Saatuslik hetk. Loo räägib Iraagi sõjas poja kaotanud ema
“Eks me olime alguses selle mineku vastu. Kui mu poeg Arre käis Kosovos, oli mul kerge tunne. Käis, ja tuli tagasi. Aga kui ta ütles, et läheb Iraaki, siis ma nutsin ja palusin, et ära mine. Abikaasa aga arvas, et meie hala ei aita midagi, teeme pojal selle asja ainult hullemaks. Kui ta puhkuse ajal kodus käis – see oli umbes nädal enne – ütlesin, et ära mine… Ja oligi. 25. oktoobril 2004. aastal sõitis Arre auto pommi otsa. Ta oli 28aastane.
Meile ei ole öeldud, missugune ta oli. Meile ei räägitud midagi. Ta tuli tinakirstus, lipp peal. See pidi ikka väga raske olema, kandjad vahetusid iga väikese maa tagant.
Alguses tahtsin teada, mis temast sai, aga mulle öeldi, et ole hea inimene, ära hakka uurima, ära taha teada. Ma küsisin, et kas ta oli ikka nii palju Arre, et see oli mu poeg. Ja mulle öeldi, et see on Arre, uskuge. Öeldi, et ta ei piinelnud, sai kohe surma.
Esiotsa mõistus tõrgub sellist asja uskumast. Aga siiamaani, kui näen nooremat poega sõjaväeriietes – tema oli ka sõjaväelane –, käib mul seest läbi, et Arre tuleb koju! Noorem poeg lõpetas selle töö, sest ma palusin.
Arre surm ei ole tavaline. Ta ei ole teinud pattu ega pahandust. Ta on teinud head, ta oli Eesti riigi eest väljas, andis oma elu selle eest.
Kõige hullem on, et meid mõnitatakse selle pärast. Mulle on helistatud ja räigeid sõnu öeldud. Ei öelda ka, et kes helistab. Täiesti võõrad. Parastavad, et vanemad on ise süüdi, et saatsid poja suurt raha teenima. Ühele ma olen öelnud, et te peate põrgus põlema selle jutu peale! Te peate ise seda tundma ja ise korra kannatama seda valu, siis te ei ütle enam kunagi nii.
Üks naine helistas ja ütles, et “miks te ei keelanud tal minna? Ise saatsite ta hukka.” Siis ma panin toru ära. Ma ei lähe kunagi teise õnnetuse peale midagi sellist ütlema. Miks inimesed nii reageerivad, sellest ma ei saa aru. See oli tema töö. Arre ütles meile: “Kui ma ei lähe, pean sealt ära tulema ja see on minu töö lõpp. Ma ei saa nii, et ma ei lähe. Muidugi on mul hirm, aga loodame kõige paremat. Saa aru, ema, et sul võib siinsamas ukse ees ka midagi juhtuda.”
Lõpuks ma ei hakanud nii vastu ka…
Ma olen palju muutunud. Arre surmapäev on meie jaoks suur päev, siis hakkas meie uus elu. Ma olin siis 58aastane. Muutusin tõsisemaks, ei võta elu enam lustiliselt ja rõõmuliselt.
Kui ma enne rääkisin inimesega, siis jutt võis minna ühest kõrvast sisse, teisest välja, aga nüüd ma kuulan inimesi. Hakkasin ka kiriku liikmeks. Raskes olukorras lähen sinna, ma saan sealt abi. Riik pole mind kui sõduriema unustanud. Jõuludel peetakse alati meeles, saame kaarte, kaplan Gustav Kutsar on väsimatu.
Arre sõjakaaslased käivad siin, nad mäletavad teda. Alati valmistan neile laua sooja söögiga. Vaatan sõjaväelasi teise pilguga, olen hakanud neid armastama. Mul on nii hea meel, et nad siin käivad. Mulle on tähtis, et nad pole Arret mälestustest tõrjunud. Ta oli ikkagi inimene, kes võitles koos nendega. Aga üks halb asi oli veel. Üks poiss, kes võitles koos Arrega, käis iga aasta siin. Ja siis ühel päeval öeldi mulle, et ta sai Afganistanis surma. See oli õudne.
Mul pole vihkamisevaimu sees. Nii palju ma ütlen, et see, kes minu poja surmas süüdi on, see, kes selle pommi sinna pani – vot selle ma tõmbaks küll maha! Vabandust väljenduse eest, aga nii on.
Arre tütar saab suvel seitsmeaastaseks. Käin temaga koos haual ja ütlen talle, et “sinu issi puhkab siin”.
Kui on aastavahetus, läheme pool tundi enne südaööd abikaasaga Arre hauale. Saadame vana aasta seal ära ja võtame uue vastu. Kell 00.30 läheme koju. Nii kõik need viimased kuus aastad. Siis on rahutunne sees.
Mitte üks päev pole Arre haual küünal kustunud. Hommikul kell pool kaheksa, kui oleme abikaasaga kohvid joonud, läheme hauale. Meil on 24 tunni küünal, kui see kustub, siis vahetame. Mõni tögab, et kaua sa jõuad, Aime. Aga see on igavene tuli, nagu öeldakse. See peab olema.
Ta oli hea poiss. See oli tema kutsumus.”
