Säästuaja nõiaring - mida odavam, seda parem?

Kesklinna majas, kus korterit üüri­me, otsustas korteriühistu ilmselt minimaalse raha eest natukene trepikoja ilmet värskendada. Soodsalt saadud nooruke töömees, kes riigikeeles ei kõnele, on pealtnäha uljas ja terve poiss, tunked on värvipritsmetest kirjud ja põsed nii punased. Esimesed päevad tegeles ta värvimistööde ettevalmistamisega  ehk põhjaliku teipimistööga – kleepis kilega üle uksed-aknad-ukselingidki, lõikas papist välja sõõre ja kolmnurki, vedas teipi lae alla ja juhtmete ümber. Teipis papiga ära ka põrandad ja kruvis maha lambid. Selleks kulus kaks päeva. Ülejäänud nädala ei andnud ta näole. Uue nädala alguses ilmus trepikotta redel. Aga poissi ei kusagil. Nii juhtub, kui tahetakse odavalt saada. Saadaksegi, aga vastu pükse.

Ajad on sellised. Mõnes teises valdkonnas aga on töödega kiire-kiire. Sama raha eest tahaks saada kolm korda rohkem kui varem. Ja muidugi neli korda lühema ajaga. Ja kui vana koostööpartner ütleb, et nii väikese raha eest ja nii kiiresti kuidagi ei saa, siis tuleb meelde, et tuttava sõbral on ju väike bisnis, ta teeb iga kell ära. Kas või süda­öösel. “Sõbra jaoks on valla, mu uksed ja mu hing, mu silmad…” laulis juba Leopold. Aga eks see tuttava sõbergi veab kuidagi ots otsaga kokku, ega saa endale lubada tehnopargi uuendamist ega avaramat üüripinda. Ja kvaliteet, mõistagi, pole suurem asi.

Tuleb vööd pingutada. Firmaomanik vaatab, et mis sa hädaga teed. Toredad inimesed kõik, aga hullema ärahoidmiseks tuleb koondada, muidu ei ela üle. Alustame kõrgepalgalistest, üleharitud professionaalidest, küll siis need madalamapalgalised, kes ennast ju ise väärtustada ei oska, töö ära teevad. Ah et mis tarbija arvab? Tarbija, tühi, ei saa arugi. Näed, müüginumbrid näitavad, et küündimatu kujundus või halb tõlge “sihtgruppi” ei heiduta, põlve otsas kokku klopsitud tele- või raadioreklaam viib sõnumi odavamast kodulahendusest või soodushinnaga grillvorstist ju linkadi-lonkadi ikka kohale ja saastasaadete reitingud kinnitavad, et ei ole vaja pingutada, mida odavam ja “rahvalikum” ja lamedam, seda parem.

Ning veebimeedias on selge, et klikke tuleb ka kõige vigasemas emakeeles kirjutatud lugudele.

Lõppude lõpuks, palju siin 1,34 miljonilises riigis neid “kvaliteetinimesi” on, kes kvaliteeti ja professionaalsust nõuda oskavad?

Sellega säästuprogramm veel ei lõpe. Kingad ikka pitsitavad. Mis seal ikka, tuleb palku vähendada.

Need, kes enne said oma palgast kenasti üürid-laenud-liisingud makstud, enam hästi ei saa. Tuleb, nui neljaks, hakata haltuurat tegema. Aga võta näpust – nokk kinni, saba lahti – nüüd ei jõua nagu hästi seda põhitööd ära teha. Ja kui nädalavahetused on veel kolmanda “otsaga” kinni, kas siis varsti ongi nii suurt korterit vaja, kui sinna üksi elama jääd?

Võib jääda lõputult korrutama - ära kliki saasta, ära osta rämpsu, ära anna oma raha soolapuhujale või isehakanud, ilma ühegi paberita “eksperdile”. Mõtle enne kaks korda, kaalu kainelt, kas “soodne diil” äkki hiljem väga kalliks maksma ei lähe? Saastasaateid vaadates sunnid neid juurde tootma, sopakaid ostes toetad kirjastusi, kes nendega edaspidigi turgu uputavad jne.

Turg dikteerib, öeldakse. Reiting määrab. Klikk loeb. Unusta professionaalsus ja kval iteet, piisab julgusest ja edevusest. Aeg on selline, pole lihtsalt võimalik kvaliteedi eest maksta. Järjekord on ukse taga ning mäele jõuab see, kes odavamalt teeb. Masinavärk ei saa ju seisma jääda. Ning peaasi, et fassaad virvendaks ja plingiks. Kellel enese kiirete toimetuste kõrvalt siis aega sisse vaadata ja seal haigutavat tühjust näha? Turg seedib kohutavas koguses saasta, tal ei teki okserefleksi ja, nagu aeg on näidanud, ta ei korrastu iseseisvalt.

Et mis tarbijal siis sellest nii väga on, et kaader voolab ja efektiivsus on kehv? Aga müüja su kodupoes on jälle uus ning sarnaselt eelmisega kogu maailma peale vihane, et talle töö eest, mille jaoks tal pole ei oskusi ega tahtmist, miinimumpalka makstakse ja tal jalad valutavad ning et tal tööl käimiseks lõppude lõpuks rohkem raha kulub kui kodus istumisele ja teleka ees vedelemisele.

“Oma matemaatilise korra ja elegantsete mudelite ihaluses ei arvestanud ärimaailma juhtfiguurid halva käitumise rolli, rääkimata irratsionaalsuse pursetest,” vahendab New York Times turustrateeg Jeremy Granthami mõtteid. Teisisõnu, inimlik faktor jäi kahe silma vahele. Aga võib-olla polegi ajad süüdi? Sõites mööda Eestimaa maanteid, mis vajavad pidevalt lappimist, sest keegi kuskil teeb tee-ehituseks odavama segu ja paneb miskit vasakule, nähes, kuidas korruptsioon on meie konnatiigis “nii normaalne” nähtus, et seda hukka mõista tundub lausa kohatu. Kuulates imelugusid sellest, kuidas varastatakse tööandja tagant suhkrut, koopiapaberit ja isegi meditsiinikarbist aspiriini, siis…

Äkki me olemegi sellised? Laisad, isekad ja ahned? Mõnikord, eriti mustade mõtete päevadel, tundub, et kui maakeral ressursid ei lõpeks, jõuaksime peagi “ideaalsesse ellu”, milleks tähtajatu kuurortpuhkus kosmoses nagu WALL-E filmis – 200kilosed isendid lamamistoolides, klapid peas ja tegelikkust moonutavad prillid ees, kokteil käes ja robotid kasimas rasvunud keha.