ning metsistunud koertega ning nende järeltulijatega.

"Pärast sõjaväe lahkumist täheldasime, et hordid liiguvad üle meie territooriumi," ütleb Mihklepp.

"Me nimetame neid šaakalkoerteks. Neil on kergelt hundikarja mentaliteet, nad ei liputa saba ega tule üldjuhul inimese ligi."

Mihklepa meelest on see nuhtlus. "Ilmselt on see psühholoogiline. Kui mõni inimene kardab koeri, siis hirm tõmbab koeri ligi. See on ebameeldiv asi, aga on üksikud inimesed, kes satuvad paanilisse hirmu," leiab juhataja. Ta on korduvalt kutsunud koerapüüdjaid ning keelanud rangelt alluvatel koerte toitmise, aga drastilisemaid meetmeid vajalikuks ei pea.

Esimest korda ületas metsikute koerte teema uudiskünnise neli aastat tagasi, kui Paljassaares moodustati lindude hoiuala. "Tuleb otsustavalt lahendada Paljassaare korterelamurajoonis toidetavate ja Paljassaarel lindude pesi ja linde rüüstavate ning kohati inimesi ründavate koerte probleem," kirjeldas kaitsekorralduskava.

Tallinna Linnuklubi juhatuse liikme Meelis Uustali sõnul luusis toona piirkonnas kaukaasia lambakoerte kari, mis ründas linnuvaatlejaid ja teisi inimesi. Tema teada toitsid penisid Paljassaare sotsiaalmaja asukad, kellel endagi eest hoolitsemisega raskusi, rääkimata kodulooma vastutustundlikust ülalpidamisest.

Naine sai päise päeva ajal pureda

Koerteprobleemist räägib ka piirkonna eri ettevõtetes kokku seitse aastat töötanud valvur Juhan Lepik. "See kant on tuntud metsikute koerte poolest nii kaua, kui ma siin olen olnud," ütleb Juhan, lisades külmavereliselt: "Seiklusi on koerte pärast olnud, aga kõik on läinud õnnelikult. Ainult kaks korda on püksid katki tõmmatud."

Kõige ekstreemsem intsident juhtus Juhanil ühel detsembrihommikul neli aastat tagasi, kui ta suundus 24 tunniks valvesse, kaasas kott toiduga. Ootamatult avastas mees, et teda piirab kolm pirakat koera. "Mul ei jäänud muud üle kui taganeda seljaga vastu sadama aeda ja neid kotiga eemale peletada," meenutab ta veerand tundi väldanud piiramist. Lõpuks kaotasid koerad huvi.

"Ükskord päästis mind rebane," lisab oma loo heakorratööline Anne Nurmse, kelle piirasid sisse samuti kolm suurt koera. "Õnneks jooksis sel hetkel mööda rebane ja nad panid talle järele." Teine kord kulus Annel kümne meetri läbimiseks pool tundi, kui tema ümber tiirutas ilmselgelt tige koer.

Peale pisemate vahejuhtumite teab Juhan Paljassaares töötatud ajast vähemalt kahte tõsiste vigastustega koerarünnakut - sadamas sai päise päeva ajal koertelt tõsiselt pureda noor naine ja selja tagant rünnanud peni hammustas ühel ­vedurijuhil peaaegu kanna küljest. "Need on ohtlikud loomad," kinnitab Juhan.

Kohalikud andsid koerapüüdjale kolki

Samal ajal rünnakutega asus Tallinna Loomade Hoiupaigas tööle koerapüüdja Tarmo Kask. Tema sõnul oli Kopli pidev väljakutsete tulipunkt. "Tõime sealt aastate jooksul oma 300 koera ära," hindab Kask. Ka tema arust soodustas koerteprobleemi kasvu asotsiaalsusele kalduv elanikkond, kes kõigepealt oma lemmikud hülgas ja siis nende püüdjatesse vaenulikult suhtus.

"Algul pidin sinna piirkonda koeri püüdma minema koos politseiga. Vanemale mehele, kes enne mind seal käis, anti peksa ja võeti auto käest ära," räägib Kask.

Kask arvas esmalt, et jutud agressiivsest koerakarjast on linnalegend. Kulus mitu aastat, kuni ta mullu sügisel viiepealist karja oma silmaga nägi. "50 meetri pealt nägin kahte musta emast ja kolme isast - kõik hundikoera segud," ütleb Kask. Sellise pundi püüdmine on isegi vilunud loomapüüdja jaoks keeruline töö.

Tema sõnul on metsistunud koerad ohtlikud nimelt karjas. "Kui üks ründab, siis on terve grupp sul seljas," räägib Kask. "Just nii on Eestis ka surma saadud," meenutab mees 2000. aastal juhtunud 33aastase naise hukkumist Tallinna külje all ja kaheksa-aastase poisi surma Tartus. "Inimestele tuleb panna südamele, et mingil juhul ei tohi sellist karja toitma minna."

Metsistunud koerast on inimesele ohtlikum Kase sõnul ainult koera ja hundi ristand. "Kui selline segu juhtub Paljassaarde, siis on põrgu lahti," usub koerapüüdja. "Ristsugutis on ohtlik, sest ta tunneb inimest hästi. Sa lähed teda patsutama ja kohe on hambad kõris. Kusjuures inimesel on väga maitsev liha!"

Ründavad hääletult

Koerapüüdjatel õnnestus mullu üks Paljassaare kolooniasse kuuluv pesakond kätte saada, kuid tänaseks on kari paljunenud ja selle veteranid julgemaks muutunud. Linnuvaatleja Meelis Uustali sõnul silmasid tema seltsikaaslased kuu aega tagasi seitsmepealist karja, ehkki kedagi ei rünnatud.

Mõnedel andmetel luusib Paljassaares ringi veel üks väiksem penikari.

"Nad on kõik hundikoera krantsid. Nende ninamees on rebasekarva lühikese karvaga suur koer.
Emased liiguvad sageli ükshaaval, aga isased karjas," kirjeldab Anne Nurmse. "Need koerad enam niisama ei näksa, need juba murravad." Tema sõnul liigub kari koos peamiselt hämaral ja vaiksel ajal, mistõttu tavaline puhkaja, kes näiteks Paljassaare populaarsesse liivaranda tuleb, neid vaevalt kohtab.

Seda jultunumad on koerad pimedal ajal. "See on lausa ehmatama panevalt kummaline lugu," nendib valvur Tõnu Reitsak, kelle sõnul ei käitu nad nagu tavalised kodukoerad. Näiteks inimesi piirates ei tee nad piuksugi, haukumisest või saba liputamisest rääkimata. Tema sõnul on koerad ilmunud öösel isegi valvurite ukse taha ja seal kraapinud.

Oletatakse, et koerte jultumuse taga on nälg. "Eks nagu nälg ajab inimese, ajab ta ka koera tigedaks," leiab Juhan Lepik, kes teeb igal ööl puhastusjaamas jalgsi kuus ringi. Tänu suurele taskulambile ja kõva pauguga mängupüstolile pole ta kihvasid säärde saanud. Kuid tema ja teised Paljassaare töötajad ootavad murega talve. "Praegu on neil veel süüa, aga mis saab talvel? Autost kaugemale kui kümme sammu ei julge enam minna," arvab Anne Nurmse.

Puhastusjaama juhataja Ellen Mihklepa meelest on hirmul suured silmad. Kõige kangem vahend koerte vastu, mida tema vajalikuks peab, on pipragaas, millega valvurid varustati. "Meie töötajad on ka valvel, et ei puutuks nendega kokku." Need on tema arust piisavad meetmed.

"Kas tõesti on vaja, et keegi tõsiselt viga saab?" küsib Tõnu Reitsak, kes on murele lahendust otsides edutult läbi helistanud kõikvõimalikud ametkonnad. "Kõik lahkuvad lavalt, kui sel teemal juttu teha. Inimene võib elu kaotada või vigaseks jääda, aga sellest rääkida ei ole justkui ilus."

 

Harjumaal saab keskmiselt kaks inimest päevas pureda
* Mullu hammustasid koerad inimesi Tallinnas 442 korda ja Harjumaal 248 korda ehk kokku 690 korda. See teeb keskmiselt kaks juhtumit päevas.
* Tänavu aprilli lõpu seisuga puresid koerad Tallinnas 112 ja Harjumaal 39 ehk kokku 151 inimest.
* Kokku registreeriti Eestis mullu 1830 koerahammustust ja tänavu esimese nelja kuuga 362 hammustust.
* Statistika kajastab ainult hammustusi, millega pöörduti arsti poole. Samas ei oska haigekassa välja tuua, palju maksis pureda saanud inimeste ravi.

Allikas: Tervisekaitseinspektsioon