12.06.2009, 00:00
Säästuaja nõiaring - mida odavam, seda parem?
Kesklinna majas, kus korterit üürime, otsustas
korteriühistu ilmselt minimaalse raha eest natukene trepikoja ilmet
värskendada. Soodsalt saadud nooruke töömees, kes riigikeeles ei
kõnele, on pealtnäha uljas ja terve poiss, tunked on
värvipritsmetest kirjud ja põsed nii punased. Esimesed päevad
tegeles ta värvimistööde ettevalmistamisega ehk
põhjaliku teipimistööga – kleepis kilega üle
uksed-aknad-ukselingidki, lõikas papist välja sõõre
ja kolmnurki, vedas teipi lae alla ja juhtmete ümber. Teipis papiga
ära ka põrandad ja kruvis maha lambid. Selleks kulus kaks
päeva. Ülejäänud nädala ei andnud ta näole. Uue
nädala alguses ilmus trepikotta redel. Aga poissi ei kusagil. Nii juhtub,
kui tahetakse odavalt saada. Saadaksegi, aga vastu pükse.
Ajad on sellised. Mõnes teises valdkonnas aga on töödega
kiire-kiire. Sama raha eest tahaks saada kolm korda rohkem kui varem. Ja
muidugi neli korda lühema ajaga. Ja kui vana koostööpartner
ütleb, et nii väikese raha eest ja nii kiiresti kuidagi ei saa, siis
tuleb meelde, et tuttava sõbral on ju väike bisnis, ta teeb iga
kell ära. Kas või südaöösel.
“Sõbra jaoks on valla, mu uksed ja mu hing, mu
silmad…” laulis juba Leopold. Aga eks see tuttava sõbergi
veab kuidagi ots otsaga kokku, ega saa endale lubada tehnopargi uuendamist ega
avaramat üüripinda. Ja kvaliteet, mõistagi, pole suurem
asi.
Tuleb vööd pingutada. Firmaomanik vaatab, et mis sa
hädaga teed. Toredad inimesed kõik, aga hullema ärahoidmiseks
tuleb koondada, muidu ei ela üle. Alustame kõrgepalgalistest,
üleharitud professionaalidest, küll siis need madalamapalgalised, kes
ennast ju ise väärtustada ei oska, töö ära teevad. Ah
et mis tarbija arvab? Tarbija, tühi, ei saa arugi. Näed,
müüginumbrid näitavad, et küündimatu kujundus
või halb tõlge “sihtgruppi” ei heiduta, põlve
otsas kokku klopsitud tele- või raadioreklaam viib sõnumi
odavamast kodulahendusest või soodushinnaga grillvorstist ju
linkadi-lonkadi ikka kohale ja saastasaadete reitingud kinnitavad, et ei ole
vaja pingutada, mida odavam ja “rahvalikum” ja lamedam, seda parem.
Ning veebimeedias on selge, et klikke tuleb ka kõige
vigasemas emakeeles kirjutatud lugudele.
Lõppude
lõpuks, palju siin 1,34 miljonilises riigis neid
“kvaliteetinimesi” on, kes kvaliteeti ja professionaalsust
nõuda oskavad?
Sellega säästuprogramm veel ei
lõpe. Kingad ikka pitsitavad. Mis seal ikka, tuleb palku vähendada.
Need, kes enne said oma palgast kenasti
üürid-laenud-liisingud makstud, enam hästi ei saa. Tuleb, nui
neljaks, hakata haltuurat tegema. Aga võta näpust – nokk
kinni, saba lahti – nüüd ei jõua nagu hästi seda
põhitööd ära teha. Ja kui nädalavahetused on veel
kolmanda “otsaga” kinni, kas siis varsti ongi nii suurt korterit
vaja, kui sinna üksi elama jääd?
Võib
jääda lõputult korrutama - ära kliki saasta, ära
osta rämpsu, ära anna oma raha soolapuhujale või isehakanud,
ilma ühegi paberita “eksperdile”. Mõtle enne kaks
korda, kaalu kainelt, kas “soodne diil” äkki hiljem väga
kalliks maksma ei lähe? Saastasaateid vaadates sunnid neid juurde tootma,
sopakaid ostes toetad kirjastusi, kes nendega edaspidigi turgu uputavad jne.
Turg dikteerib, öeldakse. Reiting määrab. Klikk
loeb. Unusta professionaalsus ja kval
iteet, piisab julgusest
ja edevusest. Aeg on selline, pole lihtsalt võimalik kvaliteedi eest
maksta. Järjekord on ukse taga ning mäele jõuab see, kes
odavamalt teeb. Masinavärk ei saa ju seisma jääda. Ning peaasi,
et fassaad virvendaks ja plingiks. Kellel enese kiirete toimetuste
kõrvalt siis aega sisse vaadata ja seal haigutavat tühjust
näha? Turg seedib kohutavas koguses saasta, tal ei teki okserefleksi ja,
nagu aeg on näidanud, ta ei korrastu iseseisvalt.
Et mis
tarbijal siis sellest nii väga on, et kaader voolab ja efektiivsus on
kehv? Aga müüja su kodupoes on jälle uus ning sarnaselt
eelmisega kogu maailma peale vihane, et talle töö eest, mille jaoks
tal pole ei oskusi ega tahtmist, miinimumpalka makstakse ja tal jalad valutavad
ning et tal tööl käimiseks lõppude lõpuks rohkem
raha kulub kui kodus istumisele ja teleka ees vedelemisele.
“Oma matemaatilise korra ja elegantsete mudelite ihaluses ei arvestanud
ärimaailma juhtfiguurid halva käitumise rolli, rääkimata
irratsionaalsuse pursetest,” vahendab New York Times turustrateeg Jeremy
Granthami mõtteid. Teisisõnu, inimlik faktor jäi kahe silma
vahele. Aga võib-olla polegi ajad süüdi? Sõites
mööda Eestimaa maanteid, mis vajavad pidevalt lappimist, sest keegi
kuskil teeb tee-ehituseks odavama segu ja paneb miskit vasakule, nähes,
kuidas korruptsioon on meie konnatiigis “nii normaalne”
nähtus, et seda hukka mõista tundub lausa kohatu. Kuulates
imelugusid sellest, kuidas varastatakse tööandja tagant suhkrut,
koopiapaberit ja isegi meditsiinikarbist aspiriini, siis…
Äkki me olemegi sellised? Laisad, isekad ja ahned? Mõnikord,
eriti mustade mõtete päevadel, tundub, et kui maakeral ressursid ei
lõpeks, jõuaksime peagi “ideaalsesse ellu”, milleks
tähtajatu kuurortpuhkus kosmoses nagu WALL-E filmis – 200kilosed
isendid lamamistoolides, klapid peas ja tegelikkust moonutavad prillid ees,
kokteil käes ja robotid kasimas rasvunud keha.