Saatuslik hetk: Indrek Tarandist võinuks saada Helsingi taksojuht
“Miks ma kandideerisin? Mind vihastas üliväga poliitbüroode suhtumine kodanikesse, kelle käest ei küsita isegi seda, mis järjekorras poliitikud riigikokku pääsevad. Ma lootsin kapselduvat partokraatiat natuke korrale kutsuda, avatumaks muuta. Korraks see õnnestuski!
Edeva mehena meeldis mulle hirmsasti ka see, et sain isa käest koha pärida. Edgar Savisaar oli selle pärast kole kuri ja rääkis meist kui Põhja-Korea mudelist. Ta võiks olla kursis, et Põhja-Koreas ei korraldata valimisi.
Viimane piisk karikasse oli aga see, kui süstemaatilise parteilise kiusu olukorras ei lastud Laidoneri muuseumil, mille direktor ma olin, arendada meremuuseumiga tervikprojekti Patarei vanglasse. See oli mulle väga oluline.
Kui tulemused pühapäeval teatavaks said, olin kodus lastetoas. Poisid pistsid kisama, et nüüd on nii! Siis pidin intervjuusid andma, telefon kaotas SMSide suure mahu pärast teadvuse!
Edasi läks üsna kiireks. 9. juunil olid valimised ja 15. juulil alustas juba uus koosseis istungiga. Tänu sellele, et ma polnud parteis, tundsid kõik grupid huvi, et äkki lähen nende hulka. David Cameron helistas mulle kaks korda päevas ja rääkis, kuivõrd tore oleks konservatiivide fraktsioonis olla. Sõitsin viis korda sel ajal Brüsselisse ja tagasi, nii et heinaaeg läks täitsa raisku.
Lõpuks otsustasin roheliste fraktsiooni kasuks, sest nad andsid mulle kõige rohkem vabadust jääda iseendaks. Minu jaoks on keskkonnast hooliv ja mitte majandust fetišeeriv, vaid maailma laiemalt mõtestav maailmavaade 21. sajandi maailmavaade. Kõik muu on 19. ja 18. sajand!
Eks siis tuli ka mingi ulualune vaadata. Nagu mul elus alati veab, üks hispaanlane pidi päevapealt Madridi tööle minema, oma üürilepingust loobuma ja nüüd on mul väike stuudiokorter töökohast jalutuskäigu kaugusel.
Enne tööle minemist teadsin üsna täpselt, mis seal juhtuma hakkab. Isa käest kuulsin ka üht-teist, näiteks olulist taustainfot isikute kohta, kes mõjutavad fraktsioonide juhte Venemaa küsimustes.
Nüüdseks olen näiteks põhiseaduskomisjonis tegelenud kodanikualgatuse seadusega, mis just neljapäeval vastu võeti. Kui kogutakse miljon allkirja, peab komisjon sellega arvestama, et kas teha vastav seadusemuudatus või mitte. Mul on naljatamisi ka üks algatus: et Euroopa Komisjonis lõpetataks ära n-ö eluaegsed lepingud, kus inimene jääbki pensionini süsteemi tööle.
Töö ise on selline pesumasina trummel. Iga päev on koosolekud, nende ettevalmistamise koosolekud jne. Kogu aeg tiirled samas hoonekompleksis, kus on pood, söögikohad, keemiline puhastus. Välja polegi eriti asja. Aga me just ükspäev vennaga lõõpisime, et neid, kes on läbi käinud Nõukogude sõjaväest, ei riku isegi Euroopa Parlament!
Pealegi, mul on nüüd puhkust nii nagu kooliõpetajal. Selleks aastaks on istungid läbi ja uued algavad alles jaanuari teisel nädalal.
Töörutiiniga aitab mul hakkama saada minu naine. Tema hoolitseb, et kõigil on Tallinna-kodus hea olla ja midagi ei jää selle tõttu ära, et mina ei saa siin olla. Eks ta õpetab ja noomib ka! Lähedastega on ju nii, et kui nad on teatud aja kättesaamatud, mõtled ja näed, mis on tegelikud väärtused. Kui käid siin ainult nädalavahetuseti, mõtled, et “oi issand, kui armas lumehang!”. Iga päev Eestis mööda lumehangi koperdades mõtled, et kurjavaimu munitsipalnikud ei saa millegagi hakkama!
Kui ma poleks Europarlamenti pääsenud, oleks mul olnud võimalus kandideerida uuesti muuseumi juhatama. Iseasi, kas ma oleks sellistes tingimustes seda tahtnud teha, kui arengule pidurit tõmmatakse. Võib-olla oleksin töötu. Võib-olla oleksin Helsingis taksojuht. Oli selge, et töökohtadele, mida parteilased loevad n-ö omadeks, poleks nad iial kaalunud minu palkamist.
Aga tänu minu nii suure häältehulgaga valituks saamisele tehti vähemalt valimisseadus ringi – meil on nüüd Euroopa Parlamendi valimistel lahtised nimekirjad. See oli väga oluline võit. Nüüd tuleks sama asi teha riigikogu valimistel.
Pärast parlamendiaja lõppemist sõltub minu elu sellest, kas meil õnnestub rajada partokraatiast vabam ühiskond või mitte. Kui tööjõuturul võetakse ka muid isikuomadusi arvesse, tuleksin hea meelega tagasi Eestisse. Kui seda ei juhtu, vot siis ma ei tea.”
