Saatuslik hetk: Pärnu “Nublu”
“Üheksateist aastat tagasi nägin täiesti juhuslikult ajalehes kuulutust, kus Viljandisse otsiti tuletõrjujaid. Kuna ma otsisin parasjagu kooli kõrvalt tööd, võtsin nendega ühendust. Läbisin katsed ja nii ma tuletõrjujaks 1993. aastal hakkasin. Täiesti juhuslikult. Pärast tuli välja, et ma olin juba lasteaias tahtnud tuletõrjujaks saada.
Selleks hetkeks olin ma üle aasta tööl olnud. Andsin hommikul kell kaheksa valve üle, kõndisin bussijaama poole ja nägin, et autod sõitsid välja. Lehvitasime veel üksteisele, kui nad mööda sõitsid. Astusin Tänassilmas bussist maha ja hing jäi kinni. Mu vanematekodust tõusis juba suur suits taeva poole ja oli näha, et midagi enam teha ei ole. Need poolteist kilomeetrit koduni ma jooksin. Kohale jõudes tekkis täiesti jõuetu tunne, ma ei osanud kuidagi reageeridagi – kui palju sa ka ette ei mõtle, sa pole selliseks asjaks valmis.
Sinna sisse jäid kõik meie loomad: 19 veist ja 9 siga. Kogu maine vara. Vanemad taastasid küll ajapikku piimakarja, aga maja ei ole neil tänaseni, nad elavad saunas. Mulle oli see tulekahju aga ajendiks oma elu alustada, kodust ära minna.
Elu läks töiselt edasi, abiellusin, käisin kroonus ja tagasi tulles kolisin oma abikaasaga ühte vanasse talumajja. Meie olime ühes pooles, teine pere teises. Siis sündisid lapsed. Meil oli kolm last, kui minu enda pere kodu maha põles.
Oli 16. september 2003. Panime õhtul lapsed magama ja ise sättisime ka vaikselt koiku poole. Ühel hetkel keset ööd kuulsin, et keegi kurinahk kõnnib mööda pööningut. Mõtlesin, et tohoh! pööningule naljalt ju ei saa. Kui ma aknast välja vaatasin, oli tulekahju kuma ümber maja näha – tuli oli ennast juba läbi katuse närinud.
Ega midagi, lapsed üles ja ruttu välja. Nii palju oli esimene põleng mõistust andnud, et dokumendid olid ühes kindlas kohas ja jõudsin need kaasa haarata.
Ma mäletan, et sel ööl oli fantastiliselt ilus ilm, soe septembrikuu öö. Põlevat maja vaadates oli selge, et seda enam päästa ei saa, sest maja oli juba lausleegis. Ma sain niipalju teha, et helistasin häirekeskusele ja andsin jooksvalt infot, et nad teaksid, mis neid ees ootab.
Lapsed said kiirabiautosse, naine oli šokis. Sellest majast jäid püsti seinad, söestunud vare. Ekspertiis ütles lihtsalt, et tuli sai alguse lahtisest tulest pööningul.
Kui su oma kodu ära põleb, on see äraütlemata karm variant. See on väga valus. Sa näed vaeva, ehitad, sul on lootused, ootused, ja ühekorraga pole enam mitte midagi. See paneb inimesed väga raskesse seisu. Ma arvan, et ma mõistan neid inimesi, kellele ma tulekahju korral appi lähen, nüüd tunduvalt paremini.
Nüüdseks tean täpselt, et ma ei osta enam kunagi oma kodu mitme pere peale. Taastame praegu üht vana talumaja, mille juures vaatame ikka väga hoolega, kuhu ja kuidas midagi teeme. Ma ei plaani rohkem tulekahju tõttu elukohta vahetada.
Elasime tulekahju abikaasaga erinevalt üle, ja ka meie pere läks kahjuks laiali. Ühel hetkel me nägime, et nii enam ei saa. Siis kasvas meie peres viis tütart, kellest kolm on nüüd minuga.
Pärnusse sattusin nii, et olin tuletõrjetöö kõrvalt bussijuht ja ühel Ungari reisil kohtusin Pärnu tüdrukuga. See oli ilmselt minu elu õnnelikem “õnnetus”.
See siin on minu kolmas päästekomando. Oma vabast ajast ja tahtest tegelen ma väga palju lastega. Meil käivad komandos ekskursioonid, igal nädalal kolm päästeala noorteringi – lastekodulapsed, probleemsete perede lapsed jne. Saame kokku, räägime, uurime varustust ja tööd ligemalt. Lastele mõeldes kirjutasin ka päästjatööst raamatu “Meie, päästjad”. Ja igasugu avalikel üritustel ajan ma sageli selga päästjate maskoti kostüümi, nii et mind kutsutakse juba Pärnu Nubluks.
Sellel, miks ma seda teen, on ka väga konkreetne ajend. Ma ei mäleta täpselt asjaolusid, kus ja millal see juhtus. Aga ühel õnnetusel sattus mulle käte vahele üks väike inimene, keda ma väga tahtsin aidata, aga selleks hetkeks enam ei saanud. Ja nii ma lihtsalt vaatasin, kuidas ta mu näppude vahel ära kustus. Ja ma ei saanud mitte midagi teha. Absoluutne null. Ühel hetkel kontakt kadus ära ja ta kustus tasakesti ära. Väga-väga karm.
Kuna ma olen ise suurest perest, tahtsin ka endale suurt peret. Mul on viis vahvat tütart ja kaks kahemeetrist kasupoega. Lapse surm minu enda käte vahel on paljuski muutnud minu suhtumist neisse ja ka teistesse inimestesse. Lapsed pole kindlasti need, kes peaksid täiskasvanud inimeste pärast kannatama. Sellepärast loodangi lastega tegeledes neid argimuredest välja tuua ja neile pakkuda huvitavat tegevust ning elus kasulikke teadmisi.
Ohvriteta tulekahjud on üleelatavad, kõik on taastatav. Aga see laps käib minuga tänaseni kaasas. Ma tõesti ei taha, et keegi peaks üle elama seda, mida ma ise olen üle elanud.”
