Saatuslik hetk: Et elada, peab korraks surema
Keegi on öelnud, et mees, kes on väikest surma näinud, ei karda suurt surma. Mina ei karda kumbagi, ma ei karda üldse midagi. Kui, siis ainult seda, et minu lähedastega midagi juhtub.
Sellise hetkeni peab inimene ise jõudma, ta peab selle hetke välja teenima. Hetk, mis muudab elu, võib olla ka täiesti tavaline sündmus päevas.
Kui keegi mulle veel viis aastat tagasi ütles, et mees, sa vajad alkoholi liiga palju, siis ma pahandasin nende peale. Kui on probleem, siis sa ju ikka pahandad! Mina ka. Sest ma ei saanud neist aru, mida nad räägivad, ma võin ju iga hetk selle lõpetada.
Elasin tol ajal elu, mille nimi on N-Euro. Inimesed ei kujuta ehk ette, et keegi võiks sellist elu Eestis üldse elada. Üpriski elupõletajalik. Nii hull, et mul sai isegi endal oma tegemistest küllalt – nii võib inimesega teinekord juhtuda. Kogu aeg estraad, klubist klubisse, pubist pubisse. Viis aastat jutti. Ei, ma ei võtnud narkootikume. (Ma ei tea, võib-olla keegi mulle lihtsalt ei andnud, kartsid, hull vend, teab mis teeb veel…) Olin täielikult vana kooli mees, olin puhas alkovend.
Ja ma varisesin totaalselt kokku. Otseselt see polnudki alkoga seotud. Olin täielikul maarežiimil, kodus Suure-Jaanis. Juba nädala suurest möllust eemal. Käisime väikeses järves ujumas, sõitsime ratastega koju. Ja siis hakkas mul korraga paha, palavik tõusis sekunditega, üle 40.
Mind päästis armastus. Eelkõige selle inimese armastus, kes kutsus mulle kiirabi.
Keegi teine ei oleks seda teinud, keegi teine ei uskunud, et olukord on tõsine. Ma ise ka poleks kutsunud. Kiirabi ka ei uskunud, et midagi tõsist on.
Aga haiglaõde ütles, et jumal tänatud, et koju ei jäänud.
Tegelikult on siia seotud üks vanem mees mu palatis, kes ise natuke hiljem suri. Mul oli neerude ja maksa vahel mingi vedelikukogum, aga see poleks tapnud. Mitu asja oli koos. Olin juba seisus, kus nägin hallutsinatsioone. Nägin, et üle palati tulistati, leekkuulid lendasid üle minu ja mu ainuke mõte oli, et kui ma ellu jään, saan lahingusse. Ma ei suutnud midagi teha, ei suutnud seda lõpetada, ainuke, mis sain, oli end üle voodi ääre maha upitada, ja see vana mees kutsus mulle arsti. Ta pidi olemas olema, sest omaksed käisid ta asjade järel, see ei saanud olla ingel või nii.
Minu elu muutis sama vana mehe surm minu palatis.
Kui ma tulin haiglast välja, siis teadsin, et nüüd on kõik. Selle eluga on kõik.
Endise eluga. Aga et kellelegi ütelda, et ärge elage seda elu, see on jube paha, see on mõttetu. Inimene on rumal loom, kõige rumalam. Kõige enesehävitajalikum loom. Tuleb hoopis öelda, et ela, ela sellist elu, aga arvesta, et sa võid ka vabalt surra!
Kui Def Leppardi trummimehel tõmbas turvavöö liiklusõnnetuses käe otsast, siis esimene asi, mis ta haiglas silmi lahti tehes mõtles, oli, et tahab trummi mängida. Kui mina haiglas silmad lahti tegin, tundsin, et ma tahan elada. Ja kõike seda, mis siin sees on. Sellest sai alguse reis inimeseks saamise poole. Minu uue muusika poole.
Mõni inimene ei muutu pärast selliseid asju, seda ei saa ju pahaks panna. Mina muutusin. See viis lihtsuseni, aususeni, raamatu ja lihtsate priide kontsertiteni. Söön väga kergeid asju, olen absoluutselt taimetoitlane.
Ma ei ole siiski täiskarsklane. Viimasel külatuuril ühel kontserdil võtsin natuke isegi enne esinemist. Kontserdipaik oli Kirblas 40 meetri kaugusel mu vanaema hauast. Ma tundsin ennast ebamugavalt, ma pisut võtsin, aga mitte palju. Mitte pilve.
Ma ei taha ärgata enam hommikul üles nii, et ma ei tea, mis on öösel juhtunud.
