Kui Anne Veski mind oma ansamblisse kutsus, tegin otsuse päris ruttu. Läksin konservatooriumist minema (see jäigi lõpetamata).

Kontserdid olid õhtul, päevad sisuliselt vabad. Ega seal hallil Venemaal midagi teha polnud – kõik linnad olid ühtemoodi väsinud, luitund, nutused ja nukrad, mitte midagi erilist ei juhtunud. Hommikuti ma harjutasin hotellis. Saksofoni mängimine on väga mürarikas, muidugi koputati kogu aeg ustele ja seintele. (Mind see väga ei huvitanud, sellises noores eas on täiesti savi, kas kedagi häirib või ei häiri, lihtsalt oli vaja kogu aeg tööd teha ja harjutada.) Tolleaegsed Vene hotellid olid sisuliselt paberseintega, ma võin ette kujutada, mismoodi naabrid seal end tundsid.

Olime Dnepropetrovskis. Mäletan, et see oli mu Anne Veski kontsertide publikurekord – staadionil oli 18 000 inimest. Hommikul hakkasin hotellis jälle harjutama. Ma ei tea, kas aken oli lahti, aga igatahes see kostis ka välja.Ühel hetkel tuli koputus uksele. Ukse taga oli hommikul kell pool üksteist täiesti lakku täis mees, selline öö läbi joonud, hommikul koju läinud ja tee peal kuulnud, et keegi mängib saksi.

Ei tahtnud teda sisse lasta, aga igatahes sai ta jala ukse vahele ja tuppa ta tungis.

Ma olin suhteliselt hädas. Aga kuidagi ta sinna tuppa jäi, ning äkki hakkas purjus peaga rääkima, kuidas ta on ka saksimängija. Ma ei uskunud, niisugune kraavis püherdanud... einoh, ta tundus sel hetkel nagu asotsiaal. Ühel hetkel küsis ta mult saksofoni proovida. Loomulikult oli see absurdne – pilli proovida! Aga jälle – sai mu kuidagi nii kaugele, et võttis pilli käest.

Ja see oli see koht, mil mina istuli kukkusin. Mängis täiesti maailmatasemel – nagu Charlie Parker –, ise lakku täis; tal tulid kõik need asjad välja, mis mul tookord ei tulnud!

Tol ajal liikus meil Eestis välismaa troste. Mul oli neid kaasas, lubasin talle kaks Ameerika trosti ja selle eest lubas ta mulle teha kahetunnise workshop’i. Ma leppisin temaga kohtumise kokku järgmiseks päevaks täpselt samal ajal. Järgmisel päeval kell pool üksteist – koputus uksele. Pestud, puhaste riietega, lõhnastatud härrasmees.

Ta kirjutas mulle täis kaks A4 paberit. Neil kahel paberil olid tegelikult need asjad, mis tegid minust muusiku. Ja ta tegi seda sealjuures niivõrd veenvalt, andis vastused täpselt nendele küsimustele, mida ma muusikakoolis ja konservatooriumis esitanud olin.

Arvan, et põhjus, miks see situatsioon oli nii erutav, on selles, et on teatud hetked, mil sa oled väga vastuvõtlik. Minu jaoks oli olukord ja hetk lihtsalt õige.

Lõpuks, kui need asjad, mis ta mulle õpetas, olid selged, mõtlesin, et peaks ta üles otsima, aga mul polnud enam kontakte, märkmikud olid kadunud. ja ta oli üldse vana mees. Olen uurinud ka lätlaste kaudu, et kas see mees on veel kusagil olemas, aga ei midagi.